on hirmus valus või ta hakkab koguni surema. Ta kargas kušetilt maha ja jooksis voodi juurde, kuid Olaf ajas ta tigedalt minema, öeldes, et emal pole häda midagi ja ärgu ta kunagi enam nende voodi juurde tulgu.
„Su emal on väga hea olla,” ühmas mees ähkides ja ehkki oli pime, nägi Anu, et Olaf oli ema peal. Võib-olla oli emal ikkagi valus ja ta lihtsalt ei julgenud Olafile vastu hakata? Sest ema oli täitsa vait. Edaspidi, kui Anu nende voodist hääli kuulis, püüdis ta meeles pidada, mis mees oli öelnud – su emal on väga hea olla. Küllap oligi, sest päeval paistis ema olevat õnnelik ja rahul.
Nende elu läks rahalises mõttes hoopis kergemaks. Olaf teenis väga hästi ja alimendid, mida ta oma pojale maksis, suurt ta sissetulekut ei mõjutanud. Pealegi tõi ta oma pikkadelt reisidelt sellist kraami, mis nende elu hoobilt jõukamaks tegi. Ema sai uue serviisi ja oma elus esimese kasuka, tuppa ilmus igatsetud televiisor ja esikusse koguni külmkapp.
Olafi poeg Artur oli Anust noorem ja Olaf tõi ta kohe algul ühel pühapäeval tutvustamiseks nende juurde. Kuigi ema oli küpsetanud rosinatega kohupiimakoogi ning püüdis Arturiga väga sõbralik olla, põrnitses poiss neid altkulmu ega tahtnud sugugi rääkida. Otsekui oleks nemad emaga talt isa ära võtnud! Olaf oli ometi juba mitu aastat enne tema emaga tutvumist Arturi emast lahku läinud ning vahepeal mingi Renatega elanud, teadis Anu ema juttudest Elfiga. Poiss ei sulanudki üles ning lahkus sama vimmakalt, kui oli nende juurde saabunud.
Pärast seda äpardunud tutvumisvisiiti Olaf oma poega enam nende juurde ei toonud, nad said kusagil mujal kokku. Võib-olla käis mees koguni oma endises kodus poega vaatamas?
Anu kohtumised isaga olid muutunud veelgi harvemaks. Isa uus ülemus ei soovinud, et mehed töö ajal millegi muuga tegeleksid, nende lõunapausi ajaks Anu tavaliselt koolist tagasi aga ei jõudnud. Pärast tööd oli isal alati kiire koju või Astale tööle vastu, nii et ta täidis näpistada lapsele vaid napid minutid töö juures koridoris rääkimiseks.
Anul oli seega põhjus Arturit kadestada – harva küll, kuid ikkagi oli tal isa olemas ja ilmselt oli Olaf oma pojaga lahkem ja hoolivam kui elukaaslase tütrega.
Isa hoolis temast kindlasti ka, kuid selle ilmutamiseks tal võimalust ei olnud. Raha ta küll andis, nii emale üleandmiseks kui Anule taskurahaks, aga hoopis rohkem vajas ja igatses tüdruk isa lähedust. Kõik nende jutud olid põgusad ja pealiskaudsed, rutakad ja rabedad. Isa tundus alati pinges ja sulgunud, otsekui painaks teda mingi mure või koguni hirm. Anu jutu Olafi ilmumisest nende koju oli ta algul vastu võtnud huvitult ja osavõtmatult, mõne aja pärast oli aga siiski ema ja nende nüüdse eluolu kohta pärinud. Anu ei tahtnud isale tunnistada, kui muutunud on kogu nende elu, veel vähem selle üle kurta. Miski tema sees pani seda häbenema, otsekui oleks selles midagi vääritut ja alandavat.
Abielluda ema ja Olaf vist ei plaaninud. Anu oli seda kord emalt pärinud, kuid ema oli õlgu kehitanud ja öelnud, et ei veel.
„Mis meil niigi viga? Või sa tahaksid seda?” oli ta siis pisukese pausi järel küsinud ja lisanud: „Sulle ju Olaf ei meeldi.”
„Ei meeldi jah ja ei taha ka. Aga isa juba küsis.”
Ema tegi suured silmad.
„Kas tõesti? Mis ta veel küsis?”
„Noh, et kuidas te Olafiga läbi saate ja kas me oleme nüüd eluga rahul ja üldse…”
„Ja sina?” Ema oli silmatorkavalt elevil, isegi erutunud.
„No ma ütlesin, nagu on. Et mulle ta ei meeldi, aga sina oled õnnelik. Ja et meil on nüüd kõiksugu asju ja rahapuudust enam pole ja üldse…”
„Siis on hästi, just nii,” ohkas ema kergendatult. „Meil ongi ju kõik hästi, tütreke! Küll teie ka omavahel toime tulete. Ega midagi hullu ju pole, ta ainult on vahel na äkiline, aga ega ta siis paha pärast. Lihtsalt iseloom on selline järsk.”
