naine Teekond tõeni
Isata kasvanud tüdrukutele, kel oli suur unistus
Isa naine. Teekond tõeni
See oli šokk.
Esialgne ebameeldiv üllatus kasvas üle rahutuseks, edasi ärevuseks ning lõpuks, otsitu leitud, oli vapustus käes: siin siis oligi isa haud. See armetu, hooletusse jäetud plats, kus vohas rohi ja plaadikirjad olid tuhmunud, osaliselt sammaldunutel aeg need pea loetamatuks muutnud.
Algul oli Anu kunagist orientiiri, tuntud viiuldaja massiivset hauakivi silmas pidades justkui leidnud õige teeotsa, kust tuli kalmistu vanema osa sügavusse isa haua suunas pöörata, ent peatselt pidi ta tõdema, et surnuaia kaardistik on aastatega täielikult muutunud. See justkui polnudki enam sama kalmistu, kus ta omal ajal isa viimses rahupaigas käis.
Anu eksles enda meelest õige ala teederägastikus siia-sinna, pöördus ikka ja jälle tagasi viiuldaja haua juurde ning alustas taas otsast. Hauaplats, kus isa oli maetud, oli kui maa põhja vajunud, jäljetult kadunud, haihtunud. Anu kahetses, et polnud taibanud või suutnud meelde jätta naaberplatsidele maetute nimesid, nüüd rabeles ta pea kaotanult võõraste haudade vahel, mis erinesid nagu öö ja päev uutest, hoolikalt sätitud ja haljastatud platsidest, kus begooniad oma lopsakuses ja värvikirevuses üksteisega võistlesid. Samas oli palju täiesti metsistunud hauaplatse, kus loodus ise oma haljastusoskusi demonstreeris. Seal vohasid võilill ja naat ning miski ei andnud aimu inimkäest ja armastusest. Plaatide ja kivide kallal oli ilmastik aastakümneid oma jõudu proovinud, murendades, lõhestades ja kustutades nimesid, justkui tahtes maha pühkida viimsegi mälestuseraasu. Mõnda hauda tähistas pehkinud puurist, mõni aga oli lausa märgiseta, võimalik, et kalmistutöötajad olid pooleldi hävinud puidu ära koristanud.
Isa haual oli plaat, selles oli Anu veendunud. Ta oli tookord, mil ainus kord pärast matuseid isa haual käis, kokku lugenud kõik vanale platsile maetud, ja neid oli seal olnud õige mitu, seda ta mäletas. Kõigi haudadel olid tagasihoidlikud plaadid ja tageetesepuhmad peal. Ju Asta käib siin korralikult, oli ta siis mõelnud. Asta oli surnud mõne aasta eest, tema haud pidi olema suhteliselt hiljutine ja pealematmine pole nii või teisiti võimalik. See suur plats peab ometi siin kusagil olema, isa kääbas oli sellel äärmine – visuaalne pilt oli Anul vaimusilmas täiesti olemas. Ta kükitas ja hakkas otsustavalt loetamatuid plaate puhtaks kraapima. Töö oli sõrmedele valus ja vaevarikas, plaatide pind krobeline, ja isegi kui sammal oli maha nühitud, polnud lihtne mõistatada, mis tähti värvituks kulunud süvendid õigupoolest kujutavad.
Aga ometi – käe alt see tõesti viimaks välja tuli – Eduard Jõgi. Siin ta siis ikkagi oli, tema isa viimne puhkepaik. Ja siin olid nad kõik, veel neli, nagu Anu mäletas, erinevas lagunemisastmes plaati. Aga Asta, kus on siis Asta, isa naise haud? Asta oli tookord isa matnud oma esimese mehe suguvõsa vanale, veel eestiaegsele hauaplatsile, oma lapsena surnud poja kõrvale ning pidi muidugi ka ise samasse paika tulema, kui elupäevad otsa saavad. Need olidki otsa saanud ja ta oli samasse maetud, teadis Anu tänu onunaisele Liale, ja ometi polnud siin jälgegi hauast, kus võinuks puhata Asta. Asta, see vägev naine, kes oli tema ellu jätnud jälje, mida ei suutnud kustutada aeg ega ükski tegu. Midagi ei saanud enam parandada ega muuta. Või ehk siiski?
Anu hakkas graniitkillustiku vahelt üle kogu platsi sirutuvaid võililli katkuma, nüüd ootas tööjärge isa rohtunud kalmukääbas. Täna Kati ema matusele tulles polnud Anul olnud vähimatki kavatsust seda platsi korrastama hakata, mõte otsida üles isa haud oli tulnud äkilise sööstuna, kui teised end juba peielauda minema seadsid. Anu ei tundnud kutset, kohustust ega sundi, pigem oli see inimlik uudishimu ja soov võimalus ära kasutada, mis ta siia tõi. Ise polnuks ta hakanud Rahumäele sõitma – liiga kaugele oli jäänud see elu, need inimesed ja nende põhjustatud valu ning pettumus. Ta oli aastate jooksul sageli Tallinnas käinud, kuid nii, nagu teda oli kunagi sellest unelmateelust, mida ta kogu oma lapsikus õhinas igatses elada, välja kistud, oli ta viimaks selle eluga lõpparve teinud. Seda küll hiljem, hoopis hiljem, kui ta juba suutis ja oskas loobuda. Enne oli pikk-pikk lootus, vaikne leppimine ja lõputu valmisolek…
„Maha ta Asta mattis, aga ju siis kõik sellega jäigi. Mis sest Marist enam tahta, tema on omadega juba päris põhjas,” ütles Lia halvasti varjatud kahjurõõmuga, mille ta osavalt kaastundliku ohke taha peitis.
