taga rääkima.
„Just-just! Kõik see roppus seal sees jääb meelde! See porno!”
„Aa…” taipas poeg ja kõverdas mõtlikult huuli. „Eks seal ole muidugi igasugust, aga ega seda nad ei vaata.”
„Aga kui vaatavad? Lapsed on uudishimulikud, nemad tahavad kõike teada! Ja kui hakkab meeldima, mis siis? Kogu elu on rikutud!” Laine oli end tuliseks rääkinud ja oleks vist valmis olnud oma käega kogu maailma arvutid puruks peksma, põlgus nende vastu oli ilmne. Veiko vaatas kimbatuses aknast välja – seal oli bikiinides Älis end parajasti rohule sirutanud, rinnahoidjagi lahti haakinud ja tundis end mõnusalt. Laine aga tabas sedamaid poja pilgu ja seda jälgides nägi ka tema oma peaaegu üleni paljast miniat. Kõikidel emadel on mure, et nad peavad oma poja tähelepanu miniaga jagama; tõdemus, et nad on poja silmis teisele kohale langenud, tekitab paljudes neist alateadlikku ängistust ja see hakkab paratamatult väljapääsu otsima. See ei ole armukadedus selle sõna klassikalises tähenduses, sest armukadedus on sünnitatud ikkagi ürgseksuaalsest tundest; rohkem on tegemist naistevahelise vaistliku konkurentsiga ja nostalgilise teadmisega, et kunagine positsioon on tulnud jäädavalt loovutada.
„Mis sa tast vahid, kas kodus küllalt ei saa!” kähvas Laine.
„Sa, ema, oled õige imelikuks läinud! Hakka või arvama, et me oleme valesse kohta sattunud,” muutus ka poeg tõredaks ja see võttis Lainel auru maha.
„Oota, Veiko… Saa aru, et mul on mure, sellepärast räägin. Ikka selle interneti pärast, et poisid neid roppusi ei vahiks ja ennast ära ei rikuks! Sa mõtle, mis armastust saab pärast seda veel tunda, kui kogu see asi on ära reostatud!”
Nüüd ei osanud poeg midagi vastata. Sedasama oli ka tema mõelnud, isegi Älisega arutanud, oskamata midagi radikaalset ette võtta. Aga ema rahustamiseks ei suutnud ta hetkega midagi välja mõelda ja otsustas kõigepealt aega võita.
„Kus sina neid asju nägid?”
„Mina? Ptüi, hoidku selle eest! Isa rääkis, et niiviisi…”
„Tema siis käib kuskil vaatamas, jah?”
„Ei, katsugu ta ainult… Aga saeveskis liigub igasugu rahvast, seal oli räägitud, et internet pidi roppust täis olema, seda ja teist ja kolmandat… Sellepärast räägin!”
„Nojah, aga…” Veiko mõtles, kõige tähtsam oli ema maha rahustada, kas või vale hinnaga. „Ega lapsed sinna ligi ei pääse, need saidid on internetis lukku pandud.”
„Ahah? Nii et poisid ei saa neid vaadata?”
„Just!” kinnitas Veiko, kuigi mitte kindlalt, aga see rahustas Lainet. Õigemini oli ta juba küsimuse tõstatamisega mure enda kaelast ära saanud, sellega nagu teatepulga edasi andnud ja oma osa täitnud. Nüüd jäi talle Veiko jutust kõrvu helisema seni tundmatu sõna – saidid. Kena sõna, sellest saaks isegi tütarlapsele nime – Saidi. Kõlaks igatahes paremini kui Älis…
Õhtupoole, kui päikeseketas hakkas juba metsalatvade poole kiskuma, seadis Suurtee pere ennast minekule. Jaanitulepaigani oli paar kilomeetrit astuda, aga mööduvad autod tegid kõndimise tüütuks, sest igaüks neist keerutas enda järel meeletut tolmusaba.
„Oleks ikka vihmasabin ära kulunud, oleks tolmu kinni pannud. Televiisoris küll lubati…”
„Olgu parem ilus ilm, tolmu kannatab ära, aga vihm…”
„Jaanilaupäeval on alati vihma sadanud, ega päev veel õhtus pole.”
„Parem ikka, kui kuiva peaks.”
„Mis see suveaegne vihm, peaasi, et külm ei ole.”
