silmade, valugrimassis huulte ja üllatunud ilmega, et on seal nii äkitselt surma saanud. Florent oli ujeda loomuga; kolmekümneaastasena ei söandanud ta naistele otse näkku vaadata, ent too naine oli nüüd eluks ajaks ta mälus ja südames. Ta oleks just nagu kaotanud naise, kes oli kuulunud temale. õhtul, teadmata kuidas, veel pärastlõuna kohutavatest sündmustest vapustatult, oli ta olnud Montorgueil’ tänavas, ühe veinikaupmehe pool, kus mehed jõid, rääkides barrikaadide püstitamisest. Ja tema läks nendega kaasa, aitas neil sillutisekive lahti kangutada, ja väsinud tormamisest läbi tänavate, istus barrikaadile, sõnades endale, et ta astub võitlusse, kui sõdurid peaksid tulema. Tal polnud isegi nuga kaasas; ta oli ikka veel paljapäi. Kella üheteistkümne paiku jäi ta tukastama; ta nägi peene plisseega valge šemizeti kahte kuuliauku, mis teda seirasid nagu kaks pisaraist ja verest punetavat silma. Kui ta ärkas, võtsid neli politseinikku ta kinni, tõugates teda rusikahoopidega. Barrikaadimehed olid põgenenud. Kuid politseinikud said vihaseks, nähes ta veriseid käsi ja tahtsid ta ära kägistada. See oli noore naise veri.
Mälestuste kütkes Florent tõstis pilgu Saint-Eustache’i särava numbrilaua poole, märkamata isegi osuteid. Kell oli ligi neli. Keskturg magas ikka veel. Proua François ajas püstijalu juttu mamma Chantemesse’iga, vaieldes naeripundi hinna üle. Ja Florent’il tuli meelde, et ta oleks peaaegu maha lastud sealsamas Saint-Eustache’i müüri ääres. Sandarmisalk oli seal just maha tapnud viis õnnetut, kes olid kinni võetud Grenéta tänava barrikaadil. Viis laipa vedeles kõnniteel, seal, kus ta arvas täna nägevat roosade rediste kuhja. Tema pääses püssikuulide eest, sest politseinikel olid vaid mõõgad. Ta viidi lähedal asuvasse jaoskonda, jättes jaoskonnaülemale paberitükile kirjutatud rea: “Vangistatud veriste kätega. Väga ohtlik.” Kuni hommikuni veeti teda ühest jaoskonnast teise. Paberitükike käis temaga kaasas. Ta käed olid pandud raudu, teda valvati kui märatsevat hullu. Lingerie tänava jaoskonnas tahtsid purjus sõdurid ta maha lasta; nad olid juba välikohtu kokku klopsinud, kui tuli käsk viia vangid politseiprefektuuri arestimajja. ülejärgmisel päeval oli ta Bicêtre’i kindluse kasematis. Sellest päevast peale kannatas ta nälga; kasematis oli tal olnud nälg, ja nälg ei jätnud teda enam maha. Neid oli seal sügavas keldris oma sadakond, ilma õhuta, ahmimas leivapalukesi, mida neile heideti otsekui puuris loomadele. Kui ta ilmus uurija ette, ilma mingi tunnistajata, mingi kaitsjata, süüdistati teda kuulumises salaühingusse; ja kuna ta vandus, et see ei ole tõsi, tõmbas uurija toimikust välja paberilipaka: “Vangistatud veriste kätega. Väga ohtlik.” Sellest piisas. Ta mõisteti väljasaatmisele. Kuue nädala pärast äratas vangivalvur ta keset jaanuariööd, viis ta kinnisele õuele koos teiste vangidega, keda oli üle neljasaja. Tund aega hiljem asus see esimene konvoi teele vangilaevade ja pagenduse poole, käed raudus, kahe laetud püssidega sandarmirea vahel. Nad läksid üle Austerlitzi silla, liikusid läbi bulvarite liini, jõudsid Le Havre’i jaama. Oli lõbus karnevaliöö; bulvarirestoranide aknad särasid. Vivienne’i tänava kohal, kus ta ikka veel nägi tundmatut naist, kelle kuju ta endaga kaasas kandis, märkas Florent ühe suure kalessi tagaosas maskides, paljaste õlgadega naeruhäälseid naisi, kes pahandasid, et nad ei saanud edasi liikuda, ilmutades põlgust “selle sunnitööliste rivi vastu, mis kuidagi ei tahtnud lõppeda”. Pariisist kuni Le Havre’ini ei saanud vangid suutäitki leiba ega klaasigi vett; oli unustatud jagada neile toiduportsjonid enne lahkumist. Nad said süüa alles kolmkümmend kuus tundi hiljem, kui nad olid kuhjatud fregatt “Canada” trümmi.
