meelel, et see talv oli olnud lühike ja leebe. Eelseisev talv tuleb teistsugune. Tema kondid ütlesid talle seda.
Selle aja peale, kui nad üles välja jõudsid, panid järsud kiviastmed Sami puhkima nagu sepalõõtsa. Neid tervitas priske tuul, mis Joni mantli lehvima ja laksuma pani. Viirastus magas sirakil viljaaida vitspunutisest ja krohvist seina varjus, kuid ärkas Joni ilmumise peale kohe, kahune valge saba sirgelt püsti aetud, kui ta peremehe juurde lippas.
Sam vaatas silmi kissitades üles Müüri poole. See kõrgus nende kohal – seitsmesaja jala kõrgune jääst kalju. Mõnikord tundus Jonile peaaegu, nagu oleks see elusolend, kellel on oma meeleolud. Jää muutis koos valguse muutumisega alati värvi. Kord oli see sügavsinine nagu jäätunud jõed, kord määrdunudvalge nagu vana lumi ja kui mõni pilv päikese kinni kattis, tõmbus see helehalliks nagu urbne kivi. Müür kulges itta ja läände, nii kaugele kui silm ulatus, nõnda tohutu, et kantsi palkkindlustused ja kivitornid selle kõrval tibatillukestena paistsid. See oli maailma lõpp.
Ja meie läheme teisele poole seda.
Hommikutaevas oli õhukestest hallidest pilvedest viiruline, kuid nende taga püsis helepunane triip. Mustad vennad olid selle taevaränduri nimetanud Mormonti Tõrvikuks, öeldes (vaid pooleldi naljaga), et küllap saatsid jumalad selle vanamehele kummitusmetsas teed valgustama.
„Komeet on nii hele, et seda näeb nüüd ka päeva ajal,” ütles Sam, peos olevaid raamatuid silmade kohale varjuks tõstes.
„Tühja nendest komeetidest, Vana Karu ootab neid kaarte.”
Viirastus lippas nende ees. Sel hommikul tundus õu inimtühi, kuna paljud maakuulajad olid läinud Mutilinna pordumajja, et „peidetud aardeid” otsida ja ennast maani täis juua. Ka Grenn oli nendega kaasa läinud. Pyp ja Halder ja Kärnkonn olid pakkunud, et maksavad talle tema esimese maakuulamisretke puhul elu esimese naise kinni. Nad olid ka Joni ja Sami kaasa kutsunud, kuid Sam pelgas libusid peaaegu sama palju nagu kummitusmetsa ja Jonil puudus asja vastu huvi. „Tehke teie, mida tahate,” ütles ta Kärnkonnale, „mina andsin vande.”
Seistmekojast möödudes kuulis ta lauluks kerkinud hääli. Mõned mehed vajavad enne lahingut libusid ja mõned mehed vajavad jumalaid. Jon mõistatas, kes ennast pärast paremini tunneb. Seitsmekoda ei tõmmanud teda rohkem kui lõbumaja; tema enda jumalate templid asusid metsikus looduses, kus paispuud oma lubivalgeid oksi laiali küünitasid. Seitsmel pole Müüri taga mingit võimu, mõtles ta, kuid minu jumalad ootavad mind seal.
Relvakoja ees utsitas ser Endrew Tarth uustulnukaid. Need oli eelmisel õhtul kohale toonud Conwy, üks rändvarestest, kes mööda Seitset Kuningriiki ringi uitasid ja Müüri jaoks mehi kogusid. Värske saak koosnes sauale nõjatuvast hallhabemest, kahest heledapäisest noorukist, kes paistsid olema vennad, keigarlikust noormehest määrdunud atlassrüüs, ühest räbalais puujalast ja ühest irvitavast volaskist, kes pidas ennast ilmselt sõjameheks. Ser Endrew tõestas talle parajasti selle arvamuse ekslikkust. Ta oli leebem võitluseõpetaja kui ser Alliser Thorne oli olnud, kuid ka tema õppetunnid jätsid vermeid. Sam võpatas iga löögi peale, Jon Snow aga jälgis mõõgavõitlust teraselt.
„Mida sa nende kohta ütled, Snow?” Donal Noye seisis oma relvakoja lävel, paljast rinda katmas vaid nahkpõll, vasaku käe könt seekord täiesti nähtaval. Suure vatsa, tünja rinna, nösunina ja mustas habemetüükas lõuaga Noye ei olnud just kena vaatepilt, kuid ometi rõõmustas Jon teda nähes. Relvameistrist oli Jonile saanud hea sõber.
„Neil on suvelõhn küljes,” lausus Jon, kui ser Endrew oma vastasele peale sööstis ja ta siruli lõi. „Kust Conwy nad leidis?”
