sai jaanitulel ikka vanu autokumme põletatud, aga enam ei lubata, rikub looduse ära,” arvas ta jutujätkuks.
„Ennevanasti olevat ju tõrvatünn posti otsa aetud ja põlema pandud – ei tea, kas see loodust ei rikkunud? Mina seda näinud ei ole, aga räägitakse.”
„Mina olen küll! Pärast sõda, siis… Aga Vene võim keelas ju alguses jaanitule tegemise hoopis ära. Hiljem hakati tasapisi jälle peale, siis kui elu vabamaks läks… Ei tea, kas see Laanehaua vanamees ka peaks tulema? Saaks teist oma silmaga näha, temast räägitakse ju imelugusid.”
„Noh, mis temast siis räägitakse?” imestas Liis.
„Ta oli ju üksipäini majale katuse peale teinud! Vanasti aeti selleks ikka mitu meest kokku, et sarikad üles saada, aga tema tegi üksinda ära!”
„Tohoh! Kes seda rääkis?” imestas Liis ja tundis end puudutatud olevat, et mingi külajutt on temast mööda läinud.
„Maasika Priit oli seal käinud, tahtnud vanamehele appi minna, et paneb ka käe külge, aitab sarikad püsti ajada. Aga kui sinna jõudis, näeb – juba katus peal, plaadid ja puha… Oli minu vanamehele töö juures rääkinud.”
Liis ei osanud selle peale midagi kosta, ehitustöö oli talle võõras. Aga see, et ammu maha jäetud metsavahimaja jälle üles äratatakse, oli hea teadmine, igasugu varemeid oli Eestimaale niigi liialt palju tekkinud. Ning kui akende-usteta kolhoosilautadega tuli paratamatult leppida, vähemalt lootes, et vallavõim need kunagi maha laseb lammutada, siis mahajäetud elumaja oli alati kurb näha. See tähendas elamise, järelikult elu lõppu ja hävingut.
„Kas sa seda Laanehaua-meest nägupidi tead?”
„Ei, mul pole temast aimugi,” tunnistas Liis.
„Kas ta siis poes ei käi? Millest ta elab, kui isegi leiba ei osta?” imestas Laine.
„Ei mina tea, võibolla on käinud. Suvel käib siin palju rahvast, ega talle pole otsaette kirjutatud, et on Laanehaua peremees. Tutvustanud ta ennast ei ole,” ütles Liis tüdinult. Millegipärast oli üksikus metsatalus müttav mees saanud külauudiseks number üks: kõigepealt Muldri Tilde, nüüd ka Laine… „Eks sa mine sinna ja vaata oma silmaga, kuidas ta välja näeb, kõige kindlam,” lisas ta siis jutu lõpetuseks toonil, mis pidi selgesti teada andma – teda see vanamees ei huvita.
„Eks ma siis, kui maasikad valmis saavad… Kas sina maasikal ei käi, seal ju need vanad raiesmikud lausa punetavad marjadest?”
Õnneks tuli poodi uus ostja ja vabastas Liisi vastamisest. Ilmselt jõukas linnamees, seda oli näha nii pungis kõhust, kipras ilmest kui ka uhkest maastikuautost, mis kõnniteele otse poe treppi oli aetud. Neid ennast täis kundesid Liis ei sallinud, aga nendelt tuli raha ja sellepärast pidi lahket nägu tegema. Üks uusrikas võis osta korraga rohkem kui Harinõmme rahvas terve nädala jooksul.
„Kast õlut ja viis konjakit… Hennessy’d teil muidugi ei ole, unustasin linnast võtta.”
„On küll!” Liis tõstis küsitud pudeli letile ja mees põrnitses seda rahulolematu näoga. Tundus, et talle oleks rohkem meeldinud, kui küsitut ei oleks olnud, mehe kulm läks veel rohkem kipra.
„Ah, olgu pealegi, ma võtan parem seda valget kurge,” ühmas ta.
„Palun! Millist, meil on nelja sorti?”
„Andke seda odavamat, ega need külamehed oska margist lugu pidada… Ma olen Nurmelaanest, mul on seal suvila, kutsusin naabrid jaanitulele,” seletas ta vastumeelselt.
