lausa marru. Ja raevutsemiseks oli tal nüüd uus, konkreetne põhjus – tema vend, keda ta hakkas haiglaslikult armukadetsema, suutmata mõista, miks suhtub Evi Erlendisse ja tema lastesse nii soojalt.
Erlend oli olnud lesk juba paar aastat, kuid polnud endale uut kaaslast leidnud. Õieti vist mitte otsinudki.
„Kes mind kahe lapsega tahab, ja ega igaüks võõrasemaks kõlbagi,” ütles ta kohe tutvumise järel Viljandis, kui ühises teelauas istuti, üksteist tundma õpiti ja elu arutati. Beata oli veel kinnitanud, et kuni temal tervist on – ja seda tal jätkus, vaatamata eluraskustele jaksas ta koolis töötada täiskoormusega –, pole tarvis muretseda, et lapsed hoole ja armastuseta jäävad. Beata uskus, et suudab pojaga koos lapsed üles kasvatada, ega paistnud eriti soovivatki, et Erlend uue perekonna looks. Pealegi näis varalahkunud Hille seisvat elusuuruse pildina mahajäänute südameis. Juttu oli temast tookord Viljandis sageli ja ilmselt ei üritatudki teda unustada.
Nii polnud Erlendil mingit kiiret oma lastele uut ema otsida, ja niisama nädalalõpul meelt lahutama Beata teda ikka lubas. Paar mehe kursusekaaslast olid Tallinnas ametis, seega tal pealinnas oli, kuhu minna ja kellega aega veeta. Nõnda hakkaski Erlend aja jooksul üha rohkem Tallinnas käima. Algul võttis ta mõnel korral ka lapsed kaasa, ja kui Olaf juhtus sõidus olema, magasid need Evi kõrval laias voodis, Erlend ahju kõrval madratsil nagu kõik nende külalised. Kui mees aga üksi Tallinna tuli, magas Anu ema juures, külaline aga Anu kušetil.
Tundus, et Erlend kippus oma Tallinna sõitude puhul eelistama neid nädalavahetusi, kui vend ära oli. Võimalik, et ema teda selles suhtes kursis hoidis. Erlend kirjutas vahetevahel, ümbrikul oli ema nimi, aga kirjad algasid traditsioonilise tervitusega Viljandist, olid üldsõnalised ja mingeid isiklikke pöördumisi ei sisaldanud. Anu oli neid vahel lugenud, kui näppu juhtusid. Ema polnud eriline korraarmastaja, kirjade ja kaartide hoidmisel polnud mingit süsteemi ja nii vedeles neid köögikapi serval, raamaturiiulis ja Anu koolilaualgi. Küllap ta Erlendile ikka vastu ka kirjutas, või siis teatas talle sobivast ajast, kui vahel õhtul Vene tänava telegraafis helistamas käis.
Erlendi Tallinnas käigud toitsid Olafi kiivust ja andsid ettekujutustele võimsad tiivad, mida ta eemal viibides vägevalt lehvitada sai. Aga miks pidanukski Erlend otsima morni ja tujutu venna seltskonda, kel lahket sõna ja pilku nappis ja kes venna lahkudes kergendust tundis. Võib-olla oli Olaf talle ka otse mingeid etteheiteid teinud? Välja ta siiski venda visata ei saanud, sest korter kuulus Evile ja ema poleks ilmselt päris võitluseta sellisele käsule allunud.
Erlend ja Olaf polnud vist kunagi eriti lähedased olnud. Vanusevahe – seitse aastat – polnud seda soodustanud ja küllap oli muidki põhjuseid, millest Anu ei teadnud. Igal juhul oli ema kord Anu pärimise peale maininud, et vennad omavahel hästi ei klapi. Anu oli juba Viljandis märganud, et Olaf oli oma ema jaoks A ja O, kellele ta erilist tähelepanu pööras. Anu oli arvanud, et see on lihtsalt sellest, et ta vanemat poega harva nägi. Siis soovitakse ikka parimat pakkuda. Kuid ilmselt oli Olaf, esikpoeg, lihtsalt ema lemmiklaps. Ka välimuselt oli Olaf nagu ema suust kukkunud – samuti sirge ja sihvakas, pilk jahe ja terav, hoiak uhke ja kõrkki. Nii erinev lühikesest ja jässakast Erlendist, kelle meekarva silmad kiirgasid soojust ja sõbralikkust ning kes vastupidi oma vennale oli tähelepanelik ja hooliv ka pisiasjades.
Erlend ei paistnud kibestunud ega ema peale vimma kandvat, ta näis lihtsalt oma vanemat venda veidi pelgavat ja võimaluse korral teda vältivat. Küllap oli juba lapsepõlvest nende vahele pingeid jäänud. Üleoleku tunda andmist ja alandust ajakäsi ära ei pühi. Anu oli juba Viljandis märganud, et Erlend ei tahtnud vennaga vaielda ja eelistas eriarvamuste puhul vaikida, seda enam, et nende ema jagas enamasti Olafi vaateid.
Anule meeldis onu Erlend väga.
