Morgani silmad vett jooksma. «Öelge mulle, kus on Pooljala Joe, ja võite elada.»
Rääkinud mees neelatas närviliselt ja osutas diivanil käed-jalad harkis lamavale mehele. «Pooljala Joe,» ütles ta.
Morgan kummardus, vaatas laua alla ning nägi Joe paljaid jalgu. Paremal puudus pool laba. Walesi jutu järgi oli Joe alati varvaste vahele süstinud, kuni ükskord nakkus sisse lõi, mille järel seesama pool laba ka ära opereeriti. Joe, keda talle varahommikul pildilt näidati, erines märkimisväärselt praegusest blondeeritud kikkhabeme ning täistätoveeritud kätega kondikubust, keda Morgan esmapilgul ära ei tundnud. Nüüd oli aga hilja. Pooljala Joe oli surnud, avatud silmad tühjalt lakke vahtimas. Kahju, neetult kahju. Üks kord võiksid ainsat vajalikku asjapulka mitte maha lasta, meenutas Morgan Mho Cara sõnu. Kõik on aus.
«See nüüd küll plaanipäraselt ei läinud,» murdis Morgan närvilise vaikuse. Kuulda oli ellujäänute kiiret hingeldamist, pilgud vilksasid toas ringi otsides mõnda käepärast relva.
«Ärge palun rumalusi tehke,» jätkas Morgan ja heitles lehast tingitud peapööritusega.
Kaks meest, mõlemad inimesed, üks kaugelt liiga väikese triiksärgi ja tuustis juustega, teine pikk ja kiilas, vahtisid talle ainiti otsa. «Joe on surnud,» märkis kahupea ja näitas näpuga diivanile. «Mis edasi?»
Morgan tõmbas hetke hinge, leidis, et see oli uskumatult halb mõte, ning surus hambad kokku. Süda soovis üle kõige läikima hakata, kurgust kostis vaikne korin. «Nüüd peate mulle vastuseid jagama.» Ta köhatas ja ahmis õhku. «Kui teist on kasu, luban, et teie eluniite niipea läbi ei lõika. Aus?»
Pikem kahest tõusis jalule. «Ja kui ei ole?»
Morgan kehitas õlgu. «Küll me midagi välja mõtleme. Nüüd istuge ja olge rahulikud. Räägime natuke juttu ja ma lahkun. Ausõna.»
Morgan osutas relvaga diivanile, kinnipeetud lükkasid Joe põrandale ning istusid asemele. Joe püstol löödi samuti jalaga eemale. Morgan tõstis ukse ühe käega üles, see oli märkimisväärselt kerge, ning asetas kohmakalt sissekäigu ette. Mitte just remonditöökoja tase, aga keegi sisse-välja ei näinud, nii et piisas täiesti. Seejärel istus ta laua taha ning uuris veidi ruumi. Pisike tuba, laud, diivan ja toolid olid praktiliselt ainsad mööblit meenutavad esemed. Tapeet, kunagi lillemustriline, oli ammu pruunjaks pleekinud ning kattis seinu koos hulgaliste plekkidega.
«Mul on lihtsad küsimused,» alustas Morgan taas. «Seega ootan ka lihtsaid vastuseid. Ei mingit keerutamist.» Ta vaatas mõlemale kordamööda silmadesse. «Esimene küsimus. Mis see veel olema peaks?» Ta võttis laualt parema käe näppude vahele väikese läbipaistva purgi täis rohelist ollust. Samasuguseid purke lebas laual oma pool tosinat.
Mõlemad vaikisid.
«Nüüd on just nimelt see aeg, mil võiks vastata.» Morgan lehvitas vasakuga laua kohal püstolkuulipildujat.
Triiksärgis mees neelatas. «Uimastid. Root 5A.»
«Ma tean, et Root 5A,» käratas Morgan. «Ma ei tea aga, kuidas teiesugused kaltsud sellele käed külge said.»
«Mis mõttes?»
«Kuidas nüüd tagasihoidlikult väljenduda,» kratsis Morgan habet. «Ei tohiks päris nii tühistele kurjategijaile taskukohane olla. Eriti Tähevõrgus.»
Kiilas mees kehitas õlgu. «Ma ei tea…»
Morgan lajatas vastu lauda niisuguse jõuga, et asjad sellel kukkusid kõlinal ümber. Purk oli ikka veel rusikasse surutud. «Ärge valetage mulle!» Morgani rusikas hõõgus, hoopi tundis käsi nüüd mõnda aega. «See on olnud üks pikk päev, üks neetult pikk päev ja mu pea valutab. Nii et avage oma suud ja parem oleks, kui see, mis välja tuleb, mulle meelepärane on. Noh?»
