sina oleksid teadnud, võibolla sina mõtlesid välja, mida temaga teed, kui ta kätte saad. Kui sinu käes on võim, kui sina oled ülekuulaja ja tema … Kas kujutlesid teda seal rippumas ja sind teda küsitlemas? Mida oleksid temalt küsinud? Ma usun, et mina tean, mida küsiksin mina. Laseksin tal rääkida oma eluloo. Ei, ma ei mõtle, et ma tahaksin teda, sinu ja vist sadade kui mitte tuhandete teiste piinajat, käsipidi lakke riputada ja veriseks peksta lasta. Ma usun, et ma tahaksin lihtsalt teada, kust selline inimene on tulnud, mida ta mõtleb, mida usub, mida tahab. Ja võibolla – aga see on arvatavasti illusioon – püüaksin teda viia selleni, et ta saaks aru, mis ta on teinud, et midagi temas muutuks. Aga jah, see oleks vaevalt võimalik. Kuigi mõned näited vastupidisest on.
Gitta Sereny kirjutas raamatud Hitleri lähikondsest Albert Speerist ja ühe kõige võikama surmalaagri, Treblinka komandandist, kelle nime ma siin ei taha nimetada. Sellepärast, et ma peaaegu usun, et nimel on vägi. Ja arvan, et on väga ebaõiglane, et me aina nimetame mõrtsukate ja lurjuste nimesid ja unustame nende ohvrite nimed. Kui palju raamatuid on kirjutatud natside liidritest ja väiksematest timukatest ning tapatöö korraldajatest. Hoopis vähem on raamatuid neist, kes läksid ja kadusid Auschwitzi, Treblinkasse, Sobibóri, Kolõmale ja Magadani. Kui palju andekaid, häid, ilusaid ja tarku inimesi puhkab ühishaudades Venemaal, kui paljude tuhk on puistatud laiali Auschwitzis, Majdanekis, Sobibóris ja mujal. Aga Speer sai aru, mis ta oli teinud, millega oli kaasa läinud. Ja viimaks võibolla natuke isegi see teine, kelle nime ma ei taha nimetada … Nad mõlemad olid päris tavalised inimesed. Me arvame, et on mingi oluline vahe inimesel, kes saatis surma kümme omasugust, ja teisel, kes saatis surma miljoni. Ei ole. Pole isegi mingit olulist vahet nende ja meie, minu ja sinu vahel.
Olen paar korda käinud vangilaagris kirjandushuviliste vangidega kohtumas. Viimane kord jäi mul kõige parem mulje kahest noormehest, kes olid kenad, intelligentsed ja tõesti ka kirjandusest huvitatud. Mõlemad olid tapnud mitu inimest…
Seda, kuhu oled maetud sina, ma ei tea. Ja ei tahagi väga teada. Nagu emagi. On inimesi, kes tahavad, kes ei saa enne hingerahu, kui nad ei ole teada saanud, kus puhkab nende kalli kadunukese põrm. Tihti toovad nad selle siis kodumaale, kodukalmistule. Minul ei ole seda vaja. Mul oleks nooruses vaja olnud isa. Emal oleks vaja olnud meest. Põrm ei asenda isa ega meest. Põrmu koht on maamullas. Pärast surma ei ole sul enam palju tegemist nende kontidega seal kuskil Venemaa mullas. Kui ka peaksid olema kuskil, millesse ma ei usu, siis seal igatahes mitte.
Mingi osa sinust on aga minus, minu lastes ja lastelastes ja nende lastes ja nii edasi. See osa elab veel kaua, ka siis, kui on kadunud viimased meie hulgast, kes sind veel mäletavad. Neid ei ole nüüdki enam palju. Ja suur osa neist vähestest, kes veel elus on, ei räägi sinust midagi huvitavat. Enamasti vaid seda, et sa olid galantne džentelmen, suurepärane inimene, õpetaja, lugupeetud inimene. Mis on mul peale hakata nende posthuumsete komplimentidega? Kui rääkijad on vanad daamid, võin kujutleda, kuidas nad kord noortena sinust veidi sisse olid võetud, käisid sinu loengutel rohkem huvist sinu kui poola keele ja kirjanduse vastu, mida sa lugesid. Tudengineiusid oli sinu loengutel olnud silmatorkavalt palju. Kujutlen, kuidas nad enne sinu tulekut heitsid kiirpilgu taskupeeglisse ja kuidas nad sinust isekeskis rääkisid. Sa olid neile kindlasti huvitav mees, kütkestav mees ja pealegi – esialgu – ka vallaline. Küllap oli neid, kes sinuga ka flirtida püüdsid. Küllap oli võistlust ja armukadedustki. Midagi sellest kõigest oli nende vanade daamide hääles, kes mulle sinust rääkisid.
Sinu vahekorrast daamidega, muidugi noorte daamidega, ei tea ma peaaegu midagi. Sellest ema ei rääkinud ja ei rääkind ka keegi teine. Võibolla teadmatusest, võibolla viisakusest. Ainult Indro Montanelli rääkis, kui me Tiiaga seal käisime. Tema teadis ja tema ei olnud nii viisakas. Itaallane, kes nii vähe vastas itaallase stereotüübile. Napi ja terava sõnaga, ilukõnet ja tseremooniaid põlgav vanahärra. Siis, kui teie Tartus sõbraks saite, oli ta veel vaid algaja ajakirjanik, kes sõjareportaažide pärast Mussoliniga tülli läks ja Corriere della Seras koha kaotas. Dante seltsi kaudu leidis ta uue töökoha – sai lektoriks kuskil peaaegu Ultima Thules, õpetas eesti tudengitele itaalia keelt ja kirjandust. Hiljem sai ta Itaalias kuulsaks ja kardetud meheks, üheks kõige mõjukamaks ajakirjanikuks seal. Milline õnn, et me temaga kokku saime, enne kui ta suri. Ta kutsus meid külla, maksis kinni isegi meie lennupiletid ja hotelli.
