ümber pöördunud. Ta nägi väikest kasvu meest, tervisest õhkuvat, rõõmsa näoga, juuksed hallid ja lühikeseks lõigatud, kummagi kaenla all rasvane hani, kelle rippuvad pead peksid vastu tema kintse. Ja äkki viibutas Florent rõõmsalt; ta jooksis mehele järele, unustades oma väsimuse. Kui ta oli mehe juurde jõudnud, patsutas ta temale õlale ja hüüatas:
“Gavard!”
Mees tõstis pea, silmitses üllatunult pikka musta kogu, keda ta enam ära ei tundnud. Siis äkki hüüatas jahmunult:
“Teie! Teie! Kas tõesti teie?”
Ta oleks oma rasvased haned äärepealt maha pillanud. Ta ei suutnud kuidagi toibuda. Siis aga, märgates oma naiseõde ja preili Saget’d, kes nende kohtumist eemalt põnevusega jälgisid, hakkas ta edasi astuma, öeldes:
“Ei maksa siia jääda, lähme… Siin on ülearuseid silmi ja kõrvu.”
Nad vestlesid Keskturu peateel. Florent ütles, et ta oli käinud Pirouette’i tänaval. Gavard’i meelest oli see väga naljakas ja ta naeris südamest, öeldes talle, et tema vend Quenu on ära kolinud ja avanud oma lihakarni siinsamas ligidal, Rambuteau tänavas, Keskturu vastas. Eriti lõbustas teda kuulda saamine, et Florent oli terve hommikupooliku uidanud koos Claude Lantier’ga, tolle veidra vennikesega, kes oli just nimelt proua Quenu õepoeg. Ta suundus koos Florent’iga lihakarni poole. Siis, saanud kuulda, et too oli tulnud Prantsusmaale tagasi valepaberitega, manas ta näole väga salapärase ja tõsise ilme. Ta tahtis kõndida Florent’ist viis sammu eespool, et mitte tähelepanu äratada. Olles läinud läbi linnupaviljoni, kus ta oli oma kaks hane muu kauba juurde üles riputanud, kõndis ta üle Rambuteau tänava, Florent ikka kannul. Seal, keset sõiduteed, näitas ta silmapilgutusega Florent’ile ilusat suurt vorstikauplust.
Päikesekiired langesid kaldu Rambuteau tänavale, pannes lõõmama fassaadid, mille keskel Pirouette’i tänava algus oli nagu must auk. Teises otsas oli Saint-Eustache’i pikihoone päikesetolmus üleni kuldne nagu tohutu pühakusäilmete kirst. Ja sagina keskel ligines eemalt ristmiku poolt tänavapühkijate armee, ühel joonel, rütmis luudi viibutades; samal ajal viskasid prügivedajad hanguga prahti vankritesse, mis iga paarikümne sammu järel peatusid purunevate nõude klirinal. Ent Florentõi tähelepanu oli jäägitult pühendatud suurele avatud ja tõusvas päikeses sädelevale lihakarnile.
Karn asus peaaegu Pirouette’i tänava nurgal. Ta paitas pilku. Ta naeris, oli üleni hele oma erksate värvilaikudega, mis mänglesid keset marmori valevust. Silt, millel suurte kuldtähtedega nimi QUENU-GRADELLE säras õrnale taustale joonistatud okste ja lehtede raamis, oli nagu klaasiga kaetud maal. Vaateakna mõlemal külgseinal, mis olid samuti maalitud ja klaasi all, olid kujutatud punnpõsksed Amorid, kes mängisid seapeade, seakotlettide ja viinerigirlandide keskel; ornamentide ja rosettidega kaunistatud natüürmortidel oli selline akvarellimahedus, et toored lihapalad omandasid seal marmelaadi roosa varjundi. Meeldiv raamistus tõstis esile väljapaneku. See oli seatud väikestest sinistest paberitükkidest aluspinnale; siin-seal muutsid maitsekalt asetatud sõnajalad mõningad liuad rohelusega ümbritsetud bukettideks. See oli heade palade maailm, mahlakate palade, rasvaste palade maailm. Kõigepealt päris all vastu peeglit oli rida anumaid küpsetatud lihapallidega läbisegi sinepipurkidega. Kõrgemal olid väikesed kondita singitükid, ilusad ja ümarad, riivsaiast kollased, kaunistuseks roheline ehistutt. Siis tulid suured vaagnad: keeled Strasbourg’i moodi, punased, läikivad ja veritsevad kahvatute vorstide ja seajalgade kõrval. Mustad verivorstid olid nagu nastikud kerra tõmbunud; rupskivorstid, kahekaupa virna laotud, pakatasid tervisest; suured hõbeümbrises vorstid olid nagu kantori selgroog. Veel soojad pasteedid oma väikeste etiketilipukestega; kopsakad singid, veise- ja sealiha tükid tardunud želees, mis oli läbipaistev nagu sulanud suhkur. Seal olid ka veel suured savinõud, mille põhjas lebasid lihatükid ja hakklihapallid tardunud rasvajärvedes. Liudade ja vaagnate vahel, siniste paberikübemete peal seisid klaaspurgid marineeritud aedviljaga, pastadega, konservtrühvlitega, kausid hanemaksapasteediga, tuunikala ja sardiinide helklevad toosid. üks kast kohupiimaga ja teine kast tigudega petersellivõis olid pandud hooletult kahte nurka. Lõpuks, päris üleval rippusid kangil sümmeetriliselt konksu otsas viinerite, vorstide, sardellide girlandid otsekui rikkalikult drapeeritud eesriiete nöörid ja tupsud; selle taga näitasid valge sitke naha taustal rasvikutükid oma pitsi. Ja siis, sellel kõhukabeli viimasel ast- mel, keset rasvikujupikesi kahe purpurpunase gladioolibuketi vahel kroonis seda altarilauda nelinurkne kiviklibuse põhjaga akvaarium, kus väsimatult liuglesid kaks punast kuldkala.
