lugemas. Anu ei mäletanud loetust vähimatki, kuid tal oli selgelt silme ees isa kurb nägu ja see, kuidas ta ise voodis lamades nägi isa liikuvat suud nurgelise lõua kohal justkui omapärase olendina, kes läkitas tema poole sooje signaale, sõnumeid rahust ja kindlusest… See pidi siiski otsa saama, see rahu ja turvatunne, kõik pidi muutuma ja kokku varisema.
Ähvardavast ohust sai laps esmakordselt teadlikuks kevadtalvel, kui hakkas mamma juurde maale sõitma, et jääda sinna väga pikaks ajaks – septembrini, mil seisis ees tema esimene koolipäev. Isa pidi Anu maale viima ja ema tuli esikusse neid saatma. Korraga tajus Anu kohutava, terava selgusega saabuvat õnnetust, lähenevat kurbust ja üksindust. Tema tundlik lapsehing teadis äkki valusat tõde, et on viimast korda siin koos isaga, kes seisis, pruun pikk palitu seljas, ta juures suure ja tugevana, armastava ja hoolivana. Äkiselt hakkas Anu kisendama, klammerdus isa mantli külge ja keeldus korterist väljumast. Ta haaras oma väikeste kätega isa paksu mantli ümbert kinni ja surus näo vastu riide koredust, nii et see hõõrus võõralt ja valusalt tema kahvatut nägu. Ta oli alles pikalt haige olnud, lamanud kopsupõletikku põdedes nädalaid haiglas, kus aknast paistsid linna Stalini väljak ja seda lumelobjakas läbivad trammid, mille kriiksumine ja kolin kostis läbi akendegi üles kolmandale korrusele. Anu oli kannatanud valusaid süste ja kipitavaid sinepiplaastreid – kord unustas üks õde need talle hilisõhtul lõputult pikaks ajaks peale –, oodanud isa ja ema, igatsenud koju, et pääseda palatikaaslastest, kes olid temast suuremad, kurjad ja kiuslikud ning kõnelesid talle võõrast keelt. Ta oli olnud väga haige, kurb ja õnnetu.
Lõpuks oli Anu terveks tunnistatud. Isa oli talle maleruudulise küljemustriga Pobeda taksoga haiglasse järele tulnud ja kodus oli teda oodanud lõputute haiglapäevade lohutuseks ostetud suur tselluloidnukk, kelle nägu oli küll tuim ja ilmetu, kuid kes nägi ema õmmeldud sametkleidis, mida ehtis peen pitskrae sätendava nööbiga, välja ilus ja uhke. Koguni punased kingad olid uuele nukule jalga maalitud! Rõõm kodust ja vastsest mängukaaslasest oli olnud paraku üürike – juba ootas ees kodunt lahkumine. Ta pidi kogu suveks maale mamma juurde jääma.
Kui isa Anult ühel õhtul, kui nad jälle kahekesi kodus olid, küsis, kumba ta rohkem armastab, kas ema või teda, ja Anu talle vastas, siis küllap ei teadnud ta isegi, oli selles vastuses rohkem tõtt või tahtmist isale meeldida. Sest isa omakorda meeldis talle ju hirmsasti, nad olid väga lähedased ja palju teineteisega. Ikka käisid nad koos – Oktoobri kinos pühapäevahommikustel lasteseanssidel, Kadriorus jalutamas ja vahel isegi Pirita jõe ääres metsas, kus isa näitas Anule taimi ja putukaid ja õpetas nende nimesid. Anule meeldis isaga koos joonistada, ehkki ta oli kärsitu ega suutnud kunagi leppida sellega, et isa pilte lõputult viimistles ja need ei tahtnud kuidagi valmis saada. Isal olid kuldsed käed, ta saagis vineerist välja nöörist liigutatavaid loomi, kleepis kokku maju ja meisterdas isegi nukuvankri. Isa oli alati olemas, ja nüüd…
Kurb polnud mitte üksnes jälle ära minna kodust, kus Anu oli saanud pärast haiglat olla nii üürikest aega, oh ei – täie valu ja hirmuga tunnetas ta oma elu ähvardavat ohtu, tajus senise elu põhjalikku muutumist, kokkuvarisemist, tajus lõppemist ja kadu. Korraga täitis tema süütut lapsehinge talumatu äng ja ahastus, mis vallandus meeletus, hüsteerilises nutuhoos. Isa tõstis ta sülle, pühkis sõrmeotsaga õrnalt tütre märgi põski ja rahustas: „No-noo, pisike punn, papa väike põngerjas, nutt läheb nurka, pisar põue, Anu ampsti apale!” Isa mopsas lapse nuutsumisest vabisevat huult ja surus väikese keha tugevasti oma rinnale.
„Lähme nüüd, muidu jääme bussist maha ja mamma peab üksi tagasi koju minema, tema saab siis ka kurvaks.”
