haaras kabuurist ka teise püstolkuulipilduja ning demonstreeris seda suuremeelse õhinaga. «Andke jalgele valu. Ja kiiresti.»
Uks prantsatas taas maha, tolmupilv tõusis auruna ning Morgan Must kõndis tagasi vaatamata majast välja.
Kitsastel tänavatel tundus Morganile, justkui kõnniks ta lõputus tunnelis, sillutatud murdunud kivide ja metallplaatidega, venimas Rourge, pruuni planeedi, valvsa pilgu all. Hooned olid hiiglaslikud, alumiste korruste plastikklaasist aknad kiirgasid tuhmi valgust ja teenisid ettevõtete nimesiltidena. Maapind oli kaetud madala veekihiga, mis ummistunud rentslitesse ära ei voolanud ning igahommikusest tormist linna külmaks ja märjaks jätsid. Rahvas vooris ümberringi, kõrvaltänavates ja alleedes, sagis ja karjus, pakkus teenuseid ja otsis röövimisvõimalusi, võttis vastu ja lükkas samal ajal kõik tõelised nõudjad tagasi. Tänavad olid pikad, ulatusid vaevunähtavasse kaugusesse, erendasid sildivalguse ja mõne sentimeetri sügavuse veepinna taustal. Vaevarikas, ent siiski elu tärkas Tähevõrgus, isegi kui tegu oli vaid vähem kui paari sajandi vanuse kolooniaga. Kauge asula, mis sisserännanute visa töö najal siiski mõõnas vaevles. Viletsus õitses siin varjupaigas lokkavalt, elanikud oma kildudeks purunenud pimestavate pettekujutelmadega otsimas väsinud meeltele kuldset keskteed. Morgan rühkis nende kõigi vahelt edasi, hing kinni ja kopsud tuld löömas.
«Kuidas läks?» küsis Wales mõnekümne minuti pärast Morganilt baaris, kus Tähevõrgu tänavate märg sillutis oli saabastelt põrandale vesised jäljed jätnud. Adarlane oli riietunud tumedasse kuube, mis ta nahavärviga sobis, ega viivitanud, kuni kaaslane hinge tõmmata sai.
Morgan lõõtsutas istudes, pea käis ringi ja ta andis märku joogi järele. Kann vett, nagu hommikul, neli sidrunilõiku sees ujumas. Morgan kummutas enamiku kohe alla. «Näib, et mu retk oli asjatu,» vastas ta hingelduse vahepeale. «Ei midagi, mida sa kahtlemata juba ise ei tea.»
«Lahuta mu meelt.» Adarlane nõjatus lauale.
«Pooljala Joe ja Cara ja Root 5A.» Morgan hõõrus habet ning vahtis tühjalt enda ette. «Üks segu kõik koos. Lisaks veel Punane Kuuvari.»
«Jah,» noogutas Wales. «Ma arvasingi nii.»
Morgan raputas pead. «Siis mille pärast sa mu üldse sinna agulisse saatsid?»
«Ma arvasin,» ütles adarlane, käelabad vabandavalt välja sirutatud. «Eelaimus, ei muud. Vajasin kinnitust. Eriuurimus on vaid poole peal, kui mäletad. Lisaks, Punane Kuuvari. Ma ei teadnud, et Cara nendeni jõudis.»
Morgan silmitses adarlast pahuralt ja läitis sigareti.
«Pealekauba on kogemus näidanud, et mu allikad kipuvad mind rohkem usaldama siis, kui lasen neil endal teavet hankida.» Adarlase suured silmad pilkusid harva nagu alati, tintjas nahatoon valguses läikimas. «Aga olgu. Viin su kõigega kurssi. Seejärel vaatame edasi.»
Morgan võttis järjekordse lonksu ega vastanud. Suits hõljus ümber ta pea lae suunas.
«Palju sa Tähevõrgu algusest tead, Morgan?» küsis Wales.
«Adari koloonia, asustati paarsada aastat tagasi, seejärel kasvas tähtsaimaks kaubavahetuse asulaks sektoris. Mis sellest?»
«Ülemäära lihtsustatud, ent tõene. Siis tead ka, et esimesed pea kuuskümmend aastat pidid adarlased ja kõik sisserännanud nägu katvaid aparaate kandma.»
Morgan ei vastanud.
«Niikaua võttis terraformimine aega. Maa ja õhu muutmine elamiskõlblikuks. Taimede istutamine, elu algatamine. Linna rajamine. Üle kuuekümne aasta läks aega, enne kui atmosfäär muudeti selliseks, et saaks ilma näoaparaadita väljas käia, ja seegi toimus uskumatult kiiresti. Uskumatult.»
«Mis see kõik siia puutub?»
