plinski
Isale
Eks mina, nagu kõik kirjanikud, olen kirjutanud väga palju endast. Ja nagu kõik kirjanikud, olen mängind endaga ja lugejaga peitust – ühtaegu näidanud ja varjanud ennast. Aga see on paratamatus. Kabalistid on seda mõistnud ammu enne kirjandus- ja kunstiteadlasi. Moshe Cordovero kirjutas, et iga loomine, ka jumalik loomine on ühtaegu enda avaldamine ja enda varjamine. Maailma luues ilmutab Jumal end ja ühtaegu varjab end looriga. Jumalik maailm on loor Jumala palge ees. Nii on ka teosed loor kirjaniku palge ees. Millest sageli ei näe läbi lugejad, uurijad ega lõpuks ka kirjanik ise. Kirjanik on ju iseenda esimene lugeja ja sageli jääb ta ka esimesena uskuma oma kirjutatut, eriti kui see on hästi kirjutatud. Tema enda meelest muidugi.
Ma olen kaua mõelnud ja kahelnud, kas ja kuidas sulle kirjutada. Kirjutada ühele kõige lähedasemale inimesele, keda ma ometi teadlikus elus pole kohanudki. Kirjutada inimesele, kes on pärit ajast ja kultuurist, mis mulle on võõras. Kirjutada surnule teise maailma, millesse ma tegelikult üldse ei usu, pole vist kunagi uskunud. Miks siis see mõte mind juba mitu aastat kiusab ja isegi segab kirjutada seda, mida olen kavatsenud, alustanud ja mida see kiusav mõte ei lase mul lõpetada? Näiteks romaani ühe Tartu tudengi jumala-, armastuse- ja õpetajaotsingutest, mis ei taha ega taha edeneda. Vist sellepärast, et mul on raske kirjeldada sündmusi, tunnen, kuidas pean end selleks sundima. Ning ikka ja jälle kirjutan midagi muud – jutte, mõtisklusi, traktaadikesi. Ja nüüd tunnen, et vaim on valmis, nüüd ei saa sinule kirjutamata jätta. Kuigi tean, et see pikk kiri ei jõua sinuni, et sind ei ole, et see kirjutamine on puhas konventsioon. Aga nii on kõik kirjandus. Kirjandus ongi ju kirjad, haruharva konkreetsele, enamasti kujuteldavale adressaadile. Ka sina oled minu kujuteldav adressaat, inimene, kellest ma tegelikult suurt midagi ei tea, keda ma üldse ei tunne. Nagu kirjanikule enamasti ikka tema lugejad. Kirjanik ei tea, kellele ta täpselt kirjutab. Vähemalt luuletaja kirjutab lootuses, et see aitab tal leida omasuguseid inimesi, kes on kuskil ilmalaanes laiali, kuid ometi olemas või tulemas.
Aga kirjutan osalt just sellepärast, et sind ei ole, et ma ei ole saanud sinuga kunagi rääkida. Kirjutan sinule ka sellepärast, et ei oska kellelegi teisele niimoodi kirjutada kui sinule. Kirjutada sellest, mis on jäänud rääkimata, kuna mul ei ole olnud isa, kellega, kellele rääkida. Et olen nagu paljud teised, paljud isata kasvanud kahekümnenda sajandi kurja keskpaiga lapsed. Lapsed, kellel kõigil on jäänud midagi rääkimata, tundmata. Olemata.
Mul on Puškiniga üht-teist ühist, näiteks see, et suudan kõige paremini kirjatööd teha sügisel, hilissügisel, kui loodus suikuma jääb, endasse tõmbub ja mind enam nii enda liikumiste, lõhnade ja rütmidega kaasa ei meelita. Kuigi ka suvel olen kirjutanud, eriti suveõhtutel, lõppenud päevatoimetuste ja saabuva öörahu vahel, kui tuul vakatab, pilved vajuvad läänetaevasse, värvid tuhmuvad ja lindude ning putukate hääled selgemini kostma hakkavad. Aga sügis ongi omamoodi looduse õhtu, rahunemise, vaikimise aeg, kus vaimul-mõttel on rohkem ruumi. Nüüd sügisel see mõte tuligi – kirjutada sinule, kirjutada raamat – ja tunne, et ma suudan selle ka lõpule viia.
