style="font-size:15px;"> Morgan neelas verd ja kompis õrnalt vasakut silma, põsesarnu ja roideid. Kõrvakiilu saanud näopool hõõgus samuti, rohkem küll pettumusest kui valust. «Homme hommikune peegel.» Ta tõusis ja naeratas. «Kuid sul oli õigus. Ma peaksin lahkuma.»
Kui ta minema pöördus, võttis naine veel viimast korda sõna. «Morgan, oota.» Ta vaatas meest, justkui soovides midagi öelda, ent vakatas. Lõpuks hingas ta sügavalt sisse ning raputas kergelt pead. «Miks sa tagasi tulid? Tähevõrk on linn, mis saab ilma sinutagi oivaliselt ise hakkama.»
Morgan vastas muigega. «Mind kutsuti,» ütles ta ning astus seejärel uksest välja.
Hommik oli külm ja kõle. Sünged pilved olid keerdunud varajasel tunnil tormiähvardusena üle taevavõlvi. Ülal läbistas pimedust välk. Pilved olid moondunud, tumedate vahukogude seas paistsid üksikud piimvalged täpid, kalgid kui vihkavad silmad. Taevasse ulatuvate tippudega lagunenud tellismajad värvusid veelgi hallimaks, vari nende kõrgete tornide jalamil libises üle seinte, katkendlikult, ühe sammu haaval. Morgan kõndis sihikindlalt, haaras põuest muljutud paki sigarette, võttis ühe välja, pani põlema ja tõmbas pika mahvi. Tänavad olid tühjad, ühtki teist hinge polnud veel liikvel. Tema aga oli. Ta tõstis silmad kõrgusesse.
Tormipilved, mille pärale jõudmiseni oli veel kümmekond minutit aega, katsid kauguses vaid poole taevast. Märkimisväärne oli aga teine pool. See oli selge, pilvitu ja hahetas heledalt. Enamiku võttis enda alla hiiglaslik tumepruun planeet, mille alumine äär kadus horisondi alla, nähtav osa oli kõiketrotsiv oma roostekarva ulatuses ja nii suur, et kattis pea terve pilvevaba taevapoole. Kaugemal rippus punakaslilla kera, verine plekk, palju väiksem, ent siiski alaliselt püsiv. Adar, violetne kuu ümber pruuni gaasihiiglase, arenenud tsivilisatsiooniga, mis viimasel paaril sajandil lähimatele ja kaugematele maailmadele laienema asus. Ka Tähevõrgu linn pruuni planeedi, Rourge, teisel kuul oli Adari koloonia.
Morgan kiirendas käiku poolsörgile, uurides üksisilmi esmalt Adarit, seejärel pruuni Rourge lugematuid, kohati üksteisesse laienenud laike. Meteoriidikraatrid, mõtles mees. Ta ahmis õhku, see oli karge ja külm. Tuul oli tõusmas. Sealt, kus maapind oli suutnud mõnevõrra kuivana püsida, keerles üles tolm.
Tänav hakkaski kitsenema, majad tõmbusid veelgi pikemaks, lompide all ujuval asfaldil sillerdasid mänglevad varjud. Morgan jõudis kirgastes värvides läikiva ukse juurde, sildilt võis lugeda ääretult pikka ja keerulist nime, ning sisenes. Ruum oli tühi, rahvast nii varasel kellaajal ei olnud. Teenindajatele lisaks oli vaid üks meesterahvas, kes istus lihtsakoelise kinnitõmmatud sametkardinaga akna all. Morgan istus talle seltsiks. Mees rüüpas midagi auravast tassist laual ja tõstis pilgu tulijale.
Morgan hõõrus sõrmenukkidega kuivi silmi. Ta ringutas, niipalju kui jäik seljatugi lubas, ja venitas kaela. Kõlasid kaks raksatust, mees hingas sügavalt sisse ja vaatas seinal rippuvat kella. Neli nelikümmend kaks. «Wales Grey,» tervitas ta. «Neetud sa mu nii vara siia vedasid? Eilne öö läks pikaks, pole õieti magadagi jõudnud.»
Morgan ja Wales vaatasid üksteisele üle laua otsa. Tähevõrku tulnud adarlane oli kodumaailmale kohaselt tintja sügavsinise nahatooniga, valguses peegeldus see justkui pimedusest helkiv sünge must. Silmad olid suured, pea kaks korda suuremad kui inimestel, koos hiiglaslike valgete pupillidega lõõmamas tumedates pesades. Nina oli kongus ja ühe sõõrmega. Kandilised kõrvad hoidsid pea ligi, erkpunased juuksed turritasid lühikeseks pöetuna nagu okkad. «Sa tead protsessi,» vastas adarlane karedal häälel. «Kui tahad vastuseid, pead neid kõigepealt ise andma.»
