kehitas õlgu ja otsis sõnu.
«Mu nimi ei kulu ära,» kuulis ta üle leti.
«Morgan Must on meie baaris,» ütles poiss selle peale.
«Ah et Morgan Must,» kordas naine. Õhkõrn tedretähni kiht põsesarnadel sai roosaka tooni kui ta jätkas. «Kes see sihukene veel on?»
Poiss vaatas Morganit. «Üks õel kurjategija, kui uudiseid uskuda.»
«Aaa.» Naine mõõtis Morganit altkulmu pilguga. «Meil õelaid kurjategijaid siin ei sallita. Kes teab, mis juhtuda võib.»
Morgan valas klaasi täis. «Eks ma siis üritan hästi käituda.» Ta vaatas alla ning nägi kuldselt rummipinnalt oma halle silmi vastu helkimas. Kui ta tõsta üritas, asetas naine klaasile käe ning vedas selle hoopis enda ette. «Arvan, et Morgan Mustale aitab,» ütles ta lõikava iroonianoodiga. «Mida üldse sellise nimega mees meie tagasihoidlikust baarist otsib?»
Morgan hõõrus silmi. «Kavatsesin siia jääda seni, kuni kogu veri on asendunud alkoholiga.»
Naine raputas pead ja vaatas baarimehele otsa. «Tead sa, Rag, kes üldse Morgan Must sihukene on?»
Poiss noogutas.
«Ma mõtlen meie baari mõistes.»
Morgan lasi kuuldavale valju protestihüüde. «Marian, ära hakka.»
«Ära isegi ütle mu nime,» nähvas naine ja suskas sõrme Morgani nina alla. Seejärel kõnetas ta taas poissi. «Oled sa kuulnud, kuidas pidime kogu mööbli välja vahetama, sest ühed tolvanid lõhkusid kakeldes kõik ära?»
Poiss noogutas taas. Tundus, et see oli kõik, mis ta hetkel teha suutis.
«Morgan Must oli üks neist tarkpeadest, kes leidsid, et Lühtrist siin oleks hea üle käia. Seejärel, ütlemata mõistatuslikul kombel, kadus ta. Ja keegi ei suutnud teda enam leida. Huvitav, kes kogu kahju kinni maksis?» Naine heitis Morganile mõrvarliku pilgu. «Sina see igal juhul ei olnud.»
«Marian,» alustas mees. «Ma tean, et sa oled pahane.»
Naine andis talle üle baarileti kõlava kõrvakiilu.
Rag lasi õhu susinal kopsudest välja. «On selge, et teil on nii mõndagi, millest rääkida. Võib-olla peaksin lahkuma ja veidi aega andma.»
«Ei.» Marian jõi rummiklaasi tühjaks ja lõi selle pauguga Morgani ette letile. «Ainuke, kes peaks lahkuma, on meie külastaja. Nagunii on hilja ja peaksime sulgema hakkama, mille neetu pärast sa ta üldse sisse lasid?»
Morgani põsk õhetas ja ta krimpsutas nägu. Kõik on aus. «Olgu pealegi,» ütles ta. Baare oli teisigi. Mitte selliseid, kus Marian töötab, kuid rummi jagub mujalgi. Siis kuulis ta ukse avanemise häält. Lõpuks, mõtles ta. Tema läheb ja uus rahvas ostab tema asemel. Kõik on aus. Ta pöördus ja uuris, kes sisse olid tulnud.
Neli meest, seljas luitunud riided, nägudel kasvamas paari päeva vanune ajamata habe. Morgan muigas. Selliste jaoks oleks baarimehel vaja mitu aastat punnitada.
Üks meestest astus edasi ja ajas käed laiali. «Morgan Must,» tervitas ta. «Lihas ja luus.»
Morgan heitis pilgu selja taha, tabas Mariani vihase ja Ragi hirmunud näoilme ning vaatas seejärel sissetulnuid. Miskipärast kuhu iganes ta ka ei läinud, ilmus alati kamp isehakkajaid, kes lootsid tema pealt rohket raha teenida. Praegugi polnud tegemist mingi erandiga. See oli nagu vastu tuult visatud riie, mis alati tee tagasi silme ette leidis. «Baar on suletud,» ütles ta. Vastust ei tulnud. Morgan kehitas õlgu. «Teeme ehk väljas? Austame võõrustajaid.»
Salga juht raputas pead. «Me ei pea üldse midagi tegema. Tule lihtsalt meiega kaasa ja kõik saab korda.»