Florent tundis värinat nahapinnal; ja ta märkas üht naist poeuksel päikesepaistes. Naine lisas veel õnne, kindlat ja heatujulist küllust kõigile neile rasvastele rõõmudele. See oli ilus naine. Tema kogu täitis ukseava, siiski polnud ta liiga tüse, ta oli rinnakas, kolmekümnese küpses eas. Ta oli äsja tõusnud, kuid sellele vaatamata olid ta juuksed juba siledad, peadligi ja otsekui lakitud ning langesid väikeste lamedate salkudena meelekohtadele. See jättis temast väga puhta mulje. Tema rahulik ihu oli heledalt läbipaistev, nahk peen ja roosakas nagu inimestel, kes elavad rasva ja toore liha keskel. Ta oli pigem tõsine, väga rahulik ja väga aeglane, pilgus rõõmuhelk, huuled tõsised. Tema valge tärgeldatud krae ümbritses kaela, valged käekaitsmed ulatusid kuni küünarnukkideni, valge põll varjas kinganinasid, jättes nähtavale musta kašmiirkleidi serva, ümarad õlad, täidlase rinna, mille ümber korsett kõvasti riiet pinguldas. Kõike seda valget kõrvetas päike. Ent valgusest läbiimbunult, juuksed sinetavad, nahk roosa, kätised ja seelik säravad, ei pilgutanud ta silmi, vaid võttis õndsas rahus oma hommikust valgusevanni, silmis leebe pilk, naerdes vastu ülekülluses Keskturule. Ta nägi välja äärmiselt korralik.
“See on teie vennanaine Lisa,” ütles Gavard Florent’ile.
Gavard oli naist tervitanud kerge peanoogutusega. Siis läks ta eeskotta, püüdes käituda äärmiselt ettevaatlikult, sest ta ei tahtnud, et Florent astuks sisse poodi, mis oli ometi tühi. Nähtavasti oli ta väga õnnelik, sattudes seiklusse, mida pidas kompromiteerivaks.
“Oodake,” ütles ta, “ma lähen vaatan, kas teie vend on üksi… Teie tulge sisse siis, kui ma käsi plaksutan.”
Ta lükkas lahti ukse eeskoja lõpus. Aga kui Florent kuulis venna häält selle ukse tagant, kargas ta ühe hüppega sisse. Quenu jumaldas teda ja langes talle kaela. Nad kallistasid nagu lapsed.
“Oh sa sindrinahk, sina!” kogeles Quenu, “Seda ma küll ei osanud oodata!.. Ma arvasin, et sa oled surnud, alles eile ütlesin ma Lisale: ‘Vaene Florent’…”
Ta vakatas, siis hüüdis, pistes pea poeukse vahelt sisse.
“Hei, Lisa!..Lisa!..”
Pöördudes siis väikese tüdruku poole, kes oli nurka pagenud: “Pauline, mine kutsu ema.”
Ent plikatirts ei nihkunud paigast. See oli tore viieaastane tüdruk, priske ümara näoga, väga sarnane ilusa lihunikunaisega. Süles oli tal tohutu suur kollane kass, kes mõnules, käpad rippu; ja tüdruk surus teda oma pisikeste kätega, vajudes küüru koorma all, just nagu oleks ta kartnud, et see nii halvasti riietatud mees varastab talt kassi.
Lisa astus aeglaselt lähemale.
“See on Florent, minu vend,” kordas Quenu.
Lisa nimetas Florent’i “härraks”, oli väga lahke. Ta silmitses Florent’i rahulikult pealaest jalgadeni, ilmutamata mingit ebatervet uudishimu. Ainult ta huultel oli kerge kurd. Ja ta jäigi seisma, naeratades meeste kallistusi vaadates. Ta mees näis juba rahunevat. Siis märkas ta, kui kõhn ja vilets Florent välja näeb.
“Oh, vaene sõber,” ütles Quenu, “sa ei ole ilusamaks läinud seal kaugel… Aga mina olen paksuks läinud, mis parata!”
Ta
