style="font-size:15px;"> „Äkki olemegi,” kõlas ettevaatlik vastus.
„Me lööks parem teiega kampa, poisid,” ütles vana Reysen. „Müüril kuulukse külm olevat.”
Linnavahtide pealik tuli sadulast maha. „Mul on käsk üks poiss vahi alla võtta –”
Oma pulstunud musta habet sõrmitsev Yoren astus kõrtsist välja. „Kes seda poissi taga nõuab?”
Ka teised linnavahid tulid hobustelt maha ja jäid nende kõrvale seisma. „Miks me ennast peidame?” sosistas Sõnn.
„Nad ajavad mind taga,” sosistas Arya vastu. Sõnni kõrv lõhnas seebi järele. „Ole nüüd kuss.”
„Teda nõuab kuninganna, vanamees, kuigi see pole sinu asi,” sõnas pealik ja tõmbas oma vöö vahelt kirjarulli. „Näe, Tema Hiilguse pitsat ja vahistamiskäsk.”
Heki taga vangutas Sõnn kahtlevalt pead. „Miks peaks kuninganna sind taga ajama, Arry?”
Arya pigistas tema õlga. „Ole tasa.”
Yoren näppis vahistamiskäsku, mille küljes oli kuldkollane vahakämp. „Ilus.” Ta sülitas. „Asi on nüüd nii, et see poiss on Öises Vahtkonnas. See, mida ta seal linnas ka tegi, ei loe enam sittagi.”
„Kuningannat ei huvita sinu arvamus, vanamees, ja mind samuti mitte,” ütles pealik. „Poiss tuleb minuga.”
Arya oleks tahtnud põgeneda, kuid ta teadis, et ei jõuaks oma eeslil kaugele, sest linnavahtidel olid hobused. Ja ta oli põgenemisest väga väsinud. Ta oli põgenenud, kui ser Meryn tuli teda kinni võtma, ja uuesti siis, kui tema isa tapeti. Kui ta oleks tõeline veetantsija, astuks ta välja, Nõel käes, ja tapaks nad kõik ära ega põgeneks enam kunagi kellegi eest.
„Ei tule ühti,” vastas Yoren tõrksalt. „Selle kohta on seadus olemas.”
Linnavaht tõmbas tupest lühikese mõõga. „Siin on sulle seadus.”
Yoren silmitses relva. „See pole mingi seadus, ainult mõõk. Mul on ka sihuke olemas.”
Pealik muigas. „Vana lollpea. Mul on viis meest kaasas.”
Yoren sülitas. „Mul on neid kolmkümmend.”
Linnavaht naeris. „Need kadjakad?” küsis üks suur lömmis ninaga mühkam. „Kes on esimene?” hõikas ta ja paljastas oma mõõga.
Tarber haaras heinakubu seest vigla. „Mina.”
„Ei, mina,” hüüdis Cutjack, matsakas kiviraidur, ja tõmbas nahkpõlle alt, mida ta kogu aeg kandis, välja haamri.
„Mina.” Kurz hüppas maast püsti, nülgimisnuga käes.
„Mina ja tema.” Ross tõmbas oma vibu vinna.
„Meie kõik,” sõnas Reysen ja kahmas kätte pika kõvast puust reisisaua, mida ta kaasas kandis.
Alasti Õõtsman astus saunast välja, riided kompsu seotud, nägi toimuvat ja viskas kõik käest peale pistoda. „Läheb löömaks või?” küsis ta.
„Ju vist,” vastas Soe Pirukas ja rübeles neljakäpakil ühe viskekõlbuliku suure kivi poole. Arya ei suutnud oma silmi uskuda. Ta vihkas Sooja Pirukat! Miks peaks see poiss tema pärast oma elu kaalule panema?
Lömmis ninaga mehele tundus lugu ikka veel naljakas. „Pange need kivid ja kaikad käest, plikad, enne kui laksu vastu tagumikku saate. Ükski teist ei tea, kumba pidi mõõka käes hoitakse.”
„Mina tean!” Arya ei võinud lubada, et nad tema pärast surma saaksid nagu Syrio. Ei ja veel kord ei! Nõel käes, rüsis ta läbi heki ja võttis sujuvalt veetantsija poosi.