Morgan tõusis ja oleks äärepealt lahkunud. Siis vandus ja istus tagasi. «Hakka aga pihta.»
«Millal sa viimati Tähevõrgus olid?» Walesi silmalaud pilkusid aeglaselt järjepidevalt umbes iga poole minuti tagant.
«Paari aasta eest. Miks?»
«Siis peaks ka vastus värskelt meeles olema.»
Morgan kortsutas kulme.
«Igahommikune torm.»
«Aa.» Morganile jõudis pärale. Pilved polnud taevasse tärganud ilu pärast. «Õigus jah. Keegi ei tule tänavale sellise ohuklassiga,» kuulutas ta ilmselget.
«Ja keegi ei näe meid.»
«Olgu, olgu.» Morgani kurk kuivas, ta tõstis käe ja tellis joogi. Mõne aja pärast tõi teenindaja ta ette kaks klaasi rummi, ühe kulistas mees kohe alla, kange vedelik sisemust soojendamas, teise jättis jutuajamiseks. «Sa ei taha?» küsis ta korravalvurilt.
«Ma ei kutsunud sind siia jooma.»
«Ei. Sa kutsusid mu siia rääkima. Keegi ei ole aga kunagi väitnud, et klaasike ei tohiks sinna juurde kuuluda.»
Nad istusid mõnda aega vaikuses, rüüpasid mõlemad oma jooki, siis Morgan haigutas. «Noh,» ütles ta raiuvalt, lõug möödunud õhtu löömingust kramplik. «Mis siis nii pakilist oli, et Tähevõrku naasma pidin?»
Wales hõõrus siledat nägu ning noogutas. «Sa olid tükk aega pildilt väljas.»
«Mis pildilt?»
«Laialt pildilt.» Adarlane võttis tassist pisikese lonksu. «Pärast Teabekooperatiivi kaubaaluse paljaks röövimist pole sinust pea kümme kuud midagi kuulda olnud. Miks nii?»
Morgan ei näidanud märkigi öeldu tunnistamisest, silmad olid emotsioonist täiesti puhtad. «Ma isegi ei tea, millest sa räägid,» vehkis ta käega, nägu tühi kui metallsein.
Wales turtsatas. «Ära mängi lolli. Info ongi minu ala. Ma tean, mida sina ja su armetu meeskond tegite, ning ausalt, mul ükskõik. Ma ei kutsunud sind selle pärast.»
«Miks siis?»
«Kümme kuud, Morgan.» Wales köhatas ja lasi öeldul imbuda. «Kümme kuud ja ma ei ole sult midagi saanud.»
Morgan kehitas õlgu. «Ma ei tööta enam ammu su heaks.» Politseinik ei vastanud, Morgan jätkas. «Mida sa tahad? Eilse üle arutada? Seda oleksime võinud teha ka mujal kui siin närtsinud planeedivabandusel. Või kuu, ei huvita.» Vaikus püsis pea minuti. «Noh?»
«Kannatlikkus pole kunagi su vooruste hulka kuulunud. Olgu.» Wales jõi tassi lõpuni. «Millal viimati Carat nägid?»
Morgan Musta käed jõnksatasid vastu lauda ja panid nõud sellel värisema. Ta tegi hoobilt rummile lõpu ja pahvatas. «Neetut sa Carast tead?»
«Kõike.» Politseinik naeratas, hambad irevil. «Ma tean Carast kõike.»
Morgan haaras järsult adarlase särgikraest ning tõstis ta laua tagant püsti. Wales tõmbus rahulikult lahti, silus särgikrae sirgeks ja istus tagasi toolile. «Istu, enne kui midagi rumalat teed.» Ta raputas pead ja kääris käised üles. «Must meel, tõesõna.»
Morgan istus maha, kirudes oma vihapurset. Alati, enne tegutsed ja alles pärast mõtled. Cara, mida neetut ta Carast teadis? «Räägi,» nõudis ta kinninööritud kõriga. Ta avas veel ühe ülemise särginööbi, ent kurku pitsitav tunne ei kadunud.
Politseinik noogutas ja jätkas. «Kuna sina oma õilsas arunatukeses otsustasid meie koostööle kriipsu peale tõmmata, üsnagi ühepoolselt, kui ma lisada võiksin, oli meil vaja uut nuhki kosmosevahelise tagaotsimise osakonnas.»
«Mis Cara siia puutub?» päris Morgan.
«Kuule,» ütles Wales teeseldud
