aial, kus sai eaka saarepuu okste külge seotud võrkkiiges raamatut lugeda. Aga Olaf oli ise ka kuidagi teistmoodi, pehmem ja heatujulisem ning Anu ei märganud teda kordagi tujutsemas ega kuulnud häält tõstmas.
Anu tundis end selles keskkonnas kuidagi parema ja tähtsamana. Eneseväärikust tõstsid juba kuldäärega soliidsed lauanõud, millelt Beata toitu pakkus ja mis täielikult erinesid nendest rohmakatest taldrikutest-tassidest, mis nende juures Tallinnas ja maal kasutuses olid. Anu köögilauda kodus kattis kirev vakstu, siin aga einestati beeži tikandiga kreemikal laudlinal, millele ei tohtinud mingil juhul plekki teha.
Üksiti liikus ta mõte üha isale – kas ka tema maja on selline? Kas astub temagi väravast läbi ja mööda liivatatud teerada majani ja edasi mööda kivitreppi värviliste klaasidega välisukseni? Kas temagi aeda ümbritseb läikivate lehtedega hekk? Kas seal on samuti vana elupuu ja värvikirev kiviktaimla? Kas isa joob ka Astaga verandal kellaviieteed? Isa tundus siin Viljandis eriliselt kauge ja kättesaamatu, aga kuidas tahtnuks Anu oma praegusi päevi temaga jagada – pärast hommikusööki koos raamatukogus raamatuid vaadata, enne lõunat järve äärde päevitama minna, õhtupoolikul lossimägedes jalutada. Kord oli Olaf viinud nad lõunatama isegi Stalini väljaku ääres asuvasse restorani, kus Anu oli hoolega naaberlaudu jälginud, et õppida kombeid, mille olulisust Beata sageli toonitas. Millal tema oma isaga viimati koos sõi või üldse midagi tegi? Nad pugisid tõesti vahel koridorinurgas pirukaid ja jõid pudelist piima peale, aga see ei tekitanud säärast mõnusat tunnet nagu Viljandis söögilaua ääres.
Polnud see proua Beata ka mingi hirmuolend, keda karta. Anu oli teda peljanud kui pedagoogi, kuid naine oli oma kodus nagu päris tavaline inimene. Ei ta õpetanud ega manitsenud, pigem julgustas ja õhutas. Hoiakult viisakas ja väljapeetud, ta tõepoolest erilist lahkust ega avatust ei väljendanud, aga miski temas ei kõnelnud ka kõrkusest ega üleolekust.
Emagi oli kiiresti võõristusest üle saanud ja kohanenud Beata jaheda viisakusega. Ta käitus tagasihoidlikult ning püüdis perenaist mitte millegagi häirida. Kohe algul oli ema end süüa tegema pakkunud ja Beata, kes köögis toimetamisest ei hoolinud, andis kokkamise heal meelel täielikult üle. Ema üha kiitis, kui mugavalt ja kiiresti käis gaasipliidil söögitegemine, ning valmistas vähemalt kaks korda päevas sooja toitu, mis suurepärane välja kukkus ja pidevalt kiidusõnu pälvis. Tõesti, kõigega võis rahule jääda – ilmadega, mugava magamisaseme ja ilusa voodipesuga, vastuvõtu ja suhtumisega. Viljandis oli hea olla.
Viimaseks, lahkumislõunasöögiks oli ema palunud Olafit tuua turult lillkapsaid ja vasikaliha, millest ta valmistas ülimaitsva smoorungi. Harva, kui kodus nii kuninglikku toitu sai, ja üldse tundusid Anule seal kõik söögid kuidagi isuäratavamad ja erilise maitsega. Anu oli kehalt habras ja kõhnuke, üldse närb sööja, kuid viimase nädalaga tõhusalt kosunud. Küllap oli oma osa ka järveveel, kus Anu iga päev tunde veetis ja mis omakorda söögiisu tõstis.
„Kuidas sulle, Evi, siis siin meeldis?” küsis Beata viimasel lõunasöögil, kui kõik seitse ühiselt massiivse söögilaua taga istusid – seekord pidulikkust rõhutavalt suures elutoas.
Bussipiletid olid võetud ja kotid pakitud. Anu meelest oli aeg ilusas Viljandis pea märkamatult möödunud ja lahkumine muutis ta kurvaks. Erlend oli ka tõsise moega, nagu ta ema Beatagi, ja Olaf paistis samuti tujutum, juba päris samasugune, nagu ta tavaliselt oli. Aga ega suvi siis veel otsa polnud saanud, see kestis ometi veel mitu nädalat, ja puhkusepäevigi oli neil kõigil veel ees.
„Tore oli! Aitäh, et meid siin nii kenasti vastu võtsite!” ütles ema. „Anul oli ka nii palju raamatukogus lugemist. Ja ilmadega vedas!”
