ka ise sõna sekka öelnud; kui pood pärast remonti uuesti avati ja väikesekasvuline, kuid selle eest oma ütlemistes ja tegemistes käbe Liis leti taga koha sisse võttis, tahtsid õllesõbrad sisseharjunud kombel jätkata, aga mugav pink oli ruumist kadunud. Ning seda taga nõudma hakates kuulsid nad Liisilt, et selles poeruumis enam õlut ei jooda. Kui keegi tahab tingimata oma pudelit sealsamas tühjendada, astugu uksest välja ja tehku seda vabas õhus. Jorisesid külamehed vastu mis jorisesid, aga järjekindlus viis sihile: algul istusid õllekummutajad poetrepil, aga siis oli saekaatris töötanud Järvaku Aadu paarist kuivanud plangujupist pingikese kokku klopsinud, poe õuele sirelipõõsa alla tarinud ja nii said õllesõbrad endale jälle kindla istekoha. Ainult kui õllehäda vihma ajal või talvekülmaga kallal käis, joodi seda poetrepil varikatuse all ja sinna ei läinud Liis neid segama.
Meeste poolt toodavatest värsketest uudistest oli Liis Mellik oma printsipiaalsuse tõttu ilma jäänud, aga need jõudsid ikkagi temani – vaid veidike hiljem, kuigi seetõttu ka mõnevõrra ülespuhutud ja teinekord isegi moonutatud kujul. Sest vaid vähesed mehed suutsid õllepudeli juures kuuldut enda teada jätta, sellest räägiti kodus ja naiste arusaamiste kohaselt mugandatuna, enamasti ka võimendatuna kanti külauudised hiljemalt järgmisel päeval poodi – sirelipõõsa varjus räägitu leidis naiste kaudu ringiga tee ka poe sisse. Õlut seal küll ei joodud, aga selle eest arutati rohkem ilmaasju, ja ka pakilised kodutoimetused võisid selle aja oodata.
Niiviisi jõudis Liisini ka uudis, et Laanehaua ammu maha jäetud metsavahikoht on endale peremehe saanud.
„Mis ta’s on – uus metsavaht või?” imestas kauplusejuhataja.
„Ei, ega neid enam… Need on kõik lahti lastud või pensile saadetud. Aga üks vanamees on seal talitama hakanud,” rääkis Muldri Tilde. Tema teadis Harinõmmel alati kõigist kõige rohkem.
„Mismoodi, talitama? Kes seda rääkis, Laanehaua on ju vana kõdu, ega seal elada saa.”
„Kõdu jah, aga näe – talitab! Ise nägin, käisin seal raiesmikul maasikaõisi vaatamas, et kas sel aastal marju ka tuleb… siis kuulsin Laanehaua poolt raginat, läksin lähemale ja vaatan, et keegi vanamees kisub vana pilpakatust maha. Sel ju augud sees ja kogu värk puhta mädanenud, aga eks seinad ole vist veel kõvad. Ja paistis, et terve autokoorem uut puumaterjali on kohale toodud, vist tahab majast asja teha!”
„Tegid sa ta’ga juttu ka või?”
„Ei ma taht ennast välja anda, mis ma ikka võõra inimesega… Pärast mõtlesin küll, et oleks võinud uurida, kes ja kust. Aga vana mees tundus olema, mitte mõni noor, nagu need seal mere pool, kes on uued majad üles löönud.”
Liis vangutas uskumatult pead. Laanehaua mahajäetud metsavahikohta teadis ta päris hästi, sealkandis olid head mustikametsad. Koht oli ilus, metsast ümbritsetud kruusane küngas ja selle jalamil väike oja, mis soo poolt voolavat vett jõkke juhatas, ning Liis oli esimest korda sinna sattudes mingi romantikakihu ajel mõelnud, et niisuguses kohas oleks ilus elada. Aga sajandivanusest palkmajast polnud juba siis peale seinte palju järele jäänud, laudast rääkimata. Ja õuel kasvas juba rinnakõrgune võsa.
„Oli seal siis teisi inimesi ka näha või?” küsis ta ikka veel kaheldes.
„Ei, vanamees lammutas üksipäini! Ja auto oli tal ka, sinna metsasihile aeti ju ilus tee sisse, sõida nagu mööda promenaadi.”
„Eks mõned linnasaksad teevad endale jälle suvilakohta, mis muud. Aga seal üksikus paigas tassivad vargad kõik laiali, neid ümberaelejaid on ju kõik kohad täis…” Poe-Liis vangutas pead ja mõtles, et peaks kolm korda üle õla sülitama – tema pood oli siiamaani sulidest puutumata jäänud, kuigi mitmesse maakauplusse oli aeg-ajalt sisse murtud. Nüüd, mil igal linnakraadel mingisugune auto istumise all, ei saanud enam milleski kindel olla. Varem tegutsesid maal ainult kohalikud ja vargad saadi üsna ruttu kätte, aga nüüd – püüa tuult väljal!