„Ühe isanda vangikojast Kajakalinna lähedal,” vastas sepp. „Teeröövel, habemeajaja, kerjus, kaks orbu ja lõbupoiss. Seesugustega kaitseme me inimsoo valdusi.”
„Küll nad kõlbavad.” Jon naeratas Samile usalduslikult. „Meie ju kõlbasime.”
Noye viipas ta lähemale. „Sa kuulsid juba neid uudiseid sinu venna kohta?”
„Eile õhtul.” Conwy ja tema hoolealused olid uudised põhja kaasa toonud ja söögisaalis ei olnud suurt muust räägitudki. Jon ei osanud sellest asjast ikka veel midagi arvata. Robb, ja kuningas? Tema vend, kellega ta oli mänginud, kakelnud, oma esimest veinikruusi jaganud? Kuid mitte emapiima, seda mitte. Nüüd siis rüüpab Robb kalliskividega ehitud karikatest suveveini, mina aga põlvitan kusagil oja ääres ja lürbin kokkupandud pihkudest lumevett. „Robbist saab hea kuningas,” sõnas ta truult.
„Kas ikka tõesti?” Sepp heitis talle avala pilgu. „Ma loodan, et see on nii, poiss, aga omal ajal oleksin ma ka Roberti kohta sedasama öelnud.”
„Tema sõjavasar olevat sinu sepistatud,” tuli Jonile meelde.
„Seda jah. Ma olin tema mees, Baratheonide alam, Tormiotsa sepp ja relvameister, kuni ma käest ilma jäin. Ma olen nii vana, et mäletan isand Steffonit ajast enne seda, kui meri ta endale nõudis, ja ma tundsin tema kolme poega sellest peale, kui nad endale nimed said. Tead, mis ma sulle ütlen – kui Robert endale krooni pähe pani, ei olnud ta enam endine. Mõned mehed on nagu mõõgad, võitlemise jaoks tehtud. Kui sa nad varna riputad, lähevad nad rooste.”
„Ja tema vennad?” küsis Jon.
Relvameister jäi hetkeks mõttesse. „Robert oli ehtsast terasest. Stannis on puhtast rauast, mustast ja kõvast ja tugevast, seda jah, aga rabe, nii nagu raud ikka rabedaks muutub. Ja Renly – tema on vasest, helkiv ja läikiv, ilus vaadata, aga päeva lõpuks mitte eriti palju väärt.”
Ja mis metallist on Robb? Jon jättis selle küsimata. Noye oli Baratheonide mees; küllap pidas ta Joffreyd seaduslikuks kuningaks ja Robbi reeturiks. Öise Vahtkonna vennaskonnas valitses sõnatu kokkulepe, et selliseid asju ei arutata kunagi liiga põhjalikult. Müürile tuli mehi kõigist Seitsmest Kuningriigist ja vanad soosingud ning truuduskohustused ei ununenud kergesti, andku mees nii palju vandeid kui tahes… nagu Jon ka ise väga hästi teadis. Isegi Sam – tema isa koda oli vandunud truudust Mägiaiale, kelle isand Tyrell toetas kuningas Renlyt. Nendest asjadest oli targem mitte rääkida. Öine Vahtkond ei asunud kellegi poolele. „Isand Mormont ootab meid,” sõnas ta.
„Ma ei söanda sind Vana Karu juurde minemast takistada.” Noye laksas Jonile vastu õlga ja naeratas. „Saatku sind homme jumalad, Snow. Vaata, et sa oma onu sealt tagasi tood, kas kuuled?”
„Küll me toome,” lubas Jon talle.
Pärast seda, kui tulekahju tema residentsi hävitas, oli ülempealik Mormont elama asunud Kuningatorni. Jon jättis Viirastuse ukse taha valvurite juurde. „Jälle trepp,” ütles Sam hädiselt, kui nad hakkasid üles minema. „Ma vihkan treppe.”
„Noh, vähemalt neid pole meil metsas küll karta.”
Kui nad eeskambrisse astusid, märkas kaaren neid kohe. „Snow!” kriiskas lind. Mormont katkestas oma vestluse. „Sul läks nende kaartidega küll kaua aega.” Ta lükkas hommikusöögi riismed kõrvale, et laual ruumi teha. „Pane need siia. Ma vaatan neid hiljem.”
Thoren Smallwood, sooniline maakuulaja, kelle väikest lõuga ja veelgi väiksemat suud varjas õhuke kidur habe, heitis Jonile ja Samile jaheda pilgu. Ta oli kuulunud ser Alliser Thorne’i sabarakkude hulka ega sallinud kumbagi poissi. „Ülempealiku koht on Mustas Kantsis, kust ta valitseb ja teisi juhib,” ütles ta Mormontile, tegemata tulijatest väljagi, „nii arvan mina.”
Kaaren soputas suuri musti tiibu. „Mina, mina, mina.”
„Kui
