päris pika tee tulnud laevapoistena nühkimisest ja korralduste peale jooksmisest,» ütles Morgan.
Cara noogutas. «Maailm ei jää kedagi ootama.» Morgan polnud kindel, kas see oli tema kaaslane või rumm, mis kõneles. «Elu on elamiseks.» Ta vaatas Morganile tõsiselt otsa, silmad ikka veel uduvinega kaetud. «Ma lahkun.»
«Lahkud? Mõtlesin, et nüüd, kui saime korraliku saagi, jääd vähemalt mõneks ajaks minuga jooma ja pidutsema. Mis mõte sel muidu oli?»
«Ma pole kunagi eriline pidutseja olnud. Pealegi on mul uus ots.»
«Ots,» kortsutas Morgan kulme. «Tööots? Milleks, röövist ei piisanud?»
«Ei midagi nii hiilgavat.» Cara ringutas ja tegi joogile lõpu. Ta otsis hetke sõnu, hakkas juba midagi ütlema, ent sai sõnasabast kinni ja hoopis vaikis. Pisikese pausi järel kehitas ta lõpuks õlgu. «Lihtsalt ots selleks, et ma rooste ei läheks.»
Morgan hõõrus silmi. «See mees, kes enne siin oli?» küsis ta. Kolmik oli välja näinud täiesti võimelistena arvestatavaid tööotsi pakkuma. «Eden Caj. Ots on temaga?»
«Jah, vana tuttav,» ütles Cara. «Ära muretse, mul on ka selliseid sõpru, keda sina ei tea.» Cara hõõrus meelekohti ja ohkas. «Ma lihtsalt ei soovi elada paigal. Nii palju on erinevaid maailmu, kuhu ma pole veel jõudnud. Praegu ongi minu aeg. Ma ei suuda ühes kohas pikalt olla. Liiga palju võimalusi.» Morgani mureliku näoilme peale muutis ta aga hoobilt oma tuju ja hoopis naeratas. «Me kõik oleme oma olukordade ohvrid.»
«Elu on elamiseks,» nõustus Morgan viimaks, valas sõbrale uue täie ja tõstis ka oma klaasi.
«Elu on elamiseks.»
Klaasid kõlksatasid ja viimane, mis pudelipõhja oli jäänud, kadus kõrist alla. Hommikul lahkus Cara oma teed, viimane meeskonnast, ja Morgan jäi üksi. Kõik olid läinud, kuhu iganes maailm nad vedas, ning nüüd oli Morgani kord. Järgneva aasta veetis ta erinevatel planeetidel lõõgastudes ning nautides teenitud varanduse kulutamist. Ta oli vastu võtnud elu järjekordse väljakutse ja väljunud võitjana. Nüüd oli aeg puhata.
Rumm kõrvetas kurgus, vajus alla ja torkis siis kõhus. Morgan surus hambad kokku ja tõmbas läbi nina. Sellest ei piisanud, ta avas suu ja ahmis meeletult õhku. «Veel üks,» ütles ta niipea, kui hing tagasi rindu tuli, ja lõi rusikaga vastu letti.
Baarileti taga askeldas kleenuke noormees, nägu laastatud punastest vinnidest ja tüügastest, ebaõnnestunud katse habet kasvatada päädis vaid hädiste udemesalkadega ülahuulel ja lõual. Poiss valas klaasi ääreni täis ja ulatas selle Morganile, nagu ta viimasel paaril minutil kolm korda oli teinud. Üllatunud pilk püsis näol ka siis, kui Morgan neljandat korda kogu klaasi alla viskas. Morgan köhatas, silmad tõmbusid vesiseks ja ta hõõrus neid käeseljaga.
«Ma ei muutu sellest vahtimisest siniseks,» ütles ta mühatusega.
Noormees ehmus ja ajas rummipudeli ümber. See oleks tühjaks jooksnud, kuid Morgan toppis avale nimetissõrme ette ning tõstis seejärel pudeli püsti. «Ei maksa hüva kraami raisata.» Ta naeratas poisile. «Liiga hea.»
Noormees noogutas ja vahtis edasi.
Morgan ristas käed. «Jah?»
«Ei, ei midagi,» ütles noormees ja teeskles, nagu tal oleks äsja mingi tähtis tegemine vahele tulnud. Morgan vaatas baaris ringi ning nägi vaid vanu laudu, toole ja metallist lühtrit madala lae küljes rippumas, ilmselgelt see siia ei sobinud, kuid kohapärimusse oli lühter siiski läinud ning oli ka baari nime allikaks. Kedagi teist ei olnud.
