ikka õigel ajal üles saada, ajas tüdruku endast välja, kui põnev peatükk juhtus pooleli olema. Ja nii need tülid tekkisid, enamasti ilma olulise põhjuseta. Anu läks igast väikesest asjast kohe keema.
„Mis sa nüüd ometi marutad,” ütles ema mõnikord, kui Anu ärritusest plahvatas. Sellega paisutas ta tütre pahameelt veelgi.
„Siis jäta mind rahule, ära sae kogu aeg mu kallal!”
„Jumal hoidku, Anu, mis sul ometi on? Kas ma ei või enam midagi küsida ka? Sa oled ju minu laps, ma pean ju teadma, kuidas sul asjad lähevad ja mis sul mureks,” heitus ema.
„Kõik ei ole sinu asi! Küll ma räägin, mis vaja. Olen siiani ilma sinu nõuanneteta hakkama saanud, saan edasi ka,” porises Anu.
„Kulla laps, ega ma siis paha pärast! Oleme ju ikka kenasti rääkida saanud. Ma ju näen, et sa oled viimasel ajal närvis ja tige, tahaks sind aidata…”
„Sa tegele oma Olafiga. Miilusta aga tema ümber, muidu saad jälle kolaka, kui härral kehv tuju juhtub olema.”
Tegelikult oli Anul emast kahju ka, aga praegu lihtsalt sügeles solvama.
„Pole ma mingit kolakat saanud, ära räägi lollusi ja mõtle teab mida välja,” ohkas ema.
„Nojah, Erlend ju ka enam ei käi…”
„Jäta järele, mis see Erlend siia puutub.”
Ema segas pliidil pesukeetmispotis puust toikaga valget pesu. Pesuvann seisis taburetil keset kööki ja osa linu oli juba puhta ja väljaväänatuna ukse kõrval kausis. Pesupäev nende kodus, kus veevärk asus üksnes kempsus ja kööki vee tassimine nõudis vaeva ja jõudu, oli väsitav ja raske. Ema säästis sellest Olafit ja tahtis, et mehe tulekuks oleksid suuremad tööd tehtud ja too saaks ennast raskest reisist välja puhata. Anu teadis, et ema saadab ta kohe kitsukesse õue pesu kuivama panema, aga tal polnud selleks vähimatki tahtmist. Seega tasus riidu kütta ja tigetseda, et oleks põhjus korraldust eirata.
„Nonoh, puutub ikka küll. Olaf on ju armukade vanamees, kes oma venda ka ei salli. Kas sa mõtled, et ma ei tea, kuidas ta teie järele nuhkis ja uuris! Täitsa haige!”
Ema ohkas.
„Hea küll, lähme nüüd pesu riputama, tule mulle appi.”
Kui koos, siis ju võis ka. See oli muidugi ebanormaalne, mis ema endaga teha laskis, aga vähemasti polnud nende juures suuri orgiaid ega räuskavat joodikut, kes oma korda ja õigust maksma paneb, nagu Anu teadis Pille kodusest olukorrast. Pillest räägiti, et ta ei saa enam kodus õppida ning klassijuhataja käib vahel tema juures toimuvat kontrollimas ja et õhus ripub Pille internaatkooli saatmine. Et ta peab sellest kodust pääsema.
Nii hull Anul veel polnud. Ei meeldinud talle ta kodu ja selline ema, kes ripub oma vastiku elukaaslase küljes nagu viimane narts, aga Anu sai oma kodus siiski normaalselt olla ja elada, eriti kui Olaf ära oli. Emaga suhtlemist sai lihtsalt vältida.
Ema andis lõpuks ikka alla, kui nägi, et Anu temaga rääkida ei tahtnud, ega tüüdanud siis teda rohkem oma küsimustega. Sai hakkama küll.
Aga siis tuli aeg, mil enam ei saanud, mil kõik muutus talumatuks ja olukord väljapääsmatuks.
Anule jäigi täpselt teadmata, mis Olafil juhtus, aga see pidi ikka suur pahandus olema, et ta oma hea töö kaotas.
Nii palju kui Anu ema ja Elfi jutukatketest mõistis, olid mõned autojuhid aastaid nendel kaugemaasõitudel mingeid oma ärisid ajanud, plommitud koormaid oskuslikult, jälgi jätmata avama õppinud ja kraami kohapeal müünud. Kõik oli alati kenasti sujunud ja nad polnud kordagi vahele jäänud kuni uue mehe tulekuni, kes oli liiga ahneks läinud ja tagatipuks kusagil oma kergelt saadud rikkusega praalinud. Nõnda see SORRVO neile kraesse sadas. Kokkuvõttes läks veel hästi, mehed võinuks saada karmi vanglakaristuse ja ühega nende kambast, kellest tehti algataja ja õhutaja, nii juhtuski.