«Kannatust, Morgan. Kannatust. Kõik omal ajal.» Adarlane võttis oma klaasist pika sõõmu ja jätkas. «Siin kuul palju taimi ei ole, enamik, mida katsetati, ei võtnud pinnast omaks. Karm maastik. Pidi proovima, sektorite kauguselt juurde tooma. Tähevõrgu kolooniasse on panustatud kujuteldamatul määral ressursse, küll ja veel. Rikkaimad investorid nii Adarilt kui ka mujalt. Sa tead, milline Adar on.» Wales lasi öeldul imbuda.
Morgan turtsatas. «Pole iial sinna jõudnud.»
Walesi nägu tõmbus krimpsu. «Üks tuha ja varemete ja rahavarastamise paik.» Adarlane võttis veel ühe lonksu. «Rusud sellest, mis ta kunagi oli. Tähevõrk, see-eest Tähevõrk õitseb. Esimene koloonia ja kõige edukam.»
Morgan vaikis ja tõmbas mahvi. «See on sümbol.»
«Täpselt.» Adarlase nägu oli tõmbunud karmiks. «Aga Tähevõrk on Root 5A tarnimise põhiline koht. Ja see lööb paar häirekella helisema.»
Morgan noogutas arusaadavalt. «Nii et sa tahad, et see kuu siin ei muutuks mingiks uimastiurkaks.»
«Vahendajad kasutavad Tähevõrku hüppeplatvormina järgnevatesse sektoritesse. Viimase kahe aastaga on siitkaudu läinud rohkem seda pahna liikvele kui kusagilt mujalt. Sellise tempoga on mõne aasta pärast asula hukule määratud. Järele jääks vaid samasugune vare kui Adar ise.» Wales tegi joogile lõpu ning hõõrus tusaselt laupa. «Eelmisel aastal palgati küll korravalvureid ja sõdureid, kuid koloonia on kaugel, palju rahvast ei ole ning vabatahtlikkegi jääb aina vähemaks. Mugavam on tulvaga kaasa minna ja endal ausa töö kõrvalt teenida kui proovida kuritegevust ohjata. Kaks aastat tagasi oli kõik lihtne. Nüüd on torm pärale jõudnud.» Adarlase valged silmad ei olnud pikka aega pilkunud. «Me ei saa lubada selle kaubaasula kaotust, Morgan.»
«Paljudes kohtades on igasugused jõugud ning kuriteod.» Morgan kehitas õlgu ja kustutas sigareti. «See ju ongi koloonia määrang. Uus koht, kus alustada. Kõigil.»
«Tähevõrk võib küll olla vaid võrse suurte maailmade varjus, ent ta on siiski rikas ja oluline koloonia. Koloonia, mis oleks suremas. Kui siin igasugused isehakanud ringi jookseksid, ei elaks me sellist lööki üle. Kui Tähevõrk tühjaks imetakse, lahkuks enamik rahvast ja prooviks õnne mujal. Kogu vaev oleks asjata.»
Morgan tõstis tühja veekannu kõrvalolevale lauale ning pöördus tagasi. «Mis sul plaanis on?»
Wales lõi ruska pihku. «Uimastiring tuleb purustada. Ja see kõik algab Punasest Kuuvarjust.»
«Ma arvasin, et pidin Cara surma uurima.» Morgan läitis uue sigareti. «Seda kõike siin on veidikene liiga palju.»
«Meeldib sulle või mitte, kuid Mho Cara surm ja minu uurimine on üksteisesse põimitud. Ühte ei saa vaadata ilma teiseta.» Adarlase laup oli krimpsu tõmbunud. «See kuu on suremas, Morgan. Mõtle selle peale. Sa oled väiklane ning närune lurjus, kuid hetkel oled sa ka ots, mida ma vajan.»
Morgan ei teinud torkivast märkusest välja. «Ja mida,» raputas ta pead. «Ma pean lihtsalt sind usaldama, et Cara on lüli, mis kogu seda jama koos hoiab?»
«Ma oleks võinud sind vahistada hetkel, mil sa eile siia sisse kõndisid.» Adarlane ei paistnud kannatust kaotavat. «Aga ma ei teinud seda. Arvan, et see käib käsikäes sellega, et võid mind usaldada.»
Morgan naeratas habemesse. Mees, kes peab väitma, et võid teda usaldada, ei ole usaldusväärne. Wales teadis kahtlemata rohkemat Cara surma kohta, kui seni väitnud oli. Morgan ei olnud oma sõpra päästa suutnud, ent nüüd oli talle antud võimalus tõele lähemale jõuda. Need on meie läbikukkumised, mitte õnnestumised, mis meid defineerivad, oli Mho Cara kunagi Morganile öelnud. Kukkumise järel püsti tõusmine