„Tõsi jah, pidas sooja ja kuiva nagu tellitult,” ütles Beata kohvi kõrvale paksu tuhksuhkrukorraga kaetud tikrikooki ulatades. See oli ta enda küpsetatud – nagu näha, olid kaks perenaist köögis koos hakkama saanud. Nad vist üldse sobisid omavahel, tundus Anule. Pelg ja võõristus oli olnud asjata.
Pisukese pausi järel küsis Beata äkki: „Kas te ei võiks Olafiga abielluda?”
Ema ei jahmunudki nii ootamatu sirgjoonelisuse peale, vaid ütles täiesti rahulikult: „Ega sellega pole kiiret kuhugi.”
„Aga miks te peaksite niimoodi ebaseaduslikult elama? Teil on ju mõlemal lahutus ammu käes, takistust pole. Oleks igati lihtsam ja siis sa saaksid Olafi sisse kirjutada, nii et oleks võimalik korterit taotlema hakata. Ma saan aru, et teil on seal pinna peal üpris kitsas.” Beata vaatas emale uurivalt otsa, aga too näis ta pilku vältivat.
„Ei see taotlemine nii lihtne ole, ega minusugusele ikka uut korterit anta. Pealegi on vanalinnas hea elada, juba nii harjunud ka. Ja see, et…” Ema otsis sõnu. „Me oleme küll mõlemad lahutatud, aga just selle pärast ei tohikski kiirustada.”
„Mis kiirustamine, tunnete ju juba üle aasta,” käis Beata visalt peale.
Olafi ilme oli pingestunud, Erlendil, kes aitas tordikahvlitega pusivatel tüdrukutel kooki tükkideks teha, paistis piinlik olevat.
Ema tõrjus leebe kannatlikkusega Beata ebatavalist pealetükkivust.
„Eks põhjalik tundmaõppimine võtabki kaua aega. Ei tahaks enam eksida.”
„Seda muidugi,” möönis Beata ruttu, „aga mina loodan küll, et kui te järgmisel suvel siia tulete, siis on teil sõrmused sõrmes. Elu peab ikka stabiilne olema.”
Ema oli vait.
„Hea küll, eks see ole ikka Evi otsustada, kas ta tahab ja kui tahab, siis millal,” sekkus nüüd Olaf järsult ja Anu tundis temas ära mehe, kellega nad koos elasid, kes tuju rikkus ja keda ta pigem vältis. Kõik kena pidi kohe otsa saama.
„Kui te Tallinna satute, siis tulge ikka tingimata Virusse ka,” viis ema, et õhus küdevat pinget lahustada, ruttu jutu teisale. „Meil on kitsas muidugi, aga öömaja saab ikka. Põrandal on ruumi küll ja kes pole nõudlik, sellele kõlbab selline ase ka. Nii et võtke üks Tallinna sõit ette!”
Tõsi see oli – ema oli väga, isegi liiga külalislahke. Nende kodu vanalinna südames oli kujunenud peaaegu läbikäiguhooviks, kuhu igaüks võis sisse jalgu puhkama astuda, teed pakuti alati. Ka maalt turule müüma tulnud tuttavad ema kodukülast said sageli peavarju.
Kui Anu oli väiksem, meeldis talle selline melu ja rahva liikumine väga. See tegi päevad huvitavaks: temaga tegeldi, talle toodi maiustusi ja üldse oli põnev inimesi näha. Ent nüüd, sirgudes, tundus talle, et ema suhtlusvalmidus ja vastutulelikkus hakkab väsitavaks muutuma. Ent nüüdsete uute tuttavate Tallinna tuleku vastu polnud Anul küll midagi.
„Aitäh kutsumast, kindlasti tuleme. Lapsed pole loomaaias käinud ja eks neile ole muudki näidata,” ütles Erlend soojalt. Ta oli sellel ühisel nädalal Anu emaga väga hästi klappinud ja lapsedki olid tädi Evi kohe omaks võtnud, tikkusid talle külje alla ning ootasid õhtust lugemistundi.
„Näe, aeg lendas siin nii ruttu, ei jõudnudki tüdrukutele kampsuneid valmis kududa, kuigi plaanisin,” vabandas ema. „Aga mõõdud on olemas ja sügiseks lõpetan kindlasti. Nii et tulge aga järele!”
Olaf ei öelnud midagi.
Erlend tuligi, ja sestpeale hakkas ta tihtipeale Tallinnas käima, nii lastega kui üksi. Aga mida ei tulnud, oli ema ja Olafi abielu, nagu ei tulnud ka järgmist suvepuhkust Viljandis mitte. Kas kartis ema Beata etteheiteid või oli selleks muid põhjuseid, Anu teada ei saanud. Kui ta emalt järgmisel suvel päris, miks nad tädi Beata ja Erlendi juurde ei sõida, jäi ema vastuse võlgu. Vahel oli tal kombeks kurti teeselda, kui mingil põhjusel rääkida-suhelda ei tahtnud. Oli justkui
