le>MIIKAEL JEKIMOV
TORMIGA SAABUB KA VERITASU
Miikael Jekimov (1991) on õppinud Hugo Treffneri Gümnaasiumis, Tartu Ülikoolis ning Iirimaal University College Cork’is. Tema lõputööks oli rahvaluule arhiivi materjalidel põhinev «Nõiaks saamise uskumused eesti rahvapärimuses, nende religiooniajalooline taust ja žanritunnused».
Ta debüteeris jutuga «Said endale viimase augu» võrguajakirja Reaktor 2014. aasta detsembrinumbris. Tema esimeseks kirjanduslikuks katsetuseks ulmežanris oli aga kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu 2014. aasta jutuvõistlusele saadetud «Läbi külma metalli», mis jõudis lugejateni eelmise Täheaja vahendusel 2015. aasta kevadel. «Pean tunnistama, et ulmekirjutamise juurde tõigi mind jutuvõistlus, «Läbi külma metalli» oli esimene ulmejutt, mille käsile võtsin, ning žanr hakkas kirjutades päris meeldima,» selgitas Jekimov. Reaktoris on ta avaldanud veel jutud «Koristajad» (veebruar 2015), «Õnnepäev» (mai 2015) ja «Pärast kättemaksu» (oktoober 2015).
«Kirjanikke on mitmeid, kes on suurt mõju avaldanud. Teaduslikust fantastikast nimetaksin Isaac Asimovit ja George R. R. Martinit (eelkõige tema lühijutud), fantaasiast kindlasti J. R. R. Tolkieni ja Joe Abercrombie’t. Siiski on kõige enam mõju avaldanud mulle teist masti autorid – luuletajad William Butler Yeats, Alfred Tennyson ja Edgar Allan Poe, nende loomingu keel ja õhustik on kindlasti midagi, millest olen väga palju õppinud,» tunnistas Miikael Jekimov.
Avara saali täitis kahe laeva põkkumise heli, mis lõikas läbi vaikuse ja pani põranda vappuma. Teabekooperatiivi finantsosakonna juht ristas käed ja noogutas kõrvalseisvatele sõduritele. Nood kahekesi kontrollisid, kas laserpüstolid on töökorras, ja järgnesid hinnalises ülikonnas juhile põkkumissilla suunas. Õhuluku uks tõusis, ametnik heitis kitsale koridorile kiire pilgu ning astus edasi. Põkkumistunnel oli pime ja vaikne, ametniku sammud kajasid kõledalt. Koridori lõppu märkiv uks avanes ning mehed sammusid välise laeva vastuvõtu tekki.
«Mul on hea meel teid jälle näha,» alustas ametnik töntsakaid käsi viibutades. Lause teise pooleni ta aga ei jõudnudki. Kõlasid kaks lasku ja sõdurid tema kõrval vajusid põrandale, mütsud segunesid ukse kinni langemisega. Ametniku hääl suri kurgus, pisikesed silmad lihavate põskede kohal koobastes ümardusid toimuvat nähes.
«Minul samuti,» vastas puhmas juuste ja tumeda habemega meesterahvas tema vastas, seljas hoopistükkis armetumad riided, kui ametikoht lubada võiks. Tema näos olid ühtviisi armid kui ka esimesed kortsualged ning hoolimata muidu üsnagi uljast noorusest, leidus juuksepahmakas veidike halli. See mees oli nii mõndagi näinud, otsustas ametnik. Võõras jätkas karedal häälel: «Te vist ootasite kohtumist laevainspektoriga. Üsnagi keeruline vormistada, need kaubaalused on ühed ebausaldusväärsed kolakad. Vanad ja roostes, kosmos pole üldsegi õige paik nende jaoks. Palju ohte.»
Ametnik tahtis vahele segada, ent talle ei antud selleks võimalust.
«Mul on kahju teile teatada, aga laevainspektor tänasele kohtumisele ei jõua. Tal ilmnes,» mees heitis pilgu selja taha kaaslastele ja muheles. «Tal ilmnes plaanis väike muudatus.»
Ametnik kogus end viimaks niipalju, et hääl jõudis läbi kõriõõne kurgust välja. «Ma nõuan selgitust,» kogeles ta kaame näoga.
«Jah,» jätkati tema vastas. «Selgitust. Me leidsime, et teie laeva ülevaatamine on tühi töö. Seetõttu vabastasime eelmise meeskonna asjatust vaevast ja tulime nende asemel ise. Nimelt on teie kaubalaeval nii mõndagi, mis meile huvi võiks pakkuda. Ja me huvitume kergesti. Nii et palun.» Mees osutas käega õhuluku suunas. «Lähme tagasi ja klaarime teie alusel selle asjaolu ära.»
Viis sõdurit tema selja taga sättisid laserpüstolid korda ja astusid lähemale. Ametnik piuksatas, särk kleepus niiskelt selja külge. Ta pühkis käisega laubalt uputava higikorra, seejärel pöördus tagasi oma laeva poole.
