kuni tema kuningast onu järglasi jätmata suri. Raudtrooni päris kuningas Daeroni neljast pojast viimane. See oli Maekar, Aemoni isa. Uus kuningas kutsus kõik oma pojad õukonda ja tahtis Aemoni oma nõunikuks teha, tema aga keeldus ja ütles, et sedasi anastaks ta koha, mis kuulub õiguse järgi Suurmeistrile. Selle asemel asus ta teenistusse oma vanema venna – kelle nimi oli ka Daeron – lossis. Aga ka see vend suri, jättes pärijana maha ainult nõrgamõistusliku tütre. Küllap oli selles süüdi mingi kuritõbi, mille ta mõne hoora käest oli saanud. Järgmine vend oli Aerion.”
„Aerion Kole?” See nimi oli Jonile tuttav. „Prints, kes pidas ennast loheks” oli Vanamemme üks jubedamaid lugusid. Joni väikevennale Branile oli see meeldinud.
„Just seesama, kuigi ta ise nimetas ennast Aerion Leegisäraks. Ühel õhtul jõi ta joomalauas ära pudelitäie turmatuld, olles enne sõpradele rääkinud, et see muudab ta loheks, kuid jumalad olid armulised ja muutsid ta laibaks. Vähem kui aasta pärast hukkus kuningas Maekar lahingus ühe mässulise isanda vastu.”
Jonile ei olnud kuningriigi ajalugu kaugeltki tundmatu; tema meister oli selle eest hoolt kandnud. „See juhtus Suure Nõukogu aastal,” ütles ta. „Isandad lükkasid prints Aerioni väikese poja ja prints Daeroni tütre kõrvale ning andsid krooni Aegonile.”
„Jah ja ei. Kõigepealt pakkusid nad seda salaja Aemonile. Ja tema keeldus sellest salaja. Ta ütles neile, et jumalad on määranud ta teenima, mitte valitsema. Ta oli tõotuse andnud ega mõelnud seda murda, kuigi Ülemseitsmik ise lubas ta sellest vabastada. Aga ükski terve mõistusega inimene ei tahtnud troonil näha Aerioni järglasi ning Daeroni tütar oli nõdrameelne ja pealegi naissoost, nii et neil ei jäänud üle muud kui pöörduda Aemoni noorema venna Aegoni, Viienda Omanimelise poole. Teda hüüti Aegon Ettenägematuks, kuna ta oli sündinud neljanda poja neljanda pojana. Aemon mõistis – ja õigusega – et kui ta õukonda jääb, tahavad need, kes tema venna võimulolekuga rahul pole, hakata teda ära kasutama, ja seepärast tuli ta ära Müürile. Ja ta on siin püsinud, sellal kui tema vend ja tema vennapoeg ja selle vennapoja poeg üksteise järel valitsesid ja surid, kuni Jaime Lannister tappis viimase Lohekuninga.
„Kuningas,” kraaksatas kaaren. Lind lendas tiibadega laperdades üle eeskambri ja maandus Mormonti õlal. „Kuningas,” kordas ta, edasi-tagasi marssides.
„See sõna meeldib talle,” sõnas Jon naeratades.
„Suupärane sõna. Lihtne ja meeldiv sõna.”
„Kuningas,” kordas lind uuesti.
„Ta tahab vist öelda, et kroon peaks kuuluma teile, mu isand.”
„Riigis on juba kolm kuningat ja kaks tükki on minu meelest üleliigsed.”
Mormont silitas kaarnat sõrmega noka alt, kuid tema pilk ei lahkunud seejuures hetkekski Jon Snow’lt.
Jonil hakkas imelik. „Mu isand, miks te rääkisite mulle selle loo meister Aemonist?”
„Pidi mul selleks põhjus olema?” Mormont nihutas ennast toolil ja kortsutas kulmu. „Sinu vend Robb on Põhja Kuningaks kroonitud. Niipalju on sinul ja Aemonil ühist. Kuningast vend.”
„Ja tõotus,” ütles Jon. „See ka.”
Vana Karu urahtas valjult ja kaaren tõusis õhku ning hakkas toas ringi lendama. „Antagu mulle üks mees iga tõotuse kohta, mida ma olen näinud murtavat, ja Müüril ei tule kunagi kaitsjatest puudus.”
„Ma olen kogu aeg teadnud, et Robbist saab Talitundru valitseja.”