«Kõik on korras, poiss,» ütles Morgan. «Räägi, mis mõttes.»
Baarimees hoidis pilgu letil.
«Ära karda. Räägi, mis mõttes. Alati.» Morgan naeris lühikeste katkenditega. «Keegi mõtteid lugeda ju ei oska.»
«Olgu pealegi,» ütles noormees. «Sa oled…» Ta üritas sõnu leida. «Sa oled…»
«Morgan Must.» Morgan vaatas talle otsa ja toksis sõrmedega klaasi äärt. «Olen jah.»
Noormehe suu vajus veel rohkem lahti.
«Pane suu kinni, poiss. Kärbes lendab sisse.» Morgan veendus, et noormehel pole mahti uuesti klaasi täita, seega kahmas pudeli ja valas ise. «See on kõigest nimi.»
«Morgan Must.»
«Minu nimi jah.»
Poiss haaras uue klaasi ja täitis selle kraaniveega, siis jõi tühjaks. Ta hakkas midagi ütlema, kuid mõtles poole pealt ümber ja pöördus.
«Räägi, räägi,» õhutas Morgan.
Poiss võitles enesega veel mõne hetke, siis alistus lõpuks uudishimule. «Ma lihtsalt mõtlesin, et Morgan Must.» Üle ta näo joonistus korraks hirmunud pilk, kuid ta jätkas. «Kas see pole mitte veidi stereotüüpne?»
Morgan hüppas püsti ja lajatas taas rusikaga vastu letti, seekord märksa kõvemini. Noormees kargas tagasi ja kiljatas kõrgehäälselt. Klaas tema käest kukkus klirinal põrandale ja paiskus sillerdavateks kildudeks. Morgan manas ette kõige jubedama näoilme, mida oskas, ja jõllitas poisile otsa. Tollel oli hing kinni, nägu kivistunud, kui mitte arvestada hambaid, mis vaikuses kõuena plagisesid. Siis tõmbusid Morgani suunurgad aeglaselt üles ja ta hakkas hullunult naerma. Ta vajus tagasi istmele ja naeris kõva häälega, kuni kõht valutama hakkas ja põsed pisaraist läikisid. Noormees sügas vistrikke ja liitus naeruga, algul tagasihoidlikult, siis julgemalt ning lõpuks naersid mõlemad tühjas kõrtsis laginal.
«Njah,» kehitas Morgan lõpuks õlgu. «Mina seda välja ei mõelnud. Neetud meedial ei jagu kujutlusvõimet.»
Poiss asus innukalt purunenud klaasi kilde põrandalt kokku harjama. Tundus nagu oleks ta naeruga oma kadunud julguse leidnud. «Aga miks just Must? Miks mitte Hirmus või Verejanuline?»
Morgan valas klaasi taas täis. «Laev kukkus alla, raksatas ühte kaubandusketti ja mina jäin pärast fotograafile tahmase näoga vahele. Sealt ka Must.»
Poiss raputas pead ja valas kühvli pealt killud prügikasti.
«Ju vist peavad esimene ja teine nimi sama tähega algama,» selgitas Morgan. «Turundusvõte või midagi, pidavat paremini lehti müüma.»
«Morgan Mättasselööja,» pakkus baarimees. Morgan muigas, poiss jätkas. «Või siis Must. Elad oma nime vääriliselt?»
«Tõtt-öelda ma ikkagi pesen end.» Morgan kallutas pea tagasi ja heitis rummi kurku. Ta köhatas. «Enamuse ajast.»
«Ma ei kujutanud ettegi, et niimoodi on võimalik säärane kurikuulus nimi saada.» Poiss kõhistas omaette. «Paneb mõtlema kõigi teiste röövlite nimede peale, äkki on neilgi mõni totter põhjus taga.»
Morgan purskas taas naerma. Mida kõike rahvas ka ei uskunud.
Baarimees jahmus. «Sa tegid nalja, eks? Päriselt ei ole üldse nii, nagu ütlesid.»
«Ei,» raputas Morgan pead. «Aga tõde on igav.» Alkohol hakkas tasapisi mõjuma, lõõmas Morgani peas ning kui ta end vahetevahel pööras, nägi ta ümbrust veidi hägustumas.
Baarileti