«Väga kena,» kuulis ametnik enda kõrvalt. «Interjöör on väga kena.»
Meeskond oli kokku aetud suurde saali ning istus toolidel. Tavalise ettevõttesisese nõupidamise asemel oli käimas aga hoopis teist laadi arutelu. Ametnik üritas rahustada kaastöötajaid, samal ajal kui kaaperdajaid oli kokku ilmunud kümmekond, kellest enamik oli otsustanud jutuajamise asemel relvad kinnipeetutele suunata. Ametnik surus käed rusikasse ja pööras näo juhi suunas.
«Kes te olete?» nõudis ta, toon üldsegi mitte nii julge kui küsimus ise.
Tumedate juustega mees kratsis habet ja noogutas. «Aus küsimus. Morgan on minu nimi.» Ta naeratas. «Morgan Must.»
«Morgan Must?» küsis ametnik, hääl värisemas.
«Seesama jah.» Morgan kehitas õlgu. «Uskuge mind, ma ei mõelnud seda ise välja.» Mitu sõdurit naeris, üks neist, sihvakas heledapäine, nahast munder kenasti seljas istumas, astus lähemale ja sosistas midagi pealikule kõrva.
Morgan kõnetas taas ametnikku. «Pean vabandama, aeg sunnib tagant. Seega asugem pakiliste tegemiste juurde.» Ta köhatas kurgu puhtaks ja nõudis saalisviibijate tähelepanu. Alles siis, kui kõik teda vahtisid, justnagu oleks ta singitükk näljaste ees, otsustas ta taas vaikuse murda. «Kallid kohalviibijad,» alustas ta. «Pole mingit põhjust muretsemiseks. Ainus, mida soovime, on teie lahke abivalmidus, mille järel mina ja minu meeskond teid rahule jätame ning oma teed läheme. Lihtne, kas pole?»
Ametnik oli aga vahepeal hinge tõmmanud ning asus kõigi eest rääkima. «Mida te tahate?»
«Vot üks helge pea!» Morgan Must vedas suu kõrvuni. «Ei nõua vist palju taibukust, et arvata, mida me tahame. Sellegipoolest, lõbustage meid oma parima arvamusega.»
«Meie laev on seaduslik finantsettevõtte alus, ametliku loaga ja korravalve kaitse all. Teil ei ole mingit õigust meid kinni pidada!»
«Põhimõtteliselt tõsi.» Morgan kõndis saalis ringi ja sihtis vange püstoliga. Nood, kokku umbes viisteist inimest, ainult pomisesid omavahel või tõmbusid tema ees kössi. «Ent teil on palju raha, mida maksumaksjad enam ei vaja.» Morgan laiutas käsi. «Meie aga vajame.»
«Te olete ühed neetud piraadid kõik!» hüüdis ametnik põlgusega, süljepiisad pritsimas.
«Piraadid!» viibutas Morgan kätt. «See on vaid sõna! Ja üldse ei tähenda see tegelikult midagi. Kutsuge mind kelleks tahes, vahet ei ole.» Mehe silmad tõmbusid kissi. «Miks mitte tagasihoidlik eraettevõtja?»
Ametnik tõusis toolilt püsti ja ajas selja sirgeks. «Võin Teabekooperatiivi nimel öelda,» alustas ta rõhutatult, «et kurjategijate ja terroristide alatutele nõudmistele meie ettevõte järele ei anna. Nii et helistage, kuhu tarvis, meie ootame igatahes korravalvet.»
Morgan vaatas talle pinevalt otse silmadesse. Peaaegu minut möödus, mille ajal ametnik üritas algul võimalikult sihikindlalt vastu jõllitada, siis andis alla ning eksles pilguga justnagu muuseas saalis ringi.
«Olgu pealegi,» ütles Morgan Must viimaks.
Ametnik vajus tagasi istmele sama kiiresti ja sama valju mütsuga kui sõdurid enne vastu põrandat. Morgan torkas püstoli tagasi vöö vahele ja uuris ametniku rinnus suitsevat haava. Särki oli rebenenud auk, mille ümber veri aeglaselt nõrguma hakkas. Pikka kasvu noormees astus kindlal sammul edasi ja tunnistas lasku. «Ilus, kapten.»
«Tänan, Cara. Pole küll mu lemmikrelv, kuid ajas asja täitsa ära.» Morgan tammus ringiratast. «Igal juhul, midagi põnevat ka laevast leidsite?» küsis ta kaaslaselt.
Cara limpsis huuli ja hõõrus käsi kokku. «Seifi. Neetult suure seifi.» Ta üritas naeru alla suruda. «Ja tead sa, mis suurte seifide sees on, eks ole?»
Morgan Must muigas vastuse peale ja kõnetas
