Pealegi, ta võib ju veel tulla teda otsima, ja kui just siis Anu polegi? Oma võimalust ei saa niimoodi käest lasta. Küllap poiss tuleb, kindlasti tuleb! Tuleb vaid natuke kannatada ja ära oodata.
Anu märkas kohe, kuidas saali tulnud Arvo ja Toivo otsejoones suusatüdrukute rea juurde marssisid ja oma tantsupartnerid justkui möödaminnes kaasa haarasid. Ilmselt oli see plaan õues või juba varem paika pandud. Valu pigistas väikest südant julma kibedusega. Miks ometi?!
Kui Arvo näeb, et teised poisid ka temast ei huvitu ega tantsima ei võta, kas siis põlgab temagi Anu ära? Piinavalt plass lugu, kuid lahkuda siiski ei saanud. Jäi ometi võimalus, et poiss ikkagi tuleb ja kõik muutub, et läheb just nii, nagu Anu oma igatsustes ette oli kujutanud.
Paraku ei. Arvo tantsitas kordamööda suusatüdrukuid ja vahepeal oli jälle pikalt kadunud. Küllap poisid kummutasid kuskil salaja pudelit. Seda riski pidudel ikka võeti, vaatamata keelule ja võimalikule ülenuusutamisele.
„Ära istu nii õnnetu näoga, nii ei julge keegi teine sind ka tantsima võtta, kui sa sedasi mossitad,” õpetas Ebe.
„Ja mille üle ma rõõmustama peaksin? Nagu nui nurgas. Tõesti, ma lähen parem ära.”
Anul oli tõsi taga.
„Ise tead, aga ära siis pärast kahetse,” viskas Ebe nipsakalt. Ta oli mitu tantsu tantsinud ja enesekindlust täis.
Anu läkski. Õnneks polnud need paar toakaaslast, kes peole polnud tulnudki ja toas kaarte mängisid, pealetükkivad ja nii sai Anu vaikselt voodisse pugeda. Ebe tuppa astudes tegi ta, nagu magaks. Pikapeale tuligi vabastav uni ja päästis Anu ahastusest.
Hommikul jagas elevil Ebe peomuljeid ja noomis sõbrannat lahkumise pärast.
„No oled sina ikka ka, miks sa ei võinud veel natuke oodata! Kui Arvo jälle saali tuli, vahtis ta sinna, kus me enne istusime, ja siis tiirutas veel ringi, nagu otsiks sind. Ja rohkem ei tantsinud ta mitte kellegagi. Nii et ise tegid vea.”
„Miks ta siis enne mind tantsima ei võtnud?”
Anu lausa janunes sõbranna veenmise ja lohutuse järele.
„Miks, miks? Võib-olla ta lihtsalt häbenes. Sa ju tead, et algul võetakse ikka oma trenni tüdrukuid, see on alati nii olnud. Nii et oma süü, et plagama panid. Tead, niimoodi sa ei saagi endale ühtki poissi. Ise ütled, et nagu nui nurgas. Oled jah nui, tukunui!” noomis Ebe. „Nüüd võtad ennast kätte ja näitad ikka täiega välja, et Arvo sulle meeldib. Sa läksid ju enne tüdrukute valikut minema, seegi jäi sul tegemata!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
