kaasa rääkida. Pealegi oli Laine pealetükkiv enesekindlus teda millegipärast häirima hakanud ning Liis ei suutnud lisamata jätta: „Sa lähed võõrale inimesele sõnadega niimoodi kallale, et häbi hakkab, jumala eest… Mis sa tast niiviisi uurima hakkasid!”
„Võeh, kas ma siis paha pärast, vahel harvast saab inimestega rääkida…” torises Laine ja tegi mossis näo pähe. Aga midagi oli selles mehes olnud, mis veel koduteelgi mõtted temale viis.
5
Laanehaual olid kõige ilusamad just hommikud. Suvel tõuseb päike vara ja koos päikesega ärkavad kõik metsaelanikud, esmajoones muidugi linnud. Vindid lasevad keerulisi trillereid, lüpsilind tilgutab sekka tsilk-tsolk, tsilk-tsolk nagu takti lüües, öö läbi laksutanud ööbik aga ei kiirusta päevapuhkusele jääma, tema laulab edasi. Kevade poole oli üks varasemaid ärkajaid kägu, aga jaanilaupäevaks oli see rändaja tüki laisemaks jäänud, pika kukkumisega oma hääle kähedaks karjunud ja üritas vaid harva sekka lüüa. Küllap oli tal munemisaeg mööda saanud, võõrad pesad selleks aastaks rahule jäetud ja polnud enam vajadust kaaslast otsida.
Kui teised linnud laulsid igaüks omal viisil, siis hoopis võimukamat ja tegutsemisele kutsuvat häält tegi rähn. Mõnesaja meetri kaugusel laiuva raiesmiku servale oli paar kuivanud põlismändi püsti jäänud ja neid käis teravnokamees iga päev revideerimas. Rähni kuulipildujavalangud kajasid metsast mitmekordselt vastu, kandusid Laanehaua lakapealsele ja äratasid Sandri. Mees pilgutas uniseid silmi, ringutas mõnuga, sügas öösel tekkinud sääsekuplaid ja siis jõudis temani õndsustunne mõttest, et ees ootab järjekordne ilus päev. Sest äsja tõusnud päike oli oja kruusakaldal kõrguvate mändide ladvad punakaks värvinud, kaldu langevad ja õrna hommikudu poolt nähtavaks tehtud kiired tüvede vahel muutsid aga kogu metsa toredasti triibuliseks ja siia lakapealsele paistis kõik see imehästi kätte.
Jah, sääsed… Imelik, et see suve varjupool, need tüütult torkivad putukad pika talve jooksul täiesti meelest kaovad, mõtiskles Sander. Katusealune, kus mees magas, ei olnud sääskede eest millegagi kaitstud, ta oli leppinud sellega, et kattis ööseks näo vana kardinatükiga. Käed aga jäid pahatihti välja ja hommikuti kirvendasid, lausa kutsudes kratsima. Nüüdki tiirles paar pinisejat ümber asemel istuva Sandri pea, mees tõrjus need eemale ja tõusis.
Ilus on, kuradima ilus… Kuigi juba paar kuud töösundusest prii, ei suutnud mees ikka veel harjuda mõttega, et nii jääbki. Et niimoodi, vabana ja omatahtsi võib ta elu lõpuni elada, teha, mida süda soovib ja hing vajalikuks peab, või jätta hoopis tegemata. Keegi ei sunni, keegi ei tule näpuga näitama, mida ja kuidas teha, ega tuleta meelde, et ehitus peab juba järgmisel kuul valmis saama. Just see, et siin Laanehaual võis ta talitada täiesti ainult iseenda tahtmise järgi, olla iseenda ja oma majavalduse ainuke peremees, oli meelitav; see teadmine tõi mehele senitundmata rahulduse. Veel enam – see andis valikuvabaduse olla peremees, aga kui vaja, siis ka iseenda kubjas ja tööori. Sest välise sunduse asemel tunnetas Sander sisemist, järjest kasvavat ja lausa kinnisideeks muutunud soovi teha Laanehauast endale imeilus kodu. Väike ja armas, niisugune, mida tõeliseks nukumajaks võiks nimetada. Aga selleni oli veel palju tööd – nii palju, et aastast, isegi paarist aastast ei piisa. Hea, et katus peale sai, palju kõrgem ja uhkem, kui vana oli, selline, mis isegi ärklitoa mahutab. Kahe aknaga toakese, millest tulevikus peab saama magamiskamber. Selle suuremast aknast hakkab avanema vaade otse kõrgele ojakaldale, sinna, kus praegu aina võimukamaks muutuvates päikesekiirtes mändide ladvaharud hõõguvad. Nagu põleksid nemadki uue teguderohke päeva ootuses.