„Viis pudelit?”
„Jah… Ei, las olla, aitab kahest. Ja kaks valget viina.”
Liis pani pudelid kilekotti.
„Kas õllekasti maksate kinni või võtate ainult pudelid?”
„Mm… Olgu, ma võtan ainult pudelid,” ühmas kõhukas, äsas õllekasti sülle ja tassis uksest välja.
„On ikka inimestel viina peale raha panna!” imestas Posti-Laine.
„Nojah, aga eks mõni tahab priskem välja paista, kui ta just on. Algul küsib laia moega, aga kui ostma hakkab, siis veeretab iga krooni näpu vahel. Eks on vist kuulnud, et rikas pole see, kes palju teenib, vaid see, kes vähe kulutab.” Liis sorteeris saadud rahatähed sahtlisse, jaanipäeva eel tõotas läbimüük üsna priske tulla. Kõhukas tõi tühja õllekasti tagasi ja läks lahkumissõna ütlemata. Ning sedamaid tekkis poodi uus ostja – vanapoolne meesterahvas, kes korraks uksel seisatas ja lasi pilgul poes ringi käia.
„Tere… Näe, päris asjalik pood teil, ja mina käisin siiamaani alevikust toidukraami toomas.”
Naised ei osanud selle peale midagi ütelda. Mees oli tõesti riietatud üsna argipäevaselt, maainimese moodi pleekinud-kulunud dressi, aga kohalikuks ei osanud nad teda tunnistada. Või…?
„Kust kaugelt te siis olete?” ei saanud Posti-Laine uudishimu taltsutada. Ning tema arvamine osutuski tõeks.
„Laanehaualt, kui vast teate. Siinkandis uus inimene, aga loodan, et ehk võetakse omaks. Joodik ja riiakas ma just pole,” muigas Sander ja hakkas kaubariiuleid silmitsema.
„Joodikuid on meil endalgi küllalt!” seletas Laine enne, kui Liis omalt poolt oleks jõudnud midagi vastata. Talle tundus, et enam-vähem mehega üheealisena oli tal nagu suurem õigus esimesena vastata. Alles siis võttis Liis sõnajärje üle.
„Minul on muidugi hea meel, et üks ostja jälle juures. Siia on teil palju lähem sõita kui alevikku, bensiin on kallis.”
„Eks ta ole… Ma võtan kaks leiba. Ja seda määret, mis või eest käib. Ja selle väikese vorstijupi, külmkappi mul veel ei ole. Ei ole elektritki, mis veel külmikust rääkida…”
„Ja mõtlete sellest risust ikka asja saada?” torkas Laine vahele.
„Mida te risuks nimetate, ei saa aru?”
„Noh, seda Laanehaua maja! Ammu juba ilma hooleks teine, eks ta ole läbi mädand. Peab teil ikka hea tahtmine olema!”
„Ju siis on… Juustu võiks ka olla, see ei lähe pahaks kätte. Andke see suurem tükk!”
„Kas proua jäi linna, teete enne pesa valmis?” Jälle Laine, ning Liis heitis talle pahase pilgu. Laanehaua peremees arvab, et selles külas on kõik niisugused tüütud uudishimutsejad.
„Nii… Mida veel?”
„Kohvi võiks ka olla. Andke see sinine.” Ja siis Posti-Laine poole: „Kui see väga tähtis on, siis prouat ei ole. Matsin ta juba hulk aastaid tagasi Pärnamäele.”
„Kellele te siis…”
„Laine! Ole nüüd ilusti, mis sa pärid nagu kohtu-uurija!” keelas Liis pahaselt, tal oli piinlik. Sander Karm maksis raha, muigas jälle, siis pilgutas Liisile mõistvalt silma ja läks.
„Nägid! Missugune asjalik mees!” Laine oli vaimustuses.
Liis ei vastanud midagi. Laanehaua peremehe mõistev muie ja ainult temale määratud silmapilgutus olid nad omamoodi vandeseltslasteks teinud.
„Oleks
