ja aknapesuvee paagi ei osanud ta teistele osadele nimegi anda, rääkimata nende otstarbe tundmisest. Naine uuris hoolega mootorit ja selle ümbrust, proovis seal tolmuses rägastikus mõnda toru ja juhet natuke sikutadagi, aga sellega tema parandajavõimed ka piirdusid. Ta istus uuesti rooli taha, arvates, et haigus on iseenesest üle läinud, aga see osutus vaid tühjaks lootuseks – starter oli küll kuulekas, kuid sealt edasi ei järgnenud midagi, mis oleks ilmutanud võimalust edasi sõita.
Bensiin? Ei, seda oli veel küllalt, osuti näitas poolt paaki. Auto oli lihtsalt rikki läinud ja pealegi üsna õnnetus kohas – ümberringi mets ja Harinõmme kaupluseni jäi veel viie kilomeetri ringis maad.
Kui Liis Mellik lõpuks oli end juhuslikult mööduvale autole hääletanud ja tubli veerandtunnise hilinemisega oma kaupluse juurde jõudis, ootas üks ostja juba kannatlikult ukse taga. See oli Muldri Tilde, kel ei näinud kunagi ajapuudust olevat – kuhu sel naisel oligi kiiret, kodus oli tal ainult kass, kolm kana ja väike peenramaa.
„Näe, auto jättis teele…” vabandas Liis ja asus kiirustades ust lahti tegema. Tavaliselt oli ta alati vähemalt veerand tundi enne avamisaega kohal ja jõudis oma majapidamise üle vaadata; pärast seda, kui üks külmikutest oli kord öösel seisma jäänud ja pool poepõrandat veega üle ujutanud, jälgis ta neid erilise hoolega.
„Ega seda tehnikavärki või uskuda! Jalgratas on ikka kindlam sõiduriist,” arvas Muldri Tilde, astus Liisi järel poodi ja laskis samuti silmal ringi käia. „Sa võiksid siia poenurka ikka ühe pingikese panna, oleks hea jalgu puhata. Ennevanasti, Mahta ajal oli…”
„Jaa, siis kui seal joodikud istusid ja lällasid! See aeg on möödas!” andis Liis vastu. Ta oli tusane, et auto alt vedas ning polnud aimugi, millal ja kuidas see jälle korda saab. Pealegi oli teda seni truult teeninud sõiduvahend omapead teeserva jäänud, mine tea, kellele torkida või lõhkuda.
Muldri Tilde taipas, et Liis ei ole jututujus, ja otsustas teemat vahetada. Värskeid külauudiseid ei olnud tal pakkuda, sellepärast uuris ettevaatlikult:
„Ei tea, kuidas neid mustikaid tänavu… Sa oled ehk kuulnud?”
„Ei ole kuulnud.” Liis tuuseldas leti taga, käis klaasipinnad kiiresti kaltsuga üle, aga mõte oli ikka autos kinni. Kellelt abi saada? Priit Maasikas olevat kolhoosiajal töökoda juhatanud, kui ehk tema… Aga mismoodi, kui ise peab siin leti taga olema?
„Võiks ehk homme koos vaatama minna, sul on ju homne päev vaba?” ei saanud Tilde rahu. Tegelikult ei huvitanudki teda sel hetkel niipalju mustikad kui jutt ise. Liis aga ei olnud ilmselt jututujus.
„Mul ei ole ju autot, saad aru? Auto läks rikki!”
„Ammuks need autod tulid. Jalgratas on sul ju alles?”
„Kodus keldris, jah.”
„Minu plekkvokk teenib kah veel, on küll mul paarist kohast nööriga seotud ja plagistab teine, aga seisab koos. Poriplekid hakkasid ära kukkuma…”
Liis ei suutnud kuulamisele keskenduda, mõtles oma autost. Küsis siis Tilde käest:
„Kas sa tead, kes siin kõige paremini autosid tunneb? Mul on kedagi vaja, kes auto korda teeks!”
„Autosid ei tea. Traktorit tunneb kõige paremini Maasika Priit. Eks vist siis autot ka, sel ka neli ratast all.”
Argument ei olnud just veenev, aga hädaga haaratakse ka õlekõrrest. Pealegi kinnitas Tilde, et kui Priit ise ei oska, ehk siis teab, kelle poole pöörduda.
„Ega sa Priidu telefoninumbrit ei tea?”
Tilde tegi, nagu tuletaks unustatut meelde. Tegelikult polnud tal telefonidega pistmist, Muldril niisugust luksust muidugi ei olnud. Aga Liisi küsimine tõstis teda nagu jupikese kõrgemale.
„Eks ma ole kuulnud, aga ei mäleta,” kohmas ta siis vastuseks.
Ka telefoniraamatust ei olnud abi. Kui Priit Maasika ettevõte oligi seal kirjas, siis igal juhul mitte Harinõmme saeveski nime all, vaid oli nähtavasti peidetud mingi tundmatu ja tingimata välismaist päritolu nime taha, nagu see oli üldiseks moeks saanud. Just nagu alevikus, kus kingsepatöökodagi kandis uhket silti – „Fast Walk, jalatsite renoveerimine”. Ka puidutöötlemisettevõtete nimistus ei leidunud midagi, mis Harinõmme külale viitaks, ja Liis pani nördinult raamatu käest.
„Ega sa ei viitsi Priidu juurde vändata? Ütleksid, et mul on tema abi vaja, ma ise ei pääse siit ju kuskile.”
Tildele ettepanek ei meeldinud ja ta hakkas sedamaid vabandusi otsima.
„Mul see plekkvokk na nadi, kummidki tühjavõitu… Ja sinnapoole on vastumäge, süda hakkab kloppima,” seletas vana naine ja tegi hädise näo. „Vast tuleb mõni noorem, kes sõna viib.”
Liis noogutas, seda oligi arvata. Ja lõpuks polnud kuskile kiiret, terve päev oli veel ees. Kui ainult mõni pikanäpumees ei hakkaks tema abitult teel seisvast autost midagi endale tahtma. Näiteks raadiot… Kuskil olevat mahajäänud autolt isegi rattad ära krutitud.
„Olgu-olgu… Tahad sa midagi osta ka või?”
„Eks ma pool leiba vast võtaksin! Nii et sinust mustikaleminejat ei saa, jah?”
„Ei täna tule sellest midagi!”
Tilde kohmitses oma ostu kilekotti, heitis veel altkulmu Liisile pilgu ja asutas minema. Kavatsetud õdusast jutuajamisest, millega vähemalt pooltunni oleks saanud aega veeta, ei tulnud midagi, Liis polnud lihtsalt tujus. Ning väljudes põrkas Tilde uksel peaaegu kokku järjekordse ostjaga. Siseneda kavatsenud mees astus galantselt kõrvale ja lasi tal väljuda.
See ongi see… see Laanehaua oma! Just, ma ju eemalt nägin, kui ta katust lammutas, seesama mees! Tilde oli poetrepist alla jõudnud, aga jalad ei tahtnud enam sammugi edasi astuda. Pidin ma just nüüd minema hakkama, oleks võinud veel paar sõna rääkida ja aega viita… tundis naine suurt kahetsust ja hetkega küpses otsus, ta pööras ümber ja läks kiirustades poodi tagasi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