Juba uksest sisenedes päris too Anu murede järele ja ikka leidus tal mõni heatahtlik nali, millega tüdrukut pehmelt nöökida. Ta märkas Anu, tundus, et hoolis temast, ja mis võis lapsele tähtsam olla, eriti olukorras, kui kodus sellist tähelepanu nappis. Tavaliselt oli Erlendil Anu ja ema jaoks kaasas mingi maitsev külakost, hea šokolaad või suvel korvitäis maasikaid.
Anu rõõmustas alati, kui Erlend Tallinna saabus, ehkki tema lapsed käisid vahel oma virisemise ja jonnimisega närvidele, eriti kui vastastikku kraaklema läksid. Erlend oli isana väga pehme ja järeleandlik ning tüdrukud olid õppinud seda ära kasutama. Viljandis, vanaema Beataga nad endale jonnimist lubada ei saanud. Küllap olid nad ära tabanud, et ka tädi Evilt võis kergesti oma tahtmist saada ning mööndusi välja kaubelda. Ja tõepoolest, ema kohtles tüdrukuid sellise kiindumusele läheneva hoolivusega, et kord oligi neid perekonnaks peetud. See juhtus nukuteatris, kuhu ema oli Erlendi perele teatripiletid ostnud ja ise ka kaasa läinud. Anu oli nukuteatrist ammu välja kasvanud ega käinud enam titade tükke vaatamas, aga kuulis juhtunust õhtul köögilaua taga teed juues. Erlend rääkis sellest, kuidas piletöör neid emaks-isaks pidas, sellise rõõmuga, et Anulegi ta õhin silma torkas. Ja miks ka mitte? Ta ise eelistanuks ema elukaaslasena igal juhul Erlendit, olgu või jonnivate plikadega, kellega sai tegelikult päris kenasti hakkama, kui kannatust jätkus. Nad said asjast aru küll ja ema suutis neid siiski taltsutada.
„Erlend on ju palju toredam mees kui Olaf,” ütles Anu ühel pühapäevaõhtul, kui Erlend oli lastega taas Viljandisse tagasi sõitnud. „Miks sa temaga ei võiks elama hakata? Sina ju meeldid talle ka.”
„Kuss!” Ema lausa võpatas, otsekui pahanduselt tabatud. „Mis juttu sa üldse räägid! Minu mees on Olaf ja sina, laps, ei saa neist asjust veel sugugi aru.”
„Miks ma ei saa! Ma pole üldse enam nii laps ja rumal, kui sa arvad,” õiendas Anu solvunult vastu. „Ma olen igasuguseid raamatuid lugenud ja tean armastusest, meestest ja naistest ja üldse.”
„Ära räägi rumalusi! Ja selle lugemisega on ka nii, et sa loe ikka seda, mis sinu vanusele sobib ja millest sa aru saad. Ja vaata, et sa Olafi kuuldes sihukest juttu ei räägi, ta saab kurjaks!”
„Ta on nagunii tige ja süüdistab sind. Miks sa temaga elad üldse, kui ta nisuke kuri on?”
„Oh, laps, pole ta nii kuri midagi. Olafi elu pole kerge olnud, ta on pidanud oma elus palju kannatama ja temast peab aru saama. Sa ei või ju, Anu, öelda, et ta sinu vastu paha on. Ta pole sulle ju midagi halba teinud, ega ju?”
„Aga sinu vastu on ta paha, ma olen kuulnud küll. Ja süüdistab ja õiendab…”
„Ta on hea ka. Need asjad ei ole nii lihtsad, nagu sulle praegu tundub. Küll sa ise ükskord näed, kui keeruline ja raske on elu. Suuredki inimesed ei saa kõigest aru, mis siis veel lastest rääkida. Mina armastan Olafit ja tema mind. Eks ta tahaks, et nii mõnigi asi ta elus oleks teistmoodi läinud, aga nüüd on paraku nii, nagu on. Ja ma püüan teda aidata ja toetada ja temast on minule ka suurt tuge. Ta hoiab mind küll, ja mul on temaga hea olla.”
Vardad ema sõrmede vahel liikusid vilka klõbinaga ja ilus pitskoeline kudum kasvatas mõõtu. Kudumine oli ema kirg ja meelelahutus, aga ka sissetulek. Ehkki sellest saadik, kui Olaf nende juures elas, polnud neil enam kitsikust olnud, oli ema harjunud kudumistööga palgale lisaraha teenima. Rõõm ja kasu koos, nagu ta ise ütles.
„Aga Erlend on ju ikkagi parem! Ta on hea ja lahke ja hoolib ja…”
Nüüd vaatas ema Anule juba päris pahaselt otsa.
„Siin pole midagi võrrelda ega arutada ja lõpeta see jutt ära! Erlend on tore sõber ja lapsed on armsad muidugi. Aga neil on hoopis teine elu.”
„Miks siis Olaf sellest aru ei saa?” kiusas Anu edasi.
„Jäta nüüd ometi järele, pole meil häda midagi. Ma ei hakka sinuga neid asju arutama,” sõnas ema ja lisas pärast väikest pausi: „Ja sul on
