sai üksiti lugeda. Anul oli päikesevõtuga väike probleem, sest septembrikuus taas koolis olles oli ta ikka pisut kade klassiõdedele, kes olid saabunud rannapiirkondadest või koguni Krimmist, torgates oma tugeva päevitusega teiste seas silma. Anule ei hakanud päike eriti hästi peale, aga ta oli kusagilt lugenud, et seda omadust saab parandada ja nii katsus ta võimalikult palju päikest püüda, pälvides sellega ära mamma pahameele.
„Mis see nüüd olgu, muudkui sirakil maas ja raamat käes! Ei minu ajal küll sihukest asja olnd, et kogu aeg käis üks loosklemine! Lapsed kas mängisid või aitasid tööd teha.”
„Ma teen ju küll, kui käsid,” õigustas Anu.
Mis ta ikka enam mängib, suhtlus Ülle ja Priiduga oli ka hõredamaks jäänud. Maalastel oma tegemised, mis sul linnalapsel nendega rääkida ongi, arvas ka mamma, kes oli sedapuhku naabrinaisega jälle vingu vedamas ega näinud heal meelel, et Anu naabrite juurde läheb. Pealegi oli naabriperesse suviti hakanud käima üks sugulane oma perega ja nende lastega näis Priidul-Üllel väga hästi klappivat. Erilist kahetsust lapsepõlve mängukaaslastest võõrdumise pärast Anu ei tundnud, sest aeg oli täidetud niigi – raamatumaailm neelas ta endasse ning sealsetel maastikel oli palju huvitavam seigelda ja unistada.
Raamatud pakkusid võimaluse elada läbi seda, millest Anu elus kõige rohkem puudus oli – põnevaid sündmusi, suuri tundeid, näha vaimusilmas imelisi paiku, samastuda erakordsete inimtüüpidega, kelle elu oli täis võimalusi, saavutusi, kuulsust ja edu. Kõik see oli nii kaugel, aga ometi ju ka võimalik!
Selili murul, pilk taevakõrgustes, tõusid Anu unistused pilvedesse ning liikusid piiritutes sfäärides – küll nägi ta end tunnustatud kunstnikuna, küll kuulsa lauljannana. Ja miks poleks seda võinud sündida? Kunstiringis läks Anul hästi, ta oli üks õpetaja lemmikutest ja mitu tema pilti oli pääsenud ülelinnalisele näitusele, mida Sõpruse kinos võisid vaadata kõik, kes kinno olid tulnud. Isagi oli käinud. Anu viis Kati ka neid näituse avamise päeval vaatama ja pärast käis veel paar korda üksi ka. Oli eriline tunne näha oma töid – oma loomingut! – suures kinos, parimate seas. Ja looming see ometi oli, ehkki pooljuhuslikult just sellisena välja kukkunud. Anu lihtsalt ei leidnud sel korral kõiki oma värvipliiatseid üles ja nii sai nende piltide koloriit õige omapärane, mis graafiku ja raamatuillustraatorina tuntud ringijuhendajat millegipärast kangesti vaimustas. Igal juhul pidas kunstnik Anu andekaks ja püüdis teda igati innustada kunstiga järjekindlalt tegelema. Anule meeldiski väga joonistada ja vesivärvidega pilte teha, isegi oma uhked pastellid oli õpetaja kord tunnis tema kätte usaldanud ja tulemust kiitnud. Õlivärve polnud nad veel proovinud – need olid väga kallid, aga isa oli lubanud, et kui asi nii kaugel on, siis ühel päeval ta need värvid saab.
Musikaalsust oli Anul ka: kooli mudilaskoorist oli ta nüüdseks jõudnud pioneeride palee lastekoori, mida juhatas hallide vuntsidega väike mees, keda Anu veidi pelgas, sest too kippus tüdrukuid puudutama. Ka oma koolis laulis ta endiselt kooris edasi ja paaril korral koguni solistina. Lauluõpetaja ütles, et tal on ilus ja tugev hääl, ainult kuulmine pole kõige parem. Nii või teisiti oli Anu ees mitmeid võimalusi. Päris kindlasti saab ta kuulsaks ja edukaks, tuleb ainult püüda ja pingutada.
Ja seda ta ometi suutis – ta õppis hoole ja kohusetundega, sai häid hindeid ja õpetajatelt kiita. See tiivustas. Anul oli tahtejõudu ja pealehakkamist, enamasti sai ta hakkama nii enese kui teistega.
Ema käis sel suvel maal abiks harvem kui tavaliselt. Aga kõige kibedamal heinaajal oli ta puhkusest nädala maal ja rabas nagu ikka tarmukalt tööd teha, kuid siis sõitis kohe minema ning jättis oma edasised plaanid saladusse. Ka vaarikaajal tuli ta korraks nädalavahetusel maale, korjas kaks päeva metsas marju ning kiirustas siis linna tagasi, seletamatu pilk silmis ja õhkõrn naeruvirve lopsakail huulil. Sellist ilmet mäletas Anu kunagi ema näol näinud olevat, kuid õige ammu.