«Joe andis,» väitis triiksärk suuremeelselt.
Päästik vajus klõpsuga alla ja püstolkuulipilduja sülgas kolme kuuli valangu vastu seina. Morgan kergitas kulme. «Need PKP’d on ühed huvitavad relvad,» ütles ta. «Tagasilöök on üpris tugev, ettevaatamatu tulistaja võib kes teab kuhu kuulid saata. Olen pikka aega kasutanud ja ikka veel käsi väriseb.»
Kaks meest tema vastas, pead õlgade vahele tõmmatud, üritasid punnis silmil klompe kurgust välja saada. Neelatasid ja pilgutasid mitu korda.
«Seega olen kindel, et mõistate, kui mõni kuul kogemata teie pihta tee leiab.» Morgan naeratas. «Mida kiiremini räägite, seda väiksem on tõenäosus, et pean veel mõne korra päästikut suruma.»
Nähtavasti sai triiksärk üpris selgest vihjest aru. «Pakkumine on laienenud,» ütles ta. «Nüüd saab iga nurga pealt.»
«Jama!» Morgan vaatles pikalt teisi. «Root on ümbritsevate planeetide nõutuim uimasti. Päevapealt pakkumine ei laiene.»
«Millal sa viimati Tähevõrgus olid?» küsis pikem mees äkilise vihapurskega. Siis meenus talle, et näo ees on relv ja ta muutis silmapilkselt tooni. «Viimase aastaga on 5A-d palju rohkem ringluses.»
Morgan ohkas. Pidev pärimine ja kuri olemine väsitas teda. Kurgus torkis karjumisest, ta masseeris kaela ja otsis toast joogipoolist. Leidis pudeli kanget ja lasi triiksärgil endale klaasi valada, siis kummutas alla. Kahe aasta eest oli Root kõige nõutum uimasti. See pettekujutelmu ning meeltesegadust tekitav aine oli tugevaim, mida Morgan eales proovinud oli. Samuti ka kõige tulutoovam, ringluses vaid väheste kaudu. Üks väike purk maksis Adaril tavatöölise poole aasta palga. Kuidas sellised pisisulid nii palju enda valdusesse said? Röövimine, mõtles Morgan. Kõik varastavad kõigilt, ja kõik on aus. Ta noogutas ning suskas seejärel püssipära jälle meestele nina alla. «Küllalt! Teine küsimus. Ja viimane. Mho Cara.»
Triiksärgi silmad ümardusid taldrikusuuruseks.
«Aa,» tegi Morgan. «Näen, et nimi on tuttav. Millal viimati nägite?»
«Ma ei tea…» Morgan lõi püssipäraga pikemale mehele vastu kiilast kuplit. Too röögatas ja haaras pealae käte vahele.
«Järgmine kord tulistan.»
«Kahe nädala eest,» lisas triiksärk kiiruga. «Tuli siia, rääkis Pooljalaga juttu, siis lahkus.»
«Ja?» Morgan nõjatus lauale.
«Ma…»
«Kui sealt ei tea tuleb, kõmmutan su sõbrale kolmese lasu otsa ette,» segas Morgan vahele.
Triiksärgi hambad plagisesid, ta hoidis käsi raudses haardes enda ees, kuid ei suutnud ikkagi neid takistada tõmblemast. Tema kaaslane võttis juhtimise üle. «Ma ei… oota-oota, nad rääkisid Joega millestki, ausalt, täpselt ei tea, millest, aga see oli seotud Root 5A-ga. Ja Punase Kuuvarjuga.»
Morgan tõmbas kulmud kortsu. «Punase Kuuvarjuga? Ära sa märgi.»
«Sa pole mõnda aega enam Tähevõrgus olnud?» julges kiilas mees pakkuda.
Kuuvari oli kurikuulsaim jõuk sektoris, kuid hetkel oli Morganil mugavam juhmi mängida. Ta raputas pead.
«Ametlikult on nad turvaorganisatsioon ja palgasõdurid Adarilt, kuid mitteametlikult suurim jõuk ümbritsevatel planeetidel. Tähevõrku jõudsid alles aasta-paari eest.»
«Tarnivad ka Rooti?»
Mõlemad
