läks kööki.
Vahepeal lootusest hele ja rikas olnud õhustik nende kodus tumenes taas raskemeelseks.
Ema jättis näputöö mõneks ajaks kõrvale ja istus õhtute kaupa köögilaua taga ning kirjutas. Anu oli ema kirjutamisega harjunud, sest mamma maal ootas üha teateid linnast ning emal oli kombeks järjekindlalt kord nädalas maale kiri saata. Nüüd möödus õhtu õhtu järel ja Anu nägi ema üha samasse tegevusse süvenenuna, kirjapaber ees ja sulepea käes. Küsimusele, mida ta kirjutab, jäi ema algul vastuse võlgu, alles kolmandal korral ütles, et ühte tähtsat asja. Seda polnud mõtet varjata, kuna ta nagunii tütre abi vajas. Nii läkski, et lõpuks, paari nädala möödudes pidi Anu isale viima paksu ümbriku. Isa võttis kirja sõnatult vastu.
Aga ei juhtunud ikka midagi – isa ei tulnud ega saatnud ka vastust. Kas ta emaga veel kohtus või muud moodi suhtles, jäi Anule teadmata. Isalt ei tahtnud rohkem midagi pärida ning ema muutus kohe tõredaks, kui Anu veel isast juttu tegi. Elu oli oma käänakud teinud, ja jõge tagurpidi voolama ei pane. Isa oli nii otsustanud ning ema ilmselt leppis sellega. Mis tal üle jäi. Oma vigade eest tuleb igaühel maksta, sai hiljem Anulegi selgeks.
Siis tuli Valter.
Ega ema väga kaua ei nukrutsenud. Valter ilmus nende koju juba mõni kuu pärast paksu kirja saatmist, milles ema oli ilmselt tunnistanud kogu oma kahetsust ja alandust – tulemusteta. Ta polnud veel 40-nenegi, täies jõus ja ilus naine, kelle loomusele oli lõputu kahetsus ja meeleheide võõras. Kuivõrd ta Valterist hoolis või meest armsaks pidas, Anu arvata ei osanud. Igal juhul ei näinud ta ema kunagi Valteril niimoodi kaelas rippumas kui Harril. Ööseks jäi Valter küll, ja kohe teise külaskäigu ajal.
Esimest korda tuli ta koos ema klassiõe Meetaga, kelle sugulane ta oli. Siis joodi veini ja peeti pidu, ja ema naeris jälle, laulis ja mängis kitarri nagu vanasti, kui kõik oli nende kodus veel hästi. Paistis, et ema tahtis taas lõbutseda või vähemasti püüdis oma lustlikkust välja näidata. Harri ajal oli nende juures varasemast vaiksem olnud ja ühislaulmisega pidusid peaaegu ei peetud, seega jäi ära ka ema kitarrimäng. Küllap oli põhjus see, et Harri ei pidanud viisi ning tundis end laulvas seltskonnas täbarasti. Ema oli seda arvestades seltskonna pettumuseks laulmisest loobunud. Aga nüüd rõkkas ta jälle, silmad olid vidukil nagu luuraval kassil ja värvitud huuled läikisid hõõguvalt. Ilmselt ta sellisena Valterile meeldis, sest mees tuli õige varsti jälle ning hakkas pidevalt käima, iga korraga oma isiklikke asju juurde tuues, kuni koliski lõplikult neile elama.
Tagasihoidliku käitumisega Valter, kes oma ümmarguse pea ja otsekui lakutud juustega meenutas hüljest, Anule päris meeldis. Erinevalt Harrist pööras ta lapsele sõbralikku tähelepanu – päris kooli järele ja kiitis ta joonistusi. Töökuselt ja lahtiste käte poolest oli mees üsna isa moodi. Kohe algul hankis Valter kusagilt koormatäie kuivi kasepuid ja ladus need puukuuris riita. Ta püüdis emale igati meele järele olla ja alustas tasapisi remonti. Ema miskipärast temaga eriti rahul ei paistnud olevat, ta hakkas järjest sagedamini nähvama ega võtnud hilisõhtul töölt saabuvat Valterit kunagi nii lahkelt vastu nagu omal ajal isa ja hiljem Harrit. Siis oli ta teed ja toitu lauale kandnud ning pärast söövat meest käsipõsakil silmitsenud.
Mis kapi taga voodis toimus, jäi Anule teadmata. Ta magas nüüd kušetil ja läks tavaliselt varem magama, aga neilgi puhkudel, kui ema Valteriga veel tema ärkvel olles voodisse läks, ei kostnud sealt suurt midagi. Isa ja Harri ajast mäletas Anu küll kapitagust veidrat nahistamist ja uinumiseelseid vedrukääkse. Vahel, eriti nädalavahetusel, igatses Anu ema kaissu nagu siis, kui nad kahekesi koos pimedas toas hilisõhtul raadiot kuulasid, aga koht voodis oli kinni. Vaid roheline raadiosilm vilkus vaikses rahus. Rahulik oli nüüd tõesti ja ema ei nutnud enam. Viimaseid pisaraid nägi Anu sel päeval, kui ema koju tulles ütles, et nüüd ongi nad isaga lahutatud. Ja mõlemal on oma uus elu.