Anu hoidis kõvasti isa kaelast kinni, nägu ta ruudulises sallis, hingas sisse armast lõhna, segu tubakast ja masinaõlist, bensiinist ja odekolonnist. Üle kõige mõjus aga isast endast tekkiv uim – õnnestav segu kindlusest, headusest ja lootusest. Laps tundis terava ohusähvatusena, et ta kaotab kohe igapäevase toe, et kaob see, mis oli senini olnud tema elus iseenesestmõistetav – perekond. See hetk tundus kohutav.
Ema seisis köögiuksel, volangidega põll ees, ja hõõrus märgi käsi vastu põlletaskuid. Ta suured ümmargused silmad olid veekalkvel, nägu kuidagi hele ja sile, aga vaatamata niiskele pilgule väljendus ta ilmes selge õnnetunne.
„Nüüd peate küll kiiresti minema hakkama, tramm võib vahele jääda, ja oletegi bussist maas,” ütles ema ja patsutas pehmelt tütre õlale. „Anu, mis sul ometi on? Sulle ju meeldib mamma juures? Ja kui tagasi tuled, saab sinust koolilaps!”
Isa võttis tütre käest kõvasti kinni.
„Lähme pealegi, ära nuta enam. Sa oled nüüd päris terve ja sul tuleb tore suvi.”
Ja siis nägi Anu, et ka isa silmad olid märjad.
Ema jäi koju, avatud köögiuksele, kust õhkus pliidikuumust ja pesukeeduauru.
Sellest suvest maal mäletas Anu lõputut isa ootamist, isa aga ei tulnudki.
Ja seda, kuidas nad mammaga pika maa põlluvaheteelt emale bussi vastu läksid, aga bussijuht ulatas mammale vaid jõupaberisse mähitud paki. Ja kuigi seal oli lisaks vorstile ja muule linnakraamile ka keeksi ja marmelaadi, pluss uued sokipaarid ning mitu pildiraamatutki, oli Anu süda kurb ja ta tundis end hüljatu ja üksildasena.
Mamma oli kindel ja tugev, ta sagis ja toimetas, kõndis lauda vahet ja talitas loomi ning võttis vahel Anugi kaasa, kuid üksi laps lehmade ja sigade juurde minna ei tohtinud. Ega ta tahtnudki, suuri loomi oli parem eemalt vaadata, vaid tallede pehme vill kutsus katsuma ja nad andsid end ka kätte, rääkimata küülikutest, kelle toitmine oli Anu igapäevane töö. Veel huvitavam oli mängida naabrilastega, kes olid Anuga enam-vähem üheealised. Priit ja Ülle tulid ilusa ilma korral mitu korda päevas Anu juurde Kuusikule mängima või läks too ise naabriõue, mille varjuliste tammede alune hämar jahedus mõjus salapäraselt ja kutsuvalt.
Siiski tahtis laps oma koju, isa ja ema juurde. Südames oli igatsus, hinge pures vaikne mure. Anu oli kuulnud mamma ja suveks maale puhkusele sõitnud tädi Endla omavaheliste vestluste katkeid, pannud vihjeid kõrva taha, oskamata õieti midagi järeldada. Ometi aistis ta, et midagi on tema kodus väga valesti, koguni sootuks halvasti. Ning sel hetkel, kui ta koduuksest sisse astus, oli kõik selge – endist kodu polnudki enam.
Ema oli talle maale järele tulnud, särav ja õilmitsev, elurõõmust pakatav.
Nad rääkisid sel õhtul pikalt mamma ja tädi Endlaga köögis, uks pandi vahelt kinni ja Anu kuulis ajuti ema ja tädi kõrgenenud häält, jäi aga ruttu magama, kõht magusat rosinatega keeksi mõnusasti täis.
Kui nad järgmisel päeval teeotsal kõik koos ootasid – mamma ja Endla olid saatma tulnud –, kallistas tädi Anu ja ütles: „Ole siis tubli koolilaps ja õpi hoolega. Sul algab nüüd päris uus elu, sest kodus…”
„Ei maksa praegu, küll ma ise,” ütles ema tõsiselt.
„Aga tee seda siis ometi! Juba on viimane aeg, ega siis last saa niimoodi ehmatada.”
Ent samas buss tuligi. Kiirustades sirutas Anu käed mamma poole, ja juba astutigi bussi, emal käes korv pohladega, mida ta oli kohe maale jõudes rabasse korjama rutanud.
Bussis hakkas ema rääkima.
„Anuke, meil on nüüd elus suur muudatus. Isa ei ela enam meie juures, aga ära sa väga kurvasta, ta käib sind kogu aeg vaatamas, pole kuhugi kadunud. Meiega elab nüüd onu Harri, kes tahab olla sulle isa eest, sind kasvatada ja koolitada. Sinu elus ei muutu midagi, kõik läheb kenasti edasi ja sina ära ole kurb, eks,” ütles ema ja silitas Anu pead. „Kui pikaks on su juuksed kasvanud! Oled mul tõeline väike karvik!”
„Kuhu isa