Lömmis Nina lagistas naerda. Pealik mõõtis Aryat pilguga. „Pane oma mõõk ära, tüdrukutirts, keegi ei taha sulle viga teha.”
„Ma ei ole tüdruk!” röögatas Arya vihaselt. Mis neil küll viga oli? Nad ratsutasid tema pärast nii pika tee maha ja siin ta nüüd oli ja nemad ainult muigasid tema poole. „Mina olen see, keda te otsite.”
„Me otsime teda.” Pealik osutas oma lühimõõgaga Sõnnile, kes oli välja tulnud ja Arya kõrvale asunud, Praedi vilets mõõk käes.
Kuid Yorenilt poleks tohtinud pilku hetkekski kõrvale pöörata. Silmapilgu pärast oli musta venna mõõgatera pealiku kõrile surutud. „Te ei saa kumbagi, kui sa just ei taha, et ma su kõrisõlme vähe lõdvemaks lasen. Mul on seal kõrtsis veel oma kümme-viisteist venda, kui sulle sellest jutust väheks jäi. Sinu asemel viskaksin ma selle rappenoa käest, hiivaksin oma kannikad selle väikese hobuse selga ja kappaksin tagasi linna.” Ta sülitas ja surus kõvemini mõõgateravikule. „Jalamaid.”
Pealiku sõrmed vallandusid. Tema mõõk kukkus maha.
„Selle jätame endale,” ütles Yoren. „Tubli teras kulub Müüril alati ära.”
„Olgu nõnda. Selleks korraks. Mehed.” Linnavahid pistsid mõõgad tuppe ja tõusid sadulasse. „Sa lidu nüüd õige kähku oma Müüri poole, vanamees. Kui ma su uuesti kätte saan, siis võtan koos selle sohipoisiga kaasa sinu pea.”
„Sinust kõvemad mehed on seda üritanud.” Yoren laksas lapiti mõõgaga vastu pealiku hobuse laudjat ja mees kappas vaarudes mööda kuningateed minema. Tema mehed järgnesid talle.
Kui nad olid silmist kadunud, pistis Soe Pirukas huilgama, kuid Yoreni ilme oli veel vihasem kui enne. „Lollpea! Kas sa arvad, et nad jätavad meid rahule? Järgmine kord ei hakka ta enam kepsu lööma ega mulle mingit kuramuse käsku näitama. Kutsuge teised sealt saunast välja, me hakkame minema. Kui öö läbi ratsutada, saame ehk nende ees väikese edumaa.” Ta tõstis maast mõõga, mille pealik oli maha pillanud. „Kes seda endale tahab?”
„Mina!” kisendas Soe Pirukas.
„Vaata, et sa sellega Arryt ei kimbuta.” Yoren ulatas poisile mõõga, pide ees, ja läks siis Arya juurde, kuid hakkas hoopis Sõnniga rääkima. „Kuninganna jahib sind kohe tõsiselt, poiss.”
Arya sattus segadusse. „Miks peaks kuninganna teda jahtima?”
Sõnn põrnitses teda kurjalt. „Miks ta peaks sind jahtima? Sa oled üks tühipaljas väike rentslirott.”
„Ja sina oled üks tühipaljas sohipoiss!” Aga äkki Sõnn ainult teeskles, et on sohipoiss. „Mis su õige nimi on?”
„Gendry,” vastas poiss kuidagi kõhklevalt.
„Ma ei mõika, miks peaks keegi teid kumbagi tahtma,” ütles Yoren, „aga nad ei saa teid, tulgu mis tuleb. Te istute nende kahe sõjaratsu selga. Niipea kui mõnda kollast mantlit näete, kappate Müüri poole, nagu oleks teil lohe kannul. Meist teistest on neil ükskama.”
„Sina välja arvatud,” märkis Arya. „See mees lubas, et võtab ka sul pea maha.”
„Noh, mis sellesse puutub,” ütles Yoren, „siis olgu lahke – kui suudab selle mu õlgadelt kätte saada.”.
JON
