oli Robb lubanud jõeisandatel pärast tema kroonimist lahkuda, et igaüks oma maid kaitseks. Ser Marq Piper ja isand Karyl Vance olid lahkunud esimestena. Nende järel lahkus isand Jonos Bracken, kes vandus, et vallutab tagasi oma mahapõletatud linnuse ja matab oma surnud, ja nüüd oli ka isand Jason Mallister teatanud, et kavatseb naasta oma aujärjele Seagardis, mis oli sõjast õnnekombel veel puutumata jäänud.
„Sa ei või tahta, et minu jõeisandad istuksid, käed rüpes, sellal kui nende põlde rüüstatakse ja nende alamaid maha notitakse,” kostis ser Edmure, „isand Karstark aga on põhjalane. Kui ta meie juurest lahkuks, oleks see väga halb.”
„Ma räägin temaga,” ütles Robb. „Ta kaotas Sahisevas Metsas kaks poega. Talle ei saa ette heita, et ta ei soovi nende tapjatega… minu isa tapjatega rahu sõlmida…”
„Edasine verevalamine ei ärata sinu isa ega isand Rickardi poegi ellu,” sõnas Catelyn. „See pakkumine oli omal kohal – kuigi targem mees oleks esitanud kergemaid tingimusi.”
„Veel kergemad oleksid mulle kurku kinni jäänud.” Robbile oli kasvanud habe, punakam kui tema punakaspruunid juuksed. Ilmselt arvas ta, et see annab talle sõjakama, kuninglikuma… vanema välimuse. Kuid habemest hoolimata oli ta vaid viieteistkümneaastane nooruk, kes ihkas kättemaksu samavõrd nagu Rickard Karstark. Oli nõudnud tükk vaeva ja veenmist, et ta soostuks seda – olgugi nigelat – pakkumist tegema.
„Cersei Lannister ei nõustu ealeski sinu õdesid kahe oma nõo vastu vahetama. Ta tahab oma venda ja sa tead seda väga hästi.” Catelyn oli seda Robbile juba varemgi öelnud, kuid talle hakkas koitma, et kuningad ei kuula pooltki nii tähelepanelikult kui pojad.
„Ma ei saa Kuningatapjat vabaks lasta, isegi kui ma seda tahaksin. Minu lääniisandad ei nõustuks sellega mingil juhul.”
„Sinu lääniisandad tõstsid su oma kuningaks.”
„Ja võivad mu sama kergesti ka maha võtta.”
„Kui Arya ja Sansa tervelt naasmise hinnaks on sinu kroon, siis tuleks seda rõõmuga maksta. Pooled sinu lääniisandatest tapaksid Lannisteri heameelega tema kongis maha. Kui ta peaks surema sinu vangistuses, hakatakse rääkima –”
„– et ta oli selle igati ära teeninud,” lõpetas Robb ema eest.
„Ja sinu õed?” küsis Catelyn teravalt. „Kas ka nemad on oma surma ära teeninud? Võid kindel olla, et kui Cersei vennaga midagi juhtub, tasub ta meile selle eest verega.”
„Lannister jääb ellu,” ütles Robb. „Ilma minu loata ei tohi keegi temaga isegi rääkida. Tal on süüa, vett, puhtad õled, mugavam olemine, kui ta ära on teeninud. Aga vabaks ma teda ei lase, isegi mitte Arya ja Sansa vastu.”
Catelyn avastas, et tema poeg vaatab talle ülalt alla. Kas sõda pani ta nii kiiresti kasvama? mõtles ta, või see kroon, mille nad talle pähe panid? „Kas asi pole tegelikult mitte selles, et sa kardad Jaime Lannisteri uuesti sõjaväljal kohata?”
Hall Tuul urises, otsekui Robbi viha aistides, ja Edmure Tully asetas käe vennalikult Catelyni õlale. „Jäta, Cat. Poisil on õigus.”
„Ärge nimetage mind poisiks,” ütles Robb oma onu poole pöördudes, valades kogu oma viha välja vaese Edmure’i peale, kes oli ainult tahtnud teda toetada. „Ma olen peaaegu täismees ja kuningas – teie kuningas, ser. Ja ma ei karda Jaime Lannisteri. Ma lõin teda üks kord ja löön teda uuesti, kui tarvis, ainult et…” Ta lükkas juuksesalgu silmadelt ja raputas pead. „Ma oleksin ehk võinud Kuningatapja isa vastu vahetada, aga…”
„…aga mitte tüdrukute vastu?” Catelyni hääl oli vaikne ja jääkülm. „Tüdrukud ei ole küllalt tähtsad, eks ole?”
