veini, mille papi Pamphile oli isiklikult Mercédèsi ette toonud. “Ei võiks arvatagi, et siin on koos kolmkümmend inimest, kes lõbutseda tahavad.”
“Abielumees ei ole alati rõõmus,” ütles Caderousse.
“Tegelikult on asi selles,” kostis Dantès, “et ma olen praegu liiga õnnelik, et olla rõõmus. Kui te oma sõnadega seda mõtlesite, naabrimees, on teil igatahes õigus. Õnnel on teinekord kummaline mõju, ta rõhub nagu vaev.”
Danglars jälgis Fernand’i, kelle kergesti mõjustatav iseloom ahmis kõike endasse ja peegeldas seda tagasi.
“Minge ikka,” ütles ta, “kas te kardate midagi? Minule paistab, et kõik läheb nii, nagu te soovite.”
“See ajabki mulle hirmu peale,” ütles Dantès, “minu meelest pole inimene loodud selleks, et nii lihtsalt õnnelik olla. Õnn on nagu võlusaare loss, mille väravas valvavad draakonid. Tuleb võidelda, et seda saavutada, ja mina tõesti ei tea, millega olen ära teeninud õnne olla Mercédèsi mees.”
“Mees, mees!” naeris Caderousse. “Veel mitte, kapten, katsu ikka enne mehe osa mängida, eks siis näed, kuidas sind vastu võetakse!”
Mercédès punastas.
Fernand niheles oma toolil, võpatas vähimagi krabina peale ja pühkis aeg-ajalt jämedaid higipiisku, mis otsekui äikesevihma esimesed piisad ta laubal pärlendasid.
“Sellest pisiasjast, kallis naabrimees,” ütles Dantès, “ei maksaks nii suurt numbrit teha. Mercédès ei ole tõesti veel mu naine, see on tõsi… (Ta tõmbas kella taskust.) Aga poolteise tunni pärast on ta seda.”
Kõik hüüatasid üllatunult peale isa Dantèsi, kes naeris laia suuga, nii et paistsid ta ikka veel ilusad hambad. Mercédès naeratas ja enam ei punastanud. Fernand haaras pussipidemest kramplikult kinni.
“Tunni aja pärast!” hüüatas Danglars kahvatades. “Kuidas nii?”
“Jaa, mu sõbrad,” vastas Dantès, “tänu härra Morreli sidemetele, kellele ma olen oma isa kõrval kõige rohkem tänu võlgu, on kõik takistused kõrvaldatud. Me maksime raha, et pääseda mahakuulutamisest, ja kell pool kolm ootab Marseille linnapea meid raekojas. Et aga kell lõi just veerand kaks, siis minu arvates ma eriti ei eksinud, öeldes, et poolteise tunni pärast on Mercédèsi nimi proua Dantès.”
Fernand pani silmad kinni: tuline pilv põletas ta lauge; ta toetus vastu lauda, sest tundis peapööritust, ja kõigile ponnistustele vaatamata ei suutnud ta lämmatada kähedat oiet, mis haihtus seltskonna naeru ja õnnitluste melusse.
“Nii tuleb asju ajada, kas pole?” hüüatas isa Dantès. “On see teie meelest ajaraiskamine? Jõuda kohale eile hommikul ja täna kell kolm olla juba abielus! Ainult meremehed oskavad asjad nõnda kähku korda ajada.”
“Aga muud formaalsused,” pomises areldi Danglars. “Leping, paberid?..”
“Leping on valmis,” naeris Dantès. Mercédèsil pole midagi, minul nõndasamuti! Me abiellume varalahutuslepinguta! Seetõttu ei võtnud kirjutamine palju aega ja maksta tuleb vähe.”
Lõbus nali võeti vastu rõõmsa naeru ja braavohüüetega.
“Nõnda et siis see, mida meie kihluspeoks peame, on hoopis pulmapidu,” tähendas Danglars.
“Seda mitte,” sõnas Dantès, “te ei kaota midagi, olge mureta. Homme hommikul lähen ma Pariisi. Neli päeva minekuks, neli päeva tulekuks, üks päev selleks, et korralikult täita ülesanne. mis mulle on antud, ja esimesel märtsil olen ma tagasi. Järelikult tuleb tõeline pulmapidu teisel märtsil.”
