usuks või ütleks. Cara ei olnud mingi äraandja. «Jama! Cara ei nõustuks iial teisi maha müüma.»
Adarlane tõi kuuldavale valju naeru, mis hõljus sama karedalt kui tema kõne. «Eetilised kurjategijad. Palun, Morgan, katsu nüüd natuke olla. Mõtle ometi, ja vaata ennast. Miks ei peaks keegi teine äraandmisega elatist teenima? Me ju maksame hästi.»
Morgan tõstis klaasi, avastas, et tühi ja röögatas. «Veel üks!» Seejärel mõtles ümber. «Too parem kogu pudel.» Teenindaja kiirustas laua juurde ning lahkus sealt sama suure rutuga. Morgan jõi otse pudelist, tihke põhi raskelt kätte surutud. «Ja siis? Miks peaks mulle mingi nuhk korda minema?» Sõnad voolasid üle huulte vaevaliselt ning mees ei uskunud nende laitvat kõla ise ka.
«Morgan,» alustas Wales. «Ära kohe nii pahanda. Olid ju ise täpselt samasugune. Ja Cara. Ta andis meile pea aasta aega järjest mitu allilma suurkuju üles. Alates sellest, kui te Teabekooperatiivi alust röövisite. Näib, et talle ei piisanud vaid rahast, midagi oli vaja ka hingele.» Adarlane irvitas taas. «Viimase kümne kuu vältel, mil sina redutasid. Mitu endist meeskonnakaaslast samuti. Mida ma saan öelda, me laiendame tegevusringi.»
Raev pulbitses Morgani rinnus, ta tahtis kõigest hingest pudeli adarlasele lagipähe kinni lüüa. Selle asemel jõi ta veel. Mõistus aeglustus, vajus koormaks ning selgelt mõtlemine muutus raskemaks. «Mis mul sellest?»
«Mho Cara tapeti eelmisel nädalavahetusel. Kaks otselasku kuklasse, professionaalne töö. Väga puhas, standardlaserpüstol, ei mingeid jälgi.»
Rumm jäi Morganile kurku kinni, ta puristas selle üles ja köhis vesistel silmel. «M-mida?» kogeles ta.
«Sinu sõber on surnud. Kas sa nüüd kuulad mind?»
Morgan istus ääretus uskumatuses ja põrnitses adarlaselt saadud surmadokumentide asemel ümberringi. Aknad vajusid paksu räämakihi all looka, paindunud seinad väreleva lambitule taustal katsid peidus olevaid laudu pimedusega. Taevas heitis väljas veel tumedamagi varju ning külvas maapinna üle raevunud vihmasajuga. Müristas, torm möllas pidurdamatult. Ühtäkki oli tekkinud ulguv tuul, mis lõikas läbi tänavate kui vahe teras. Ära ei olnud enam kuhugi minna. Morgan tellis kannu vett ning asus sellega joodud rummi ja varahommikust peavalu kõrvaldama.
«Mis nüüd?» küsis Morgan, meel tühi, mõeldes samas, et juba tuhandendat korda.
Wales Grey vajus mõttesse. «Sa oled üks paras närukael, Morgan. Tehtud valikud on jätnud tõsiseid jälgi. Mulle ei meeldiks miski rohkem, kui sind üles tõmmata ja tilkhaaval tühjaks lasta.»
Morgan tundis end tühjalt nagu mahajäetud kõnnumaa, millelt kõik on edasi liikunud ja tema maha jätnud. Üksinda jätkamine tundus täiesti mõttetu tegevusena. «Miks sa siis ei tee seda?» päris ta, pool mõtet peasopis lootmas, et Grey täidaks oma soovi.
Politseinik vaikis mõnda aega, lõi lõpuks käega ja tellis uue, kraadivõrra kangema joogi. «Te, kurjategijad, olete kõik kahjurid väljajuurimiseks. Minu pärast tehke siis seda juba üksteisega, ongi lihtsam. Niigi on ilmaruum täis rahvast, kes sind vihkab ja kellele sa verd võlgned. Eks nad tulevad ka varsti nõudma. Kaks rõõmu mulle.»
Morgan ajas laual sõrmega noatäkete jälgi, üritades mõelda ükskõik millele, välja arvatud käimasolevale vestlusele. «See ei seleta ikkagi, miks sa mu siia kutsusid.»
«Tõsi. Olen siis otsekohene.» Wales toetas küünarnukid lauale. «Mho Cara oli meie allikas. Ja ta oli neetult hea. Mitte päris Morgan Must, kuid täiesti arvestatav. Viimastel aastatel oled sa korralikult viilinud, vajasin asendajat. Kedagi noort, pea sädemeid täis.» Adarlane hingas pikalt sisse. «Aga nagu ma ütlesin, lasti ta maha. Keset olulist uurimust. Minu eriuurimust.»