Olaf oli teinekord lausa vägivaldne, eriti lõi see välja, kui ta oli joonud, ning viimast juhtus pärast pikka tööreisi sageli. Vaba nädal, mis Olaf kodumail paigal oli, kulus enamasti mahalaadimisele, nagu väsinud sohver oma purjutamisperioodi nimetas. Algul ta siiski end lääbakile ei joonud, ei kakerdanud ringi ega norinud tüli, muutus üksnes tavalisest veelgi ärrituvamaks ning kiuslikuks, eriti ema suhtes.
Esimest korda nägi Anu mehe jõhkrust umbes pooleaastase kooselu järel, mil ema ja Olaf olid ühelt sünnipäevalt naasnud. Kui Olaf oma sõitudelt tagasi jõudis, oli neil ikka tavaks nädalavahetusel kusagil seltskonnas lõbutsemas käia, kas sünnipäevadel või niisama olengutel. Ema suur sõpruskond polnud sugugi vähenenud ning nüüd olid lisandunud ka mõned Olafi semud.
Ehkki aeg oli sügavas öös, oli Anu veel ärkvel ja luges, nagu tal kombeks oli, käsipõsakil voodis, kuigi ema oli teda korduvalt keelanud pikali lugeda, et mitte silmi rikkuda.
See oli olnud mõnus laupäevaõhtu. Anu oli kasutanud võimalust, et on üksinda kodus, ning Kati ja Karmeni külla kutsunud. Tüdrukud olid toredasti aega veetnud, vabaduse võimalusi ära kasutanud ning koguni pannkooke küpsetada üritanud. Anu oli peamine kokk, ent ka Karmenil olid mõningad oskused juba olemas ning ühiselt olid nad õpetanud siidikäpp Katit, joonud naistepunateed, mida mamma neile alati linna kaasa pakkis ja mis pani küll kõhu kinni, aga oli põnevat värvi ja erilise maitsega. Anu oli isegi söandanud tüdrukutele pakkuda Olafi reisilt kaasa toodud uhkest šokolaadikarbist värvilistesse hõbepaberitesse pakitud kompvekke. Nad olid innukalt klatšinud, lobisenud oma kooli poistest, eriti Avost, kes oli klassi tüdrukute lemmik ja kelle sümpaatiaks peeti Anu, maalinud lennukaid tulevikupilte oma abieludest. Tüdrukud olid end sel õhtul tundnud suurte ja tähtsatena. Ees ootas uhke aeg, mil ollakse vabad ja iseseisvad, elatakse kaunis kodus ja kasvatatakse koos ilusate pikkade brünettide meestega andekaid ja kuulekaid lapsi. Kõik oli suurepärane. Anu ei puistanud südant. Ta ei kurtnud Katilegi, vaid harva vihjas, et ei tunne end Olafiga hästi. Sulgus endasse ikka selle sügavasse surutud häbi pärast.
„Sa oled ikka veel üleval!” hüüdis ema esikust, aga ta hääl polnud sugugi pahane, pigem ülevoolavalt lõbus.
„Ma loen ainult selle lehekülje veel lõpuni,” riskis Anu vastata, lootes, et ehk on Olafki heas tujus ega kuku temaga riidlema.
Ema astus rõõmsalt tuppa ega teinudki Anule etteheiteid.
„Kuidas su nohu elab? Soolvett tilgutasid? Kas tüdrukud käisid?” küsis ta ja istus hetkeks Anu kušetiveerele ja puudutas pehmelt tütre nina. Ema lõhnas nii hästi! Anu vaatas teda imetlusega – kui elav, energiast pulbitsev ja noor ta ikka oli! Tema ema oli nii ilus, kõige ilusam! Ei saanud võrreldagi näiteks Kati vana emaga, kelle juuksed hakkasid juba halliks minema ning kes ei astunud kunagi sellise julge, vetruva kõnnakuga nagu tema ema. Karmeni ema oli küll noor, aga piitskõhn ning tundus, et riided lausa ripuvad tal seljas. Tal oli vist mingi haigus küljes, sest ta alati virila näo nahk oli kollakashall ja hääl vinguv… Aga tema ema oli ikka rõõmus ja lihtsalt torkas silma – ta säras!
„Nii… Mis liini sa selle Atsiga ajad, äh?” küsis äkki kušeti ette ilmunud Olaf.
Ema tõusis kiiresti püsti ja läks kapi juurde kleiti seljast võtma, Olaf kannul.
„Jäta nüüd, sa kujutad lihtsalt ette! Laps tahab ka magama jääda, öö juba käes,” ütles ema, sirutas käed Olafi poole ja püüdis teda emmata.
„Ei nihvelda siin midagi!” Olaf tõukas ema eemale. „Vasta!”
„Maga ennast enne kaineks. Sa räägid ju täitsa lolli juttu.”
Ema