Olaf istus Tisleri tänavas kinni vaid eeluurimise aja ja tänu kavalale, ent ülikallile juudist advokaadile, kes läks maksma metsikuid summasid, nagu ema Elfile hädaldas, pääses ta tingimisi karistuse ja kopsaka rahatrahviga.
Ega Anu algul asjast aru saanudki. Ta arvas, kui mees juba eeluurimisvangistuses istus, et Olaf on järjekordsel sõidul, ega taibanud, miks ema sedapuhku nii murelik ja masendunud on. Alles siis, kui ema ühel päeval pirukalaari ja muud head-paremat kokku oli pakkinud, tunnistas ta, et läheb Olafile vanglasse pakki viima.
Olaf istus kinni mitu kuud ja see aeg oli Anule üle pika aja üks helgemaid ja lootusrikkamaid. Emal jätkus tütre jaoks vähe tähelepanu, ta jooksis vangimaja ja advokaadi vahet, ning Anu sai „kalli kasuisa” – nii oli ta Olafit viimase aasta jooksul oma sõbrannadega suheldes irooniliselt tituleerima hakanud – äraoleku tõttu kergemalt hingata.
Pisut oli tal selles situatsioonis emast kahjugi. Ema oli korraga jäänud hoopis vaiksemaks ja tundus, et väiksemakski. Muidugi, ta oli kõvasti kõhnunud, sest kuigi ta tegi endiselt korralikult Anu jaoks sooja sööki, maitses ta ise valmistatut harva. Enamasti larpis ta musta kohvi ja suitsetas sinna juurde lakkamatult oma Priimat. Ema kannatust polnud hea näha, samas keeras tütre hinges vimmavint – Olafi-sugune polnud sellist muretsemist ja vaevlemist ära teeninud. Ta polnud üldse ema armastust ja hoolimist väärt, va vastik varas! Seega olid Anu tunded kahetised – ühelt poolt tundis ta emale tema kurbuse pärast kaasa, aga ema mure oleks saanud lõpetada vaid Olafi naasmine. See aga oli küll viimane, mida Anu soovis.
Asi lõppes ikkagi nii, et suve hakul tuli Olaf vangimajast tagasi. Sai ilmatuma trahvi kaela ja mingisuguses ulatuses süüteo eest karistuse. Plekk küljes, aga ikkagi vaba. Vaba küll, aga muserdatud ja morn, süngem veel kui seni. Ema oli muidugi ülevoolavalt õnnelik, aina kallistas ja silitas oma habetunud meest, nii et vastik vaadata. Voodi kägises ka igal ööl, kuid muude häälitsustega hoidis paar tagasi. Nagunii teadis Anu juba ammu, mis seal toimus. Teadis, mis ema ja Olaf seal teevad ja et tal pole vaja sugugi karta, et ema haiget saab. Ema hoopis ootas seda ja oli kuude kaupa Olafit ja kõike, mida mees talle jagas, igatsenud ja taga nutnud.
Anu oli isale kohe, kui Olafi vangistusest teada sai, seda ärevalt teatama rutanud ja oodanud, kuidas isa uudisele reageerib, kuid jäi isa vägagi ükskõikseks, vähemasti väliselt. Justkui ei puutuks nende elu temasse üldse enam, nagu poleks olnud mitte midagi, mis neid seob. Ometi – tema, Anu, ema, nende kunagine ühine kodu, mille akendest isa iga päev tööle minnes möödus – kuidas võis isa selle kõige suhtes nii osavõtmatu olla! Kas ta siis eales ei vaadanud enam nendesse kodusilmadesse? Kas ta ei otsinud sealt Anu või ema kuju või nägu, ei meenutanud ühiseid aegu, ei soovinud enam nendega koos olla? Anu ei unistanud enam ammu, et isa kunagi nende juurde tagasi tuleb, kuid mingi osadus võinuks tal ju ikkagi olla. Kuidas sai ta end nendest niimoodi lahti rebida, et isegi uudishimu enam ei tärganud? Või suutis ta endas kõik tunded ja mälestused lihtsalt maha suruda, hävitada?
Vahel tundus Anule, et see Asta – mis inimene see ometi on?! – on isa otsekui ära nõidunud, muutnud ta masinaks, kes täidab alistudes teise käske. Tegelikult oli tal sama tunne mõnikord Olafi ja ema suhtes, sest ema käitus teinekord nagu poolearuline. Anu ei suutnud mitte millegagi seletada seda väge, millega Olaf ema enda külge köitis, sest ema rippus mehe küljes Endla sõnul nagu narts. Muidugi, Olaf oli mehine ja jõuline, kuid tema iseloom, käitumine, see, kuidas ta inimesi kohtles… Polnud tal ju erinevalt emast õigeid sõprugi, üksnes napsivennad. Miks pidi ema kiinduma sellisesse inimesse ja veel hullem – laskma ennast nii kohelda? Hirm ei saanud see ometi olla, sest ema oli alati olnud kartmatu ja otsustusvõimeline. Ta julges alati oma arvamuse välja öelda ja otse minna, oli pigem