Morgan tõstis pilgu ja vaatas kaaslasele silmadesse. «Minu mäletamist mööda ei olnud need päris õpikupõhised.»
Politseinik kehitas õlgu. «Keegi meist ei ole õpikupõhine. Ja kui nüüd üksikasjadesse laskuda, siis tõtt-öelda pole midagi, mis ma teen, läbinisti seaduslik. Kuid seda sa juba tead. Tead ka seda, et mul on alati vaja patuoinast, kellele asjade viltu vedamisel kõik kaela määrida.»
Pahelised politseinikud ning nende meetodid. Nüüd, selle tulemusena, oli Cara surnud. Kõik loksus paika. «Mind.»
«Jah.»
«Mis ma vastu saan? Kustutad mu karistusregistri?»
Wales turtsatas. «Ära ole naeruväärne. Sinu karistusregistri võib jagada tosina suli vahel, et nad kõik eluks ajaks kinni panna, ja jääks veel kamaluga ülegi. Seda verd, mida sina valanud oled, ei saa isegi Tähevõrgu tormidega maha pesta. Annan sulle võimaluse leida oma sõbra tapja. Ei piisa?»
Morgan kummutas kulinal kannu. Lõpetanud, pühkis särgikäisega suud ja köhatas. «Ei.» Meel muutus vaevaliselt selgemaks, mees ajas näo karmiks. «Tee ise oma tööd.»
«Morgan, minu kannatlikkusel on piirid ning hetkel on need piirid üsnagi kõveraks koolutatud. Kogu heatahtlikkus, mis sa äraandmise ja tagaotsitavate tabamisega aastate eest teenisid, on ammu omadega õhtul. Ära ole rumal. Sa ei ole seda kunagi olnud, pole mingit põhjust praegu alustada.»
Morgan vaikis, Wales jätkas. «Annan sulle võimaluse leida vastutajad ning nad õigluse ette tuua. Aita mind mu uurimisel ja sul on võimalik leida Mho Cara tapja. Olen isegi nõus sulle teavet andma.»
«Korravalvureid on küll ja enam ainuüksi Tähevõrgus. Miks mina?»
«Ühelgi meist ei ole selliseid allilma sidemeid kui sul, Morgan. Või oskuseid. Peab ainult sinu valla päästma, kõik muu loksub ise paika.» Politseinik noogutas. «Lisaks oled sa, kuidas nüüd öeldagi, motiveeritud. Sa tead, mida teha. Sa tead, mida sa tahad teha. Nii et tee seda.»
Morgan ohkas. Ära muretse, Cara. Puhka nüüd ja küll mina leian need, kes su hukka saatsid, mõtles ta. Ma luban. «Kui ma nõustun, peab kõik olema nagu varem.»
«Mõistagi.»
Morgan jõi vähese, mis kannupõhja jäänud oli, ning ringutas. Nad olid istunud juba mõnda aega. «Kui paks su rahakott on?» küsis ta viimaks. Ära iial tee midagi tasuta, kui selle eest on võimalik raha teenida.
Wales Grey suunurgad tõmbusid üles ning jäid poolkuuna ta näole püsima.
Morgan kompas vöötaskutesse kinnitatud kahte püstolkuulipildujat ning hingas sügavalt sisse. Nad olid alati peos rasked tundunud, ent käed olid aastate jooksul tugevaks ihutud ja raskusega harjunud. Morgan Must ja tema püstolkuulipildujad olid üks, moodustades surmava triumviraadi. Uks raksatas jõulisest jalalöögist hingedelt ning prantsatas maha. Üsnagi armetu uks, mõtles Morgan. Üldse mitte sobilik peiduurka müürimiseks. Pisike korter oli valla, ees avanes kitsas elutuba, räpase vaiba ning lauaga, mille taga neli meest kaarte tagusid. Läbisegi ehmusid nad, käratasid paar vandesõna ning Morganile täpselt vastas oleval diivanil lösutav mees haaras laualt püstoli järele.
Morgan tõmbas vaistlikult vasakuga ühe kuulipildujatest ja lasi silmapilkselt valangu ette. Toru kärises, jättes lauale, Morgani vastas olevale mehele ning tagumisele seinale kaarja kuulirea. «Ärge liigutage!» hüüdis Morgan.
«No mida, raisk!» karjatas väikseim kolmest allesjäänust, aukuvajunud silmade ja higiplekkidest laigulise särgiga, hüppas püsti ning üritas Morgani suunas joosta. Ka tema vajus lühikese tärina järel põrandale. Relvast õhkas soojust Morgani pihku.
«Tasa, tasa!» kamandas