Muldri Tilde võttis oma koti näppu ja asus koduteele, aga toodud sõnum jäi Liisi hingele millegipärast kripeldama. See, et siia kaugesse maanurka tükkhaaval jälle elu tekib ja isegi niisugune aastaid lagunenud metsaonn nagu Laanehaua on endale peremehe leidnud, oli muidugi hea uudis. Aga elu oli näidanud, et kaugeltki mitte kõik juurdetulijad siia midagi head ei toonud ja enamasti omakasu taga ajasid. Nagu see linnamees, kes mingi kahtlase tehinguga oli vallalt suure tüki metsa ära ostnud, selle kohemaid lagedaks raiunud ja seejärel silmapiirilt kadunud. Või siis seegi teadmata päritolu tegelane, kes Killerpalu räämas mõisa oli lubanud kähku korda teha ja sellepärast odavalt kätte saanud, aga polnud seal kõrtki liigutanud. Pidavat ootama parajat aega, et mõis suure vaheltkasuga edasi müüa. Laanehaua oli muidugi teistmoodi asi, sealt polnud kellelgi suurt kasu loota ega vist mingit pettustki karta. Iseasi, kui see Tilde jutu järele imelik vanamees seal päris oma voliga talitama hakkas, sel majajäänukil oli kindlasti ka kuskil peremees olemas.
„Eks ikka mõni suvitaja, kes muu… Teeb võibolla oma järeltulijatele pesa valmis. Ja Laanehaua on ilus koht!” võttis Liis Mellik päevase uudise enda jaoks kokku ning kahetses, et ei olnud Muldri Tildelt lähemalt pärinud, missugune see vanamees välja näeb. Sest varem või hiljem satub ta kindlasti ka poodi, siis oskaks uut külainimest hinnata…
2
Jaanipäevani oli küll veel ligi kolm nädalat, aga tundus, et suvi hakkab juba oma õigusi taga nõudma. Ööd olid soojad, ööbikud laksutasid oja ääres toomingapõõsastes ning Sandrile, kui ta värsketele heintele ronis päevaväsimust välja puhkama, kõlas see uinutavalt nagu unelaul. Heinad lõhnasid, ööbikud trillerdasid, ja enne kui silmad unest kinni kleepuda jõudsid, sai Sander metsa taha vajunud päevale mõtteringi peale teha. Ja sealt kargas mõte ka veelgi ettepoole, sellesse aega, kus ta Laanehauast veel midagi ei teadnud. Kaua oli ta kahelnud, kui endine töökaaslane talle sugulastelt päritud metsavahitalust kõneles ja seda odava hinnaga müüa pakkus. Sest mis tahes odav hind on alati suhteline ja väga harva võib kohata inimest, kes suudab omakasu täiesti kõrvale jätta. Aga Haraldiga olid nad külg külje kõrval juba aastaid ehitustel töötanud, vaheldumisi nii linnas kui maal, nii vihmas kui tuisus – just nii, nagu taevataat parajasti heaks arvas ilma teha. Sander Karm oli ehitajaametit pidanud kakskümmend seitse aastat, turninud selle aja sees uute majade tellingutel ja ka kõpitsenud vanu ning ega vist ei leidunudki ehitustööd, mis talle päris tundmatu oleks.
„Mulle sadas see onn täiesti ootamatult kaela, mina temaga midagi tegema ei hakka, mul majad ja suvila olemas. Ega seal suurt midagi järel ei ole, aga sina teeksid sest asja, rääkisid alati, et kui pensile jääd, siis kolid ära maale. Ja sina oled tegija, sinu jaoks oleks see paras Põrgupõhja, võiksid seal mütata nagu vanapagan kunagi,” oli Harald ühtejärge seletanud ja Sander selle peale pikalt mõttesse jäänud. Maale vanaduspäevi veetma, selline mõte oli teda küll juba kaua saatnud, aga üks asi on unistada ja õhulosse ehitada, hoopis teine aga siis, kui konkreetselt otsustada tuleb. Ja see otsustamine pidi raske saama, sest tuli valida. Kas tõesti jätta maha oma kahetoaline linnakorter, mis omal ajal oli kättesaamatu unistusena tundunud ja mille saamiseks kooliõpetaja kutsega Sander oli ehitajaks hakanudki? Aga pärast Endla kadumist ei tundunud see betoonseinte vahele surutud korterike enam koduna, sellest oli Sander Karmi jaoks saanud vaid peavari, mis igale inimesele eluks vajalik on; siit oli ta hommikuti tööle läinud ja siia õhtuti magama tulnud. Aga kas see tähendas ka seda, et tal tulebki kogu oma pensionipõlv siin kivikülas veeta, leppida vaid selle päikesekilluga, mis naabermajade vahelt tunnikeseks aknasse paistma trehvab, ja järelejäänud elupäevad tegevusetuna ainiti vastasmaja betoonseina põrnitseda?
„Ja mis sind siin linnas peale töö kinni hoiab, üksik inimene,” oli vana kolleeg veel lisanud, ning selles oli tal täielik õigus. Sander oli neliteist aastat lesepõlve pidanud ja otsustanud, et enam ta ennast siduma ei hakka. Endlat oli mees väga hoidnud, teda ei olekski