Sander laskus mööda redelit õuele ja tegi kastemärga rohtu esimesed jäljed. Jahedus kõdistas mõnusalt paljaid jalataldu, niisugust lõbu ta linnainimesena ei tundnudki. Ta võttis maja räästa alt seebi ja rätiku ning sammus oja poole, kuhu ta oli paarist plangujupist madala sillakese teinud – niisuguse, millel parajasti põlvitada ja näole vett kühveldada saaks. Selleks, et hommikuti viimne uneraas minema uhtuda või päevalgi higist nahka jahutada. Habemeajamise oli ta Laanehaual elades unarusse jätnud; Sander ei olnud küll habemete pooldaja ja ainult mõtegi, et võiks endale lõua otsa mingi saunavihta meenutava moodustise kasvatada, mõjus eemaletõukavalt. Linnas elades oli ta igal hommikul näo pardliga üle käinud, aga siin elektrit ei olnud. Pardel oli küll akuga, aga sedagi pidi kuskil laadima ja lihtsam oli leppida mõnepäevase habemetüükaga, mille ta kord-paar nädalas žiletiga maha ajas. Nüüdki nägu kuivatades tõmbas ta käega üle lõua ja otsustas, et see harjas võib veel päevakese kasvada. Nagunii ei tule siia metsakaenlasse kedagi, kellele peaks siledamat nägu näitama.
Ojake oli Laanehauale ja selle peremehele omamoodi õnnistus. Nüüd polnud küll juba ammu vihma sadanud ja vesi oli madalaks jäänud, kuid hommikuseks näoloputuseks piisas. Ja käänu taga laiemas hauakohas oli nüüdki sügavust Sandrile rinnuni, seal sai palavaga kehalt higi üleni maha pesta – ilmad olid soojad, kuigi suvi ei olnud veel oma õigustesse astunud. Aga veelgi tähtsam oli, et see voolav veenire, mis kuskilt suurtest soodest alguse sai, oli endale teed otsides kruusaküngaste vahele aja jooksul sügava uhtoru uuristanud ja sellega siinse maastikumiljöö kujundanud; siis oli nutikas ja ilmselt mitte ilma ilumeeleta metsavaht siia metsa ja oja vahele tillukesele lagendikule oma majakese ehitanud. Sellesama, millest olid säilinud vaid mustendama löönud seinad ja millel nüüd erksa kontrastina kõrgus uus ärkliga katus.
Aurupilv teatas, et väikesel bensiinipriimusel on vesi keema läinud. Sander mõõtis kastrulisse kohvipulbrit, ladus oma leivakraami lauaotstest kokku löödud söögilauale ja istus hommikueinet võtma. Siit aianurgast oma ehitustöö esimesi vilju vaadates tundis mehe süda rõõmu: midagi tähtsat oli ära tehtud. Uus katus andis majale sootuks teise ilme, see oli tõestus, et Laanehauast saab asja, ja ergutas tööd jätkama. Need varahommikused veerandtunnid kohvitassi ja võileibadega olid talle päeva ilusamad hetked; siin istudes ja maja silmitsedes oli hea plaane teha – mida, kuidas ja millises järjekorras edasi talitada. Kas kõigepealt uksed ja aknad ette sobitada ja siis asuda pliidi ja soeseina kallale? Või alustada korstnast ja jätta aknaavad esialgu lahti, et aastatega tekkinud niiskuse viimasedki säilmed välja tuulutada? Või alustada hoopis ärklitoast, et kiiremini laudapealsest varjualusest inimlikumatesse tingimustesse magama pääseda? Aga sel ilusal hommiktunnil, kuigi rähn eemal endiselt tarmukalt ja töölekutsuvalt põristas, oli mõnus mõtteid ka muudele radadele uitama lasta. Nüüd, mil ta oli Laanehaual juba kohanenud, tundis mees imestust selle üle, et ta oli niisuguse elumuutuse valutult, õigem oleks öelda – isegi vaimustusega üle elanud. Kas tõesti on kõikides inimestes peidus tilluke uinunud soov tagasi loodusesse, oma alglätete juurde pääseda? Sest tsivilisatsioon on hüvede kõrval toonud kaasa ka loendamatuid sõltuvusi, mis inimest alateadlikult ahistavad. Kas või näiteks juba nälg uudiste järele – see, et me iga päev tahame lugeda ajalehti, kuulata raadiot, vaadata televiisorist nii õpetlikku kui ka ajaviidet –, kas see ei ole inimese jaoks ikkagi kahe teraga mõõk, mis küll arendab, aga samas tema initsiatiivi ja mõtlemisvõimet pärsib?
Sander muigas mõeldes, et linnas elades oli ta samuti meediasõltlane olnud, ajalehte tellinud ja televiisorist uudiseid vaadanud, isegi mitmelt kanalilt. Ehitusel oli mõnel mehel ilmtingimata raadio kaasas, mis päevad otsa lärmas, aga samas ka uudised kätte tõi. Siin, Laanehaual, pole ajalehti ega televiisorit, isegi autoraadiot ei ole viitsinud juba mitu päeva sisse lülitada, ja kõige imelikum – ei tunnegi selle järele vajadust!
„Nojah, eks ma siin kuulan sisemisi helinaid…” pomises Sander ja mõtles, et senikaua, kui inimene suudab iseenda üle muiata, pole vaja midagi kahetseda. Otse vastupidi – ta tundis, et ongi jälle mingist sõltuvusest vabanenud, peaaegu samamoodi kui kahekümne aasta eest, mil suitsetamise maha jättis, ja see oli hea tunne. See kinnitas teadmist, et ta saab olla iseenda peremees ja tunda heameelt, et enam pole vaja mis tahes tööandja tahtmisi arvestada.
Keskpäeval, kui Sander laepealsel parajasti oma uuele toale põrandalaagisid sobitas, kuulis ta läheneva auto mürinat. See oli ebatavaline, seda teed ei sõitnud keegi. Võibolla ainult marjulised