Et mul on saatusekaaslasi, sain ma vist esimest korda aru ühel jõulupuul. See jõulupuu oli lastele, kelle isad olid ära, langenud sõjas, vangis, maapaos või kadunud, ja selle oli korraldanud Tartu arst Klavdija Bežanitskaja. Jõulupuu oli suures ruumis, arvan praegugi, et see oli Tartu tervishoiutöötajate maja saal, kuigi pr. Bežanitskaja tütar Tamara Miljutina arvab, et seal nii kahtlast pidu pidada poleks saanud. Aga ometi on mul selge mälupilt just saalist, kus seisis suur jõulukuusk, istus palju lapsi emade-vanaemadega. Mälus on ka jõuluvana, kellelt igaüks ka kingipaki sai. Mis seal oli, seda ma ei mäleta, vaevalt mäletan ka, mida jõuluvana minult küsis ja mida talle vastasin. Vist oli seegi isa kohta. Vahest, et kus isa on. Küsimus, millele ei osanud vastata siis ja millele teatava kõhklusega vastan ka nüüd. Viimati siiski? Viimati on seal kuskil midagi, keegi, viimati ei ole surm päris lõpp. Aga millegipärast ei ole see elu pärast surma mind kunagi tõsiselt huvitanud. Miks arvame, et igavene elu on midagi head? See võimalus pigem kohutaks mind, kui temasse tõsiselt usuksin. Elada igavesti iseendana, Jaanina, sinu pojana ja siis ehk ka koos sinuga, emaga, vanaemaga ja kogu otsatu suguvõsaga, kellest tean vaid mõnd üksikut inimest …
Kui uskuda elu pärast surma, kõikide kokkusaamist sealpool, siis peaks meid seal olema kole palju. Kiuslik küsimus on aga, kes on esimene, kes on esivanem, s.o. inimene number üks. Kust alustada? Kust alustaks Taevaisa, kui ta jaotaks kõik inimesed sikkudeks ja lammasteks, nisuks ja umbrohuks? Kas Homo sapiens sapiensisest? Homo erectusest? Homo habilisest? Kus tekkis meil homodel vaba tahe, süüdivus, patt, mille eest jumalik õiglus lubab karistada? Kas Homo erectused olid juba patused või veel teispool, eelpool pattu nagu vist loomad, kes ei ole ära teeninud põrgut ega paradiisi? Olgu, alustame Homo sapiensist. Aga kes oli esimene sapiens? Kas ta tekkis Homo erectusest äkki või pikkamööda? Siis pidid ka patt ja süüdivus tulema inimesse pikkamööda, koos tema päris-inimeseks saamisega?
Kas meie kaugeid esivanemaid võiks siis karistada nende pattude eest kergemini, poole, veerandi, kümnendiku osaga sellest mis meid? Kui meie muidugi oleme päris inimesed. Vahest oleme meiegi alles midagi inimese ja eelinimese vahepealset, oleme alles poolel teel ja ei tea õieti, kes me oleme ja mida teeme. Siis tuleks inimesele, inimkonnale andeks anda, sest me ei tea, mis me teeme, nagu ütles üks imetegija ja prohvet Galileamaalt, Jehoshua ehk Jeesus nimi.
Mõeldes sinust ei saa ka mina jätta mõtlemata andeksandmisest. Kuigi see mõiste on mulle jäänud parasjagu abstraktseks. Mis on andeksandmise vastand? Vihapidamine? Pahakspanemine? Ons andeksandmine midagi emotsionaalset, midagi, mis juhtub siis, kui viha, vihkamine otsa saab? Või midagi rohkem juriidilist, endale avalikult võetud kohustus suhtuda hästi inimesse, kellesse varem suhtuti halvasti? Kuidas saab muuta oma emotsionaalset suhtumist teise inimesse? Aga kas emotsionaalne suhtumine on midagi, mida saab selgelt sõnastada, mille saab sõnastades „sisse lülitada“ ja millest saab sõnade kaudu ka loobuda? Ma ei tea. Küsimuse andeksandmisest peaks asendama mõne lihtsama ja konkreetsema küsimusega. Näiteks: „Mida te teeksite inimesega, kes… ?“ või: „mida te ütleksite inimesele, kes … ?“
Mida ma teeksin inimesega, kes sind Kirovi laagris üle kuulas, kes sind veriseks peksta lasi, et sinult välja pressida tunnistust, et oled Saksa spioon? Nii rääkis mulle üks sinu vangikaaslane sealtsamast. Ülekuulatav oli riputatud käsipidi üles ja siis pekstud. See, kes mulle seda jutustas, oli sellal olnud noor sportlik mees, ta oli peksjale jalaga virutanud. Selle eest oli ta alasti jääkülma veetünni pistetud. Ta oli aidanud sinu vermeid puhastada, vahest said ka sina teda kuidagi aidata.
Ta oli noor ja uhke. Kuid kauaks seda seal vangis … Uhkus on esimene, mis inimestest välja pekstakse. Ja ega see ei olegi vist asi, mida väga taga kahetseda. On olulisemaid asju. See jutustaja helistas mulle, ta tahtis minuga kokku saada. Käisin tema juures haiglas, tal oli olnud insult või midagi seesugust. Sellest oli tal kerge kõnedefekt. Rääkides sellest, kuidas teid peksti ja piinati, hakkas ta nutma. Ta kutsus mind enda poole Pärnusse – seal saaks ta veel sinust ja oma vangipõlvest rääkida. Võtsin ta aadressi, aga Pärnusse ei läinud. Nüüd olen aadressi kaotanud ja vaevalt see vanamees, kes sinuga koos GULAGi kõige süngemad aastad läbi tegi ja ometi ellu jäi, nüüd enam elus on. Vaevalt on üldse elus keegi neist, kellega sa seal koos olid, oma vermeid tohterdasid, palke saagisid ja vangileiba sõid.
Leiba. See tuletab mulle meelde üht teist lugu sinust. Seda rääkis üks teine inimene, kes samamoodi kangesti tahtis minuga kokku saada ja sinust rääkida. Tema oli terve, aga kippus jooma ja muutus siis samuti sentimentaalseks. Või küüniliseks, mis on naljakal kombel päris lähedased asjad. Tema rääkis, et kord olid sina näinud teda leivakannikaga, ei olnud saand silmi leivalt ja öelnud „leib …“. Tema oli sulle öelnud „Mine persse“. Seal traataia taga ei jagatud leiba; see, kes jäi teise leivatükki liiga ainiti vaatama, oli vaenlane.
Leib oli ju olulisem kui inimene, kui ligimene. Leiba võis süüa, inimest mitte. Kuigi kaugemal Siberis oli vahel söödud ka inimesi. Seal, kus sina olid, vist mitte. See oli Vjatka kant Põhja-Venemaal. Ikkagi Euroopa.
Jah,