Mõte uuele peole õhutas lõbusat tuju sel määral, et isa Dantès, kes oli pidusöögi algul vaikuse üle kurtnud, püüdis nüüd üldises jutuajamises asjatult tulevase abielupaari õnneks toosti öelda.
Dantès aimas isa mõtteid ja naeratas talle hellalt. Mercédès vaatas saali käokella ja andis Dantèsile vaikselt märku.
Lauas valitses lärmakas lõbusus ja igaüks tundis end vabalt, nagu on tavaks kujunenud lihtrahva hulgas peosöögi lõpul. Kellele tema koht lauas polnud meeldinud, oli tõusnud ja endale uued lauanaabrid otsinud. Kõik rääkisid korraga ja keegi ei vaevunud jälgima vestluskaaslase juttu, vaid ainult oma mõtteid.
Fernand’i kahvatus oli Danglars’i palgetele üle läinud; Fernand’il aga justkui polnudki enam eluvaimu sees, ta oli nagu patune põrgu leekides. Esimeste seas oli ta lauast tõusnud ja kõndis nüüd saalis edasi-tagasi, kikitades kõrvu keset lärmakaid laule ja klaaside kõlinat.
Caderousse astus Fernand’i juurde sel hetkel, kui Danglarsgi, kelle eest katalaan näis põgenevat, oli ühes saalinurgas tema juurde läinud.
“Jumala eest,” ütles Caderousse, kelle hingest Dantèsi meeldiva käitumise ja eriti papi Pamphile’i hea veini tõttu oli lahtunud viimane viharaas, mis oli seal idanema hakanud Dantèsi ootamatut õnne nähes, “jumala eest, Dantès on kena poiss. Kui ma nüüd teda pruudi kõrval vaatan, mõtlen ma, et oleks tõesti kahju olnud talle seda halba nalja teha, mida te eile plaanitsesite.”
“Näed isegi, et sellest midagi ei tulnud,” ütles Danglars. “Vaene Fernand oli nii löödud, et algul oli mul temast kahju. Aga nüüd, kus ta on oma otsuse teinud ja koguni oma rivaali esimeseks peiupoisiks hakanud, pole enam midagi öelda.”
Caderousse vaatas Fernand’i poole, too oli näost kaame.
“Ohver on seda suurem,” lisas Danglars, “et tüdruk on tõepoolest ilus. Pagana pihta! Mu tulevane kapten on õnneseen! Tahaksin kas või pool päeva Dantèsi nime kanda.”
“Kas hakkame minema?” küsis Mercédèsi mahe hääl. “Kell on juba kaks, meid oodatakse veerand kolm.”
“Jajaa, hakkame minema,” ütles Dantès ja tõusis kiiresti.
“Hakkame minema!” hüüdsid kõik külalised kooris.
Samal hetkel nägi Danglars, kes ei pööranud silmi aknalaual istuvalt Fernand’ilt, kuidas tolle pilk vilama hakkas, kuidas ta nagu krambi mõjul püsti tõusis ja siis tagasi aknalauale istuma vajus. Peaaegu samal hetkel kostis trepilt summutatud müra: rasked põntsuvad sammud, relvade kõlin ja ähmane jutukõmin kostsid üle külaliste küllaltki lärmakatest hüüetest ja tõmbasid tähelepanu endale. Otsemaid tekkis murelik vaikus.
Müra ligines: kolm korda põrutati vastu uksepaneeli. Kõik vaatasid üksteisele imestunult otsa.
“Seaduse nimel!” kostis kõlav hääl, millele keegi ei vastanud. Uks läks lahti ja sisse astus politseikomissar, särp üle õla ja tema kannul neli relvastatud sõdurit kaprali juhtimisel.
Mure kasvas kohkumuseks.
“Mis on lahti?” küsis reeder, astudes komissari poole. keda ta tundis. “Härra komissar, kahtlemata on tegu eksitusega?”
“Kui tegu on eksitusega, härra Morrel.” vastas komissar “selgitatakse asi kiiresti, uskuge mind. Ma tulin siia arreteerimiskäsuga. Ja kuigi ma kahetsusega oma ülesannet täidan, pean ma seda ikkagi täitma. Kes teist, härrad, on Edmond Dantès?”
Kõigi pilgud pöördusid noormehe poole. Dantès oli väga erutatud, ent säilitas väärikuse, astus sammu ette ja ütles.
“Mina,