Mormont vilistas ja lind lendas tema juurde tagasi ning istus tema käele. „Maavalitseja on üks asi, kuningas hoopis teine.” Ta võttis taskust kamalutäie teri ja pakkus kaarnale. „Sinu vend Robb rüütatakse sadat eri värvi siidi, atlassi ja sametisse, sina aga elad ja sured, seljas must rõngassärk. Tema võtab naiseks mõne kauni printsessi, kes sünnitab talle poegi. Sinul ei saa olema naist ja sa ei hoia kunagi süles last, kelle soontes voolab sinu veri. Robb valitseb, sina teenid. Inimesed hakkavad sind vareseks hüüdma. Talle hakatakse ütlema Teie Majesteet. Lauljad hakkavad ülistama iga tema väiksematki tegu, sinu suurimatest tegudest aga ei loo keegi laule. Ütle mulle, et see kõik ei häiri sind, Jon… ja mina ütlen, et sa valetad ja ma tean, et mul on õigus.”
Jon ajas ennast sirgu, pingul nagu vibunöör. „Ja kui see mind tõesti häiriks, siis mida minusugune sohik teha saaks?”
„Mida sa siis teed?” küsis Mormont. „Sohik, nagu sa oled.”
„Lasen end sellest häirida,” vastas Jon, „ega tagane oma vandest.”
CATELYN
Tema poja kroon oli alles äsja sepistatud ja Catelyn Starkile tundus, et selle raskus rõhus tugevasti Robbi laupa.
Talvekuningate muistne kroon oli kolme sajandi eest kaotsi läinud, see oli Aegon Vallutajale loovutatud, kui Torrhen Stark alistumise märgiks tema ette põlvitas. Mida Aegon sellega teinud oli, ei osanud keegi öelda. Isand Hosteri sepp oli teinud tublit tööd ja Robbi kroon sarnanes vägagi tolle teisega, nii nagu seda muistsetest Starkide soost kuningatest pajatatud lugudes kirjeldati: pronksist sepistatud lahtine peavõru, mida katsid Esimese Rahva ruunitähed ja millest kerkisid esile üheksa musta mõõgakujulist raudkida. Kulda ega hõbedat ega vääriskive polnud selle juures kasutatud; talve metallid olid pronks ja raud, tumedad ja kindlad võitluseks külma vastu.
Kui nad Vetevoo suursaalis ootasid, millal vang nende ette tuuakse, nägi Catelyn, kuidas Robb krooni laubalt tagasi lükkas, nii et see tema tihedale punakaspruunile juuksepuhmale toetus; mõne hetke pärast nihutas ta selle tagasi ette, pööras seda veidi hiljem veerandringi võrra, justkui seda paremini oma laubale sobitades. Krooni pole sugugi kerge kanda, mõtles Catelyn seda vaadates, viieteistkümneaastasel poisil eriti.
Kui valvurid vangi sisse tõid, nõudis Robb oma mõõka. Olyvar Frey ulatas selle talle, pide ees, ja Catelyni poeg tõmbas mõõga tupest ning asetas palja relva risti üle põlvede – ilmselge ähvarduse märgiks. „Teie Majesteet, siin on see mees, kelle te käskisite tuua,” teatas ser Robin Ryger, Tullyde ihukaitsesalga pealik.
„Põlvita kuninga ees, Lannister!” hüüdis Theon Greyjoy. Ser Robin surus vangi põlvili.
Ta ei näe lõvi moodi välja, mõtles Catelyn. Tolle ser Cleos Frey ema oli emand Genna, isand Tywin Lannisteri õde, kuid tal puudus Lannisteride legendaarne ilu, nende heledad juuksed ja rohelised silmad. Selle asemel oli ta pärinud oma isa, vana isand Walderi teise poja ser Emmon Frey karmid pruunid lokid, taanduva lõua ja kondise näo. Tema silmad olid kahvatud ja vesised ja pilkusid ühtelugu, kuigi selles võis olla süüdi valgus. Vetevoo alused vangikojad olid pimedad ja rõsked… ja praegusel ajal ka täis kiilutud.
„Tõuske, ser Cleos.” Robbi hääl ei olnud sama jäine nagu tema isal sellistel puhkudel, kuid see ei kõlanud ka nagu viieteistkümneaastase poisi hääl. Sõda oli temast varakult mehe teinud. Hommikuvalgus helkis nõrgalt tema põlvedel lamava mõõga teral.
Kuid mitte mõõk ei teinud ser Cleos Freyd ärevaks, vaid hunt. Robb oli talle nimeks pannud Hall Tuul. Põdrahagija suurune ürghunt, kõhetu ja suitsukarva, silmad otsekui sulakullast. Kui loom lähemale astus ja vangistatud rüütlit nuhutas, tajusid kõik saalisviibijad tema hirmu. Ser Cleos oli vangi võetud Sahiseva Metsa lahingus, kus Hall Tuul oli poolel tosinal mehel kõrid lõhki rebinud.
Rüütel viskus kärmelt püsti ja nihkus nii kärmelt eemale, et mõned pealtvaatajad valjusti