Nüüd on küll midagi teoksil, kuulis Anu Endlat vanaemale ütlemas, kuid rohkem ta kõrvaulatusse ei jõudnud.
Oligi. Uus pööre oli sündinud.
Kui Anu suve lõpul linna tagasi oli jõudnud, tabas teda üllatav korduskogemus – kohal oli ema uus mees, justkui uus Harri. Aga erinevus oli kohe tajutav. Tõsi, Anu nähes tõusis pikk turd mees diivanilt kohe püsti ja sirutas just samal moel käe nagu Harrigi, ometi oli olukord sootuks teine. Kui Harri tuimuses oli aimunud nõrkust ja suletust, siis nüüd seisis ema kõrval mees, kelle kogu olek kõneles enesekindlusest ja varjamatust võimukusest, koguni upsakusest. Mingilgi moel ei püüdnud ta Anu sümpaatiat võita, ei väljendanud sõbralikkust ega heatahtlikkust, tüdrukust üle libisev pilk oli jahedalt ükskõikne. Või oli Anu lihtsalt ülitundlik ja vaenulik, kuna ei soovinud oma ema enam kellegagi jagada? Esimesest hetkest alates oli mees talle vastumeelne, tekitas lausa kõhedust.
Ema ei tundnud end selles olukorras sugugi nii kindlalt kui tema uus mees.
„Saa tuttavaks, Anu, see on Olaf. Ja ta elab nüüd meil,” ütles ema ja nägi välja nagu süüteoga hakkama saanu, kes ei suuda seda kuidagi üles tunnistada.
Muidugi, esikunagis rippuvad meesteriided olid kohe silma torganud, nüüd märkas Anu ka suurt radioolat, mis siia koos uue asukaga oli ilmunud ja uhkeldas nende vana aparaadi asemel, mille rohelise silma pilk oli neid emaga hilisõhtutel sõbralikult paitanud.
„Loodan, et te saate sõpradeks ja…” Muidu nii söakas ja jutukas ema ei leidnud korraga õigeid sõnu ning pööras pilgu Anust eemale.
„Muidugi, mis siis häda peaks olema! Anu ju suur tüdruk juba, saab aru, et ema vajab meest. Ja mis sul minu vastu peaks olema?” Olaf vaatas Anule äkki tungivalt, isegi ähvardavalt silma.
Harril olid olnud suured käed, mis last esmapilgul olid heidutanud. See mees siin oli üleni must ja kogukas, tugeva turja ja jämedate käsivartega, mida katsid tumedad säbrus karvad. Tihe karvastik paistis ka avatud särgikaelusest. Suur oli isegi mehe pea, mille küljes oli jõuline lõug, ülemäära tihedad paistsid kulmupuhmadki. Kõige võõrastavam aga oli lillakas ebamäärase kujuga laik põse servas, otse kõrva juures, haarates osaliselt ka nibu. Anu oli vahel sellise laiguga inimesi tänaval näinud ning alati oli teda läbinud veider judin, segu hirmust ja vastikusest. Nüüd oli selline otse nende kodus!
Olaf oli ebameeldiv. Lisaks õudsele plekile oli Anu meelest kõike tema juures liiga palju, ainult tundeid näis nappivat. Aga seda vaid esmapilgul, järgnenud aastad tõestasid hoopis vastupidist. Ja paraku kõige hullemal moel.
Anu oli juba leppinud, et perekonda tal olema ei saa ega tule talle ka väikest venda või õde. Ta oli harjunud emaga kahekesi elama, oli harjunud oma kodu rahu ja turvalisusega, rääkimata iseseisvusest ja vabadusest. Sellel elul oli nüüd lõpp. Nende ellu oli tunginud võõras, kes allutas ema endale ja tahtis seda teha ka Anuga. Tüdruku tõrksus võis temas ootamatult vallandada agressiivse rahulolematuse.
Ema allus Olafile lepliku alandlikkusega. Näis, et mehe jõnk olek ja võimukus talle isegi meeldis. Miks ta muidu õnnelikuna ümber koju saabunud mehe tiirles, püüdis igati mehe heakskiitu ja sulas ta puudutustest.
Anu oli seesmiselt raevus, kui nägi, millise vabadusega Olaf tema juuresolekul ema käperdas, ta rindadest haaras ja tagumikku silitas – häbenemata ja varjamata. See oli vastik ja ässitas veelgi rohkem Olafi vastu üles, kes omakorda vihastas Anu pahuruse peale. Sõpru neist ei saanud ja Olaf ei paistnud sellest üldse hoolivat. Ta näis Anu üksnes taluvat, sõltuvalt tujust kas vähem või rohkem. Ja kui ta oli pahuras tujus, katsus Anu ta silma alt kaduda, varjudes neil puhkudel kiiresti naabrite või Kati juurde.
Anu meelest oli ainus hea asi Olafi juures tema töö. Mees oli pikamaa autojuht, kelle sõidud teistesse liiduvabariikidesse viisid ta sageli ära mitmeks nädalaks. Siis said nad emaga jälle vabalt ja mõnusasti