„Kas te nüüd abiellute Valteriga?”
„Ega minul seda lahutust vaja polnud,” libises ema küsimusest kõrvale. „Isale hoopis, eks Asta tahab abielluda. Nüüd tuli kohe selline sada sisse et…”
Ema häälest kostis kurja halvakspanu. See ei olnud enam kurbus ega lüüasaamistunne – ema oli viha täis, tajus Anu.
„Kes see Asta on ja mis ta tahab?”
„Ikka isa, sinu isa. Eks tal tuli kole hirm naha vahele, et viimaks isa tuleb meie juurde tagasi. Ehk oleks tulnudki. Aga ega Asta jäta, nagu buldog hambad sisse löönud ja nüüd rapib teist. Kole inimene.”
Ema silmad olid märjad, kui ta punasest Priima pakist järjekordse suitsu haaras ja pigitunud suitsupitsi toppis. Aga siis tuli Valter koju ja jutud jäid pooleli.
Miski ei kõnelnud lähenevatest pulmadest. Vastupidi – tundus, et ema muutus Valteri suhtes üha ükskõiksemaks ja isegi tõrjuvaks. Vaene hülgenäoga mees talus ta tujusid leebe kannatlikkusega ja ilmselt sellega ärritas ema veelgi enam. Anu juhtus kord irvakil köögiuksest kuulma, kuidas ema Elfile Valterit taga rääkis:
„No ei suuda temaga olla, kohe mitte ei saa end sundida! Ja tead, tegelikult on ta mulle mõnikord lihtsalt vastik.”
„Sa katsu ikka, ta on ju nii hea inimene ja vaata kui kena ta Anuga on. Anu saab temaga nii hästi hakkama, kust sa ikka niisugust meest leiad, kes sul pihust sööb ja lapse ka omaks võtab. Sa pead leppima, et Ets tagasi ei tule.” „Ma ikka loodan. Ta ju andis mulle andeks, me leppisime ära ja kui ta tookord siin käis, ütles jälle, et mitte kellegagi pole parem kui minuga. Ta ei saa ju seda kunagi unustada.”
„Oh, Evi, ega ta unustagi, aga sa ju näed, mis jõuga see Asta teda enda küljes hoiab. Kõik see vara ja rikkus ja peenem seltskond, see ju mõjub ka. Ja ega me ei tea, võib-olla mooril on mingid nõiatrikid või mis vägi see toimib. Vaata tõele näkku, Ets tahtis lahutust ja ilmselt abiellub Astaga. Kolm aastat on juba möödas. Kui ta ei tulnud, siis tähendab, et ei tulegi. Lepi ometi ja mine oma eluga edasi.”
„Aga Valterit ma ikkagi ei taha, mul on vahel tunne, et ta leemendab. Ma pean ennast kogu aeg sundima ja mul ei ole temaga üldse hea…”
Äsja viiruse külge korjanud Anule kippus aevastus peale ja ta astus kiiresti tuppa tagasi.
Isa juures käis Anu endise korrapäraga, nädalas vähemasti kord.
Niisama, ajaviiteks, kui enne kooli kõik õpitud oli ja aega üle jäi. Harva oli selleks otsene vajadus, kui näiteks äkki meenus, et kooli on tarvis teatripiletiks või millekski muuks raha viia ja emalt ununes küsida. Enamasti läks ta siiski selleks, et isa näha, teda puudutada ja temaga rääkida. Anu oli isasse endiselt tugevasti kiindunud ning möödunud aeg polnud neid raasugi teineteisest kaugendanud. Eks olnud selles oluline osa ka isa töökoha lähedusel, see tegi nende pideva kokkupuute lihtsaks. Ning nägemine, otsene kokkupuude seob rohkem kui miski muu. Ei lase kaugeneda ega unustada.
Kuigi Anu oli aru saanud, et isa ei taha temaga sugugi oma uuest elust kõnelda, ei saanud ta ühel päeval siiski küsimata jätta:
„Kas sa oled nüüd uuesti abielus?”
Isa näis nii äkilisest küsimusest jahmuvat ja vaikis mõnda aega.
„Jah, me abiellusime mõne kuu eest,” ütles ta siis tasa, otsekui häbenedes.
„Kas su uus elu on parem, kui meiega oli?”
„Kuule, Anu, nii ei saa küsida.”
„Miks ei saa? Sa oleksid võinud meie juurde tagasi tulla, ema ju tahtis.”
„Kas ta rääkis sulle sellest?”