Niisuguseid üksikuid repliike vahetades sammus Suurtee pere jaanitulepaiga poole. Ega polekski saanud pikemaid jutte ajada, sest kõnniti hanereas mööda teeserva, poisid kõige ees, siis vanaema ja Veiko, kelle järel astus Älis. Harri oli rivis viimane ja tema ei hakanud ennast vaevama, et omalt poolt sõna sekka pista. Sest tegemist oli ju tühja sõnadeloopimisega, ega asjata öelda, et alati on kõige ohutum ilmast rääkida. Aga sedaviisi rääkimine ei muuda nagunii midagi, ilm on ikka taevataadi käes, tulgu sealt ülevalt päikest või rahet. Muidugi juhul, kui niisugune vanamees seal ülal tõesti olemas on…
Harrit huvitas ilmast palju rohkem küsimus, kas Laine annab talle ainult ühe õlle raha või õnnestub isegi kahe pudeli jaoks välja kaubelda, ikkagi jaaniõhtu. Viinasõber mees suurt ei olnud, aga õlut kulistas meelsasti, kuigi tal selle jaoks ilmaski raha ei leidunud. Juba abiellumisest saati oli nende kodus valitsenud komme kogu saadud palgaraha Laine kätte anda, kes seda siis jagas nagu armuandi. Ja nüüd ei saanud enam isegi palgapäeval raha sõrmede vahelt läbi lasta, sest tööandja Maasikas oli linnakombed omaks võtnud ning laskis kogu palga otse panka kaardi peale kanda. Harri pangakaart seisis kindlalt naise kaukas ja omast kohast oli tal niimoodi kindlasti lihtsam, sest sellega võttis Laine endale kogu vastutuse pere toimetuleku eest. Algul oli naine kogu pangakaardisüsteemi tühjaks eputamiseks pidanud, kuid sellest ajast, kui ka Liis Mellik Harinõmme kaupluses hakkas kaarti maksevahendina tunnistama, oli tal niiviisi isegi lihtsam oma oste sooritada. Ainult et jaanituleplatsil niisugune peen süsteem kindlasti ei kehtinud ja sellepärast tundiski Harri huvi – kui palju naisel sularaha on ja missugune osa sellest võiks tema kätte sattuda.
Harinõmmel peetav jaanitulepidu oli tavapäraselt tagasihoidlik, sellest võtsid osa vaid kolme küla inimesed, põlised kohalikud, kelle hulka haruharva mõned juhuslikud möödasõitjad eksisid. Mingeid ansambleid või muid maksulisi esinejaid siin ei käinud, aga Allika Kusti võttis alati oma akordioni kaasa ja mängis lihtsalt selle eest, et talle õlut või mõni pits viina välja tehti. Ise nurises mees küll, et tema seitsmekümneaastased sõrmed ei vea enam viise ja rütme välja, aga kes siin mõnda noodi- või tempovääratust pahaks panema hakkas. Ja palju neid tantsijaidki oli, enamasti olid linnast tulnud sugulased need, kes rohmakavõitu niidetud rohul ennast kõigutada viitsisid.
Kuuldus, et poeomanik Suurevälja Lembit priilt kasti õlut välja teeb, oli külamehed varakult peoplatsile meelitanud. Nüüd istusid taadid pikkadel palkidest istmetel reas, igaühel õllepudel peos ja Suurtee Harri võeti sedamaid nende ringi.
„Vaata, kas Liisil on veel seda priiõlut…” ütles Järvaku Aadu, kellega nad saeveskis paaris töötasid, ja heitis ebaleva pilgu puhvetilaua poole, millele müüja oli isegi valge lina laotanud. Tema oli kastist sedamaid kaks pudelit rabanud ja tundis nüüd kerget südametunnistusepiina.
„Ei tal enam, kast oli tühi,” teadis teine ja Harri tõmbas otsmiku kortsu. Muidugi oleks pidanud varem tulema, aga Laine oli ennast nii kaua peegli ees sättinud, et aeg läks käest. Just nagu oleks naine tahtnud iludusvõistlusele minna. Mitte vaatajaks, vaid osavõtjaks… Harri heitis naiste seltsis istet võtnud Lainele tusase pilgu ja kõndis joonelt Melliku Liisi juurde.
„Anna üks õlu, Laine pärast maksab.”
Harinõmme poes oli oma küla inimeste jaoks käibel peale sularaha ja pangakaardi ka kolmas arveldusviis – must raamat. Nii kutsuti kladet, kuhu Liis märkis need ostud, mille eest raha saamata jäi. Juhtus ju ilmast ilma, et kellelgi oli rahakott koju ununenud, kaasavõetud rahast välja ei tulnud või olid näpud sedavõrd põhjas, et enne järgmist pensipäeva maksta ei saanud. Selle raamatu oli Liis Mellik ettenägelikult kaasa võtnud, ning kui Harri saadud õllepudeliga meeste poole tagasi sammus, kirjutas müüja raamatusse: Suurtee, üks õlu. Ning jättis samale reale ruumi, sest oli kindel, et enne peo lõppu tuleb sinna veel midagi juurde kirjutada.
Laine Suurteed aga huvitas hoopis muu.