Ei, nälg ei olnud teda enam maha jätnud. Ta tuhnis oma mälestustes, talle ei meenunud ainsatki korda, mil ta kõht oleks täis olnud. Ta oli kokku kuivanud, magu oli väiksemaks läinud, ta oli vaid luu ja nahk. Ja jälle on ta ümber Pariis – paks, ülbe söögist üle ajav linn seal sügavas pimeduses; ta tuli siia tagasi aedviljaasemel; ta veeres sellega keset tundmatut söögimaailma, mida ta tajus enda ümber kihavat ja mis teda õrritas. õnnelik karnevaliöö oli niisiis jätkunud seitse aastat. Ta nägi taas bulvari säravaid aknaid, naervaid naisi, maiustavat linna, millest ta oli lahkunud sel kaugel jaanuariööl; ja talle tundus, et kõik oli veelgi suurenenud, õitsele löönud sellel määratul Keskturul, kus tema kõrvu hakkas kostma kolossaalne hõngus, veel tihe eelmise õhtu küllastumisest.
Mamma Chantemesse oli otsustanud osta kaksteist punti naereid. Ta hoidis neid oma põlle sees kõhu peal, mis veelgi ümardas tema laia pihta; ja ta seisis seal, ikka lobisedes oma venival häälel. Kui ta oli läinud, istus proua François uuesti Florent’i kõrvale, öeldes:
“Vaene mamma Chantemesse, ta on vähemalt seitsmekümne kahe aastane. Olin tüdrukutirts, kui tema juba ostis naereid minu isa käest. Ja mitte ühtegi sugulast, ainult üks lipakas, kelle ta teab kust üles korjas ja kes sööb tal nüüd hinge seest… Ta elab kuidagimoodi ära, müüb väiksel moel, teenib veel oma nelikümmend sou’d päevas… Mina ei saaks jääda terveks päevaks siia põrgulikku Pariisi müügiplatsile. Oleks siin vähemalt mõni sugulane!”
Ja et Florent ei öelnud midagi, küsis ta:
“Teie perekond on Pariisis, eks ole?”
Paistis, et Florent ei kuule. Tema umbusaldus ärkas taas. Ta pea oli tulvil politseilugusid, igal tänavanurgal luuravaid nuhke, naisi, kes müüvad vaestelt kuraditelt välja pressitud saladusi. Naine oli päris tema ligidal, ent ta paistis olevat väga korralik oma laia rahuliku näoga, laubal seotud musta ja kollase kirju rätiga. Ta võis olla kolmekümne viie aastane, pisut liiga toekas, aga ilus elamisest värskes õhus ja tulvil mehelikku energiat, mida mahendasid sõbralikud ja õrnad mustad silmad. Kahtlemata oli ta väga uudishimulik, ent see uudishimu pidi olema heatahtlik.
Ta jätkas, solvumata Florent’i vaikimisest:
“Mul on üks sugulane Pariisis. Tal läks kehvasti, mässis ennast sisse… Jah, on hea, kui on teada koht, kus peatuda. Küll teie vanemad vist imestavad teid nähes. Tore on ju koju tulla, on ju?”
Rääkides ei pööranud ta Florent’ilt pilku, tundes ilmselt haletsust tema äärmise kõhnuse pärast, tajudes, et tegu on “härraga” haletsusväärsete hilpude all, ja söandamata talle münti pihku pista.
Lõpuks pomises ta areldi:
“Kui teil peaks midagi vaja olema…”
Ent Florent keeldus uhkelt, ärritunult; ta ütles, et tal on kõik, mida vajab, et ta teab, kuhu minna. Naine näis rõõmustavat, ta sõnas korduvalt, otsekui püüdes end rahustada mehe saatuse suhtes:
“Siis pole muud kui oodata, et valgeks läheks.”
Suur kell5 Florent’i pea kohal puuviljapaviljoni nurgal hakkas lööma. Aeglased korrapärased löögid näisid järk-järgult minema pühkivat kõnnitee müügiplatsidel valitseva une. Vankreid tuli ikka veel; paisusid voorimeeste hõiked, piitsaplaksud, sillutise raksumine raudsete rataste ja hobusekapjade all; ja vankrid pääsesid edasi vaid tõukeliselt, asudes ritta, mille lõppu pilgud enam ei haaranud sügavas halluses, kust tõusis ebamäärast kõma. Piki tervet Pont-Neufi tänavat laaditi koormaid maha, vankrid tagaotsaga rentslis, hobused liikumatud ja tihedalt koos, reas otsekui laadal. Florent’ile pakkus huvi tohutu, toreda kapsakoormaga prügiveovanker, mis õnnestus suure vaevaga kuni trotuaarini tagurdada; koorem ulatus kõrgemale kõrval olevast suurest gaasilaternast, mis valgustas eredalt laiade lehtede lasu; need ripendasid otsekui sakilised ja gofreeritud sügavrohelisest sametist riidelapid. Koorma otsa roninud väike kuueteistkümneaastane taluneiu, kellel oli seljas kasakiin ja peas sinine linasest tanu ning kellele kapsad ulatusid õlgadeni, haaras neid üksteise järel ja viskas kellelegi, keda all varjas hämarus. Ajuti tüdruk kadus, uppus, libises, haihtus veerevate kapsaste alla; siis ilmus tema roosa nina taas välja keset tihedat rohelust; ta naeris, ja kapsad hakkasid taas lendama läbi gaasilatema ja Florenti’i vahelt. Florent loendas neid mehaaniliselt. Kui vanker oli tühi, ei pakkunud see talle enam huvi.
Müügiplatsidel ulatusid mahalaaditud koormad kuni sõiduteeni.
Selle kellaga anti Keskturu paviljonides märku teatavateks toiminguteks.