Robb ei vastanud, kuid tema silmades – sinistes silmades, Tullyde silmades, mille ta oli emalt pärinud – peegeldus solvumine. Catelyn oli teda haavanud, kuid ta oli liiga palju oma isa poeg, et seda tunnistada.
See oli minust vääritu, mõtles Catelyn. Jumalad hoidku, mis minust sedasi saab? Ta teeb, mida suudab, püüab kõigest väest, ma tean seda. Ma näen seda, kuid ometi… ma kaotasin oma Nedi, selle kalju, millele mu elu rajatud oli, ma ei suudaks ka tüdrukute kaotust üle elada…
„Ma teen oma õdede heaks kõik, mida saan,” ütles Robb. „Kui kuningannal on vähegi kainet mõistust, võtab ta mu tingimused vastu. Kui ei, siis panen ma ta kahetsema seda päeva, mil ta mulle ei ütles.” Oli ilmne, et ta ei taha sel teemal rohkem rääkida. „Ema, oled sa ikka kindlalt otsustanud, et ei taha Kaksikutele minna? Sa oleksid siis sõjast kaugemal ja võiksid isand Frey tütardega tutvust sobitada, et aidata mul mõrsjat valida, kui see sõda läbi saab.”
Ta tahab, et ma ära läheksin, mõtles Catelyn väsinult. Paistab, et kuningatele pole emasid ette nähtud, ja ma ütlen talle asju, mida ta kuulda ei taha. „Sa oled küllalt vana, et ilma ema abita otsustada, kes sulle isand Frey tütardest kõige rohkem meeldib, Robb.”
„Mine siis Theoniga kaasa. Ta asub homme teele. Ta aitab Mallisteridel kõik need vangid Seagardi viia ja läheb seal siis laevale, et Raudsaartele purjetada. Ka sina võiksid endale laeva otsida ja pärituule korral oleksid sa kuuloomise ajaks tagasi Talitundrus. Bran ja Rickon vajavad sind.”
Ja sina ei vaja, seda tahtsid sa vist öelda?„ Minu auväärt isale ei ole enam palju elupäevi jäänud. Kuni su vanaisa veel elab, on minu koht Vetevool tema juures.”
„Ma võiksin käskida sul minna. Kui kuningas. Ma võiksin.”
Catelyn ei teinud nendest sõnadest väljagi. „Ma ütlen veel kord, et mulle meeldiks rohkem, kui sa Pyke’isse kellegi teise saadaksid ja Theoni enda juurde jätaksid.”
„Kes suudaks Balon Greyjoyga veel paremini kokkuleppele jõuda kui mitte tema poeg?”
„Jason Mallister,” soovitas Catelyn. „ Tytos Blackwood. Stevron Frey. Ükskõik kes… aga mitte Theon.”
Tema poeg kükitas Halli Tuule kõrvale maha, sasis hundi karva ja vältis meelega ema pilku. „Theon võitles meie poolel vapralt. Ma rääkisin sulle, kuidas ta hundilaanes Brani nende metslaste käest päästis. Kui Lannisterid rahu ei sõlmi, läheb mul isand Greyjoy pikklaevu tarvis.”
„Sul on neid rohkem lootust saada, kui sa tema poja pantvangiks jätad.”
„Ta on pool oma elu pantvang olnud.”
„Ja põhjusega,” ütles Catelyn. „Balon Greyjoyd ei või usaldada. Ära unusta, et ta kandis ka ise krooni, kuigi see aeg jäi üürikeseks. Ta võib tahta seda uuesti kanda.”
Robb tõusis püsti. „Ma ei pane seda talle pahaks. Kui mina olen Põhja Kuningas, siis olgu tema Raudsaarte Kuningas, kui ta seda soovib. Ma kingin talle rõõmuga krooni, kui ta ainult aitab meil Lannisterid puruks lüüa.”
„Robb –”
„Ma läkitan Theoni. Nägemist, ema. Hall Tuul, läksime.” Robb eemaldus hoogsal sammul, ürghunt tema kõrval.
Catelynil jäi üle vaid teda pilguga saata. Tema poeg ja nüüd tema kuningas. See tundus nii imelik. Käsuta, oli ta Robbile tookord Cailini Kantsis öelnud. Ja nüüd Robb käsutaski. „Ma lähen isa juurde,” ütles ta järsult. „Tule koos minuga, Edmure.”
„Ma pean rääkima