Indro ei naernud vist kordagi nende kolme päeva jooksul, mil temaga kokku puutusime, naeratas vahel küll mõrudalt. Oli tunda, et ta on oma mõtetega kuskil mujal, võibolla minevikus, mida tal oli ikka raskem kellegagi jagada, oli ta ju üks viimaseid oma paljunäinud ja paljukannatanud sugupõlvest. Tema ütleski sinu kohta oma mõruda naeratusega, et „ta oli ju polügaamne“. Ma küsisin, kas sa rääkisid talle sellest. „Polnud vaja rääkida, see oli ju silmaga näha,“ ütles Indro. Võibolla oleks ta rohkemgi öelnud, aga ma ei osand või tihand küsida. Aga selle vähesegi eest olen ma talle tänulik. Te olite Indroga vist tõesti väga lähedased tookord Tartus.
See on midagi, mida minul oleks ehk hea olnud sinuga rääkida. Naised, abielu, seks. Mehe roll, nagu nüüd öeldakse, ja mehe probleemid. Kummaline on sellest kirjutada. Sa oled surnud juba ligemale kuuskümmend aastat, mina olen elanud üle kuuekümne ühe aasta. Kui sa surid, olid pealt neljakümne, niisiis praegusest minust kakskümmend aastat noorem. Noor inimene ja mina peaaegu vana. Aga ometi ei saa ma sind kujutleda endast nooremana. Saan sulle ikka kirjutada nagu poeg isale, noorem vanemale.
Ma ei saa öelda, et kasvasin isata. Sa olid olemas, kuigi ära. Sinuga ei saanud rääkida, sinust aga räägiti ja sinuga arvestati. Sa olid see, kellest ema vahel – õnneks harva – ütles minule: „isa küll sellest headmeelt ei oleks tunnud, et sa …“ Ta vist tahtis, et oleksin sinu moodi, ja ma ise tahtsin ka olla. Mäletan, et ma püüdsin kirjutada nagu sina ja olin uhke, kui ema ja teised ütlesid, et Jannul on isa moodi käekiri. Tegelikult muidugi ei ole; kui ma selle matkimise jätsin, kujunes minu käekiri hoopis teistsuguseks. Oleme ilmselt väga erinevad inimesed. Aga võibolla ei ole ka. Ma ei tea ju, kes sa tegelikult olid. Mul ei ole sinust pilti, imagot. Lapsena ehk oli, aga nüüd enam ei ole. Ja ometi nüüd ma tahaksin sinust rohkem teada. Nüüd, kui on hilja, kui peaaegu kedagi sinu tuttavatest ja lähematest sugulastest ei ole enam elus.
Lapsena ma kummardasin sind, sa olid minu ja ema Deus otiosus, äraolev Jumal. Ma oleksin sind rohkemaski matkind, aga ei osanud, ainuke, mida ma sinust teadsin, oli käekiri. Suured, jõulised, püstised, väga selged-loetavad tähed. Inimese käekiri, kellele on oluline, et teised temast aru saaksid, kes võiks olla hea suhtleja ja õpetaja. Sinust räägitaksegi, et olid olnud hea õpetaja. Igatahes äratasid sa paljudes huvi poola keele ja kultuuri vastu. Kõik su kuulajad ei olnud noored kenad näitsikud, oli ka teisi.
Ühe su õpilasega olen kokku puutunud, aga väga põgusalt. See oli Aleksander Raid. Ema rääkis, et Raidist olla sa tahtnud kasvatada head slavisti, Poola asjatundjat. Raidi endaga ma sinust ei rääkind, tema suhtles rohkem emaga. Ta oli haige inimene, nägi väga kehvasti ja elas väga vaeselt. Ma ei tea, mis takistas teda tegelemast slavistikaga, vahest sattus temagi Saksa sõjaväkke või osutus uute võimude silmis muidu kahtlaseks. Aga siis, kui mina temaga kokku puutusin, kui ta meie pool käis ja emaga tõlkimise asju ajas, oli ta lihtsalt vaene literaat, kes end tõlkimisest elatas. Raidiga oli mul sama probleem, mis paljudega nooremast peast – ma ei teadnud, kas pean teda teretama, kas ta mind näeb ja ära tunneb või ei. Vist isegi mõtlesin, et küsiksin temalt midagi sinu kohta, aga see jäi tegemata: üks tuttav rääkis maale tulles muude Tartu uudiste hulgas, et Raid oli surnud ja maha maetud … Hiljem kuulsin Ain Kaalepilt, et Raid oli mind nimetand juudipoisiks. Oleksin ma sellest varem teada saanud, oleksin ehk asja uurinud. Kas ta teadis midagi sinust ja sinu esivanematest või oli tema kõrvu ka jõudnud see, mis sinust räägiti. Nii ütles ju ka Indro: sa ise ei olevat kunagi rääkinud, et oled juudi päritolu, aga teised olla rääkinud. On disait – nii ta ütles. Rohkem ta ei mäletand, mis pole ju ka ime. Kui meie Tiiaga Milanos käisime, oli teie Tartu-ajast möödas üle kuuekümne aasta. Umbes terve minu eluiga. Teisiti öeldes aeg, mil me ei ole üksteist näinud.
Indro