Muidugi, mõtles Morgan. Kõik saab alati korda. Küsimus ainult, kelle jaoks. Ta pöördus, haaras hetkeks valveta jäänud rummipudeli ning valas klaasi täis. Seejärel võttis tubli sõõmu ja vaatas Marianile otsa. «Vabandust,» ütles ta.
Morgan tundis õlal kätt ning pöördus kärmelt, lajatades klaasi raevukalt selja taga lähenejale pähe. Mees vankus kõrvale ja kukkus ümber. Kolm ülejäänut jahmusid, kuid pealik nende seas toibus jalamaid. «Olgu pealegi. Teeme siis sinu moodi. Ta on üksi,» ütles ta. «Minge ümbert.»
Morgan tungis edasi, äiates lähimale näo pihta. Löök polnud eriti tugev, kuid oli ka tunduvalt nõrgema parema käega. Märklaud oli suur ning jäi jalule. Morgan kuulis, kuidas Marian leti taga midagi hõikas, tõenäoliselt sõimu tema suunas, kuid praegu polnud õige hetk selle üle mõtisklemiseks. Ta tõrjus teiselt poolt tulnud löögi ning virutas kaks korda vasakuga vastu, seejärel jalaga põlveõndlasse ning ka teine mees kukkus. Selleks ajaks olid aga ülejäänud kaks tal kallal, üks neist paiskus talle otsa, haaras ta raudsesse haardesse ega lasknud lahti. Salga juht tuli lähemale ning asus innukalt Morgani kõhtu töötlema.
Esimene hoop lõi kogu õhu pahinal välja, Morgan tundis, kuidas kõht krampi tõmbus ja silmadesse kogunes vesi. Ta virutas jalaga juhi poole, kuid ei tabanud. Teine mees pingutas haaret, selja taha väänatud käed kõrvetasid. Mõelda polnud aega, Morgan äigas lihtsalt peaga taha, kuklasse raius tabades terav valu. Ta kuulis karjet ja kasutas selle peale võimalust, võttes appi kogu jõu ja hoo, ning viskus tagasi, tasakaalust väljas.Nad paiskusid põrandale üksteise otsa. Morgan vandus ja üritas end kähku püsti ajada, ent keegi lõi ta taas pikali. Salga juht ronis talle karjudes otsa. Rusikas raksatas ülemäära kõvasti näkku, kuid Morgan ei alistunud. Ta virutas vastu, ja virutas kõvasti. Nad vähkresid üles, viimased kaks meest püsti, ning Morgan lõi vasaku käega kõigest jõust. Salga juht langes põrandale. Morgan haaras kõrvaloleva laua alt tooli ning lajatas sellega allapoole. Juhi suust ei tulnud heligi.
Morgan vaatas baaris ringi. Kõik oli jäänud üllatavalt terveks, kui mitte arvestada äsja kasutatud tooli. Lühter vaid kõikus tuuletõmbuse käes ja helises kui kimp kellukesi. Hea seegi. Maaslamajaid ei lööda, mäletas ta kord isa õpetust. Kuid isa polnud ka mingi rusikakangelane. Morgan virutas neljale maaslamajale veel korra jalaga. Seejärel aitas kaks vähem kannatanut püsti. «Võtke oma kamp ja kaduge siit,» ütles ta. «Soovitatavalt kaugele. Tagasi tulete, lasen maha.» Mitte et tal püstol kaasas oleks olnud, kuid ähvardus käis alati asja ette. Mehed komberdasid baarist välja, talutades juhti enda vahel, neljas sabas oigamas. Morgan pöördus tagasi leti juurde ning istus väsinuna toolile. Uus klaas oli täidetud rummiga ning ta kummutas selle tänulikult alla.
Marian osutas enda ette letile. Seal lebas laserpüstol.
«Neetud,» vandus Morgan. «Miks sa ei tulistanud?»
«Ausalt öeldes tegi mulle rõõmu, kui nad sind kolkisid. Sa ei saa seda ometi mulle pahaks panna?»
«Ei. Arvestades kõike, tõepoolest ei saa.»
Rag haaras taas harja ja kühvli ning asus põrandat pühkima. Marian jätkas, suu vaevumärgatavaks naeratuseks keerdunud. «Kes need siis nüüd olid?»
«Mis, enam ei olegi pahane?» Morgan ringutas õlgu, need põletasid väänamisest ikka veel.
«Ma olen alati su peale pahane. Aga sinu tampimine viib mu tuju täpselt seni tasakaalu, et ma kuuleksin, kes su võluvad seltsilised olid.»
«Pole õrna aimugi. Oletan, et mingid tegelased, kelle ma kunagi välja olen vihastanud.»
Marian naeris kõlava häälega.