Anu oli kohe Pärnusse tagasi jõudes helistanud onunaisele, et kõnelda surnuaias kogetud vapustusest, esmajoones aga siiski selleks, et pärida Mari kohta, kelle hoole all pidi hauaplats olema. Oli ta ju isa ja Asta pärija.
„Sa ei tea siis üldse midagi?” küsis Lia innukalt.
„Kust ma peaksin teadma…”
Lia oligi veel ainus inimene, kes miskitpidi sidus Anu tema isapoolse suguvõsaga. Kui Anu ema ja isa lahku läksid, oli isa perest – kaks venda ja kaks õde – noorem vend onu Albert ainus, kes jätkas nendega suhtlemist. Lia kaudu kuulis ema uudiseid ja sai ülevaate isa uue pere elukaare säravast tõusust; nüüd vahendas ta infot selle kurvast hääbumisest.
Ega Anul olnud Liagagi enam aastaid õiget kontakti. Sestpeale kui onu Albert ootamatult vara infarkti tõttu siit ilmast lahkus, vahetati vaid pühade- ja sünnipäevakaarte. Külla polnud Anu oma Tallinnas käikudel onunaisele kippunud. Lia oli külm ja ükskõikne inimene ning temaga polnud meeldiv suhelda, ka onutütar Leeloga polnud Anu kunagi lähedane olnud. Milleks kunstlikult ülal hoida suhteid, mis hinge ei toida. Nüüd aga vajas Anu Lia selgitusi hädasti.
„Nojah, Asta müüs mitu aastat enne surma maja maha. Ei olnud enam jõudu ega raha ja Mari tahtmised läksid ka järjest suuremaks. Algul kolisid sinnasamma Pääskülla kolmetoalisesse korralikku korterisse ja vaherahast pidi piisama Asta surmani. Ise ütles nii… Aga ei piisanud sugugi. Eks nad olid harjunud laialt elama, kõik pidi neil ju olema peen ja uhke, riided ja mööbel, klaver ja vaibad. Mari jättis kooli pooleli, aga tööle ka ei läinud, ja nii see rahake sõrmede vahelt läbi siriseski. Ja siis lõpetasid sihukeses armetus Kopli kahetoalises… Mõtle, Pääsküla eramust Koplisse!”
„Kas sa ise ka seda korterit nägid?”
„Nägin, nägin,” kinnitas Lia õhinal. „Asta kutsus ükskord sünnipäevale. Soolaleivapidu ei peetud, eks ta häbenes. Aga sünnipäevale pärast kutsus, siis ta tahtis vist kurta. Ta oligi juba päris lõpu eel, ega ta nii vana veel ei olnudki, aga eks see kannatus tegi oma töö. Siis ta kurtis, päris nuttis teine, et Mari veab sinna poisse, tehakse igatsugu orgiaid ja tema ei julge enam toast väljagi tulla, kempsu või kööki minna. Ja kraamida ja pesta saab ka ainult siis, kui Mari kuskil jooksus. Kaebas, et Mari aina nõuab talt raha ja joob ja laaberdab ja kui ta ei anna, siis võtab tüdruk vägisi või müüb asju. Suur mure oli Astal, et raha enam ei jätku, paljuke ta pension siis oli ja korterimüükide vaheraha oli seks ajaks juba läbi. Kole lugu küll… Sa mõtle jah, mismoodi nad elasid ja uhkeldasid ja oma Marit kummardasid, ikka imelaps pidi teine olema ja mis kõik veel. Sa ikka mäletad?”
Anu mäletas, mäletas kõike. Nagu poleks vahepealseid aastakümneid olnudki, hakkas kõik end tagasi kerima, valusalt hinge kriipides ja vanu vermeid valla rebides. Ainult et nüüd oli selles magusat piina, hingehellitust ja rahulolu: karistus oli ikkagi tulnud. Karistus ülekohtu ja alandamise eest. Asta alandus oli ta olematu haud ja unustus.
Väike Anu armastas oma isa palavalt ja hoidis teda väga.
Nii väga, et kui isa küsis, kumba ta rohkem armastab, kas ema või isa, vastanud laps kõhklemata: oma isat! Ise ta seda küll ei mäletanud, kuid luges aastakümneid hiljem isa kirjast emale, mille leidis pärast ema surma tema asju pakkides.
Isa oli emale kirjutanud – tindipliiatsiga triibulisele vihikulehele – ahastava kirja, kus segi süüdistused, palve ja meeleheide. Ära jäta meid! Sest just seda tahtis ema teha, olles meeletult armunud endast kümme aastat nooremasse töökaaslasesse; tahtis arutult, lootusrikkalt uude ellu tormata ja kõigest senisest loobuda.
Anu ei saanud õigupoolest
