vinnamiseks vintsidest või väntadest väheks jäi, võeti appi nn oravaratas – ainult orava asemel tallas suurt ratast töömees. Kõik ehitusel vajalikud naelad ning uksehinged valmistas sepp sealsamas ehitusplatsil väikeses kiviahjus.
Gooti katedraalide saadikust, Notre-Dame’ist, saab Hugo romaani peategelane
Aastaks 1250 oli valmis määratu läänefassaad oma 69 meetri kõrguste tömpide kaksiktornide, roosakna, kuningate galerii ning ehitusmeister Jean de Chelles’i loodud peaportaaliga. Kiriku lõplikuks valmimisaastaks on antud 1345.
Pariisi Notre-Dame’i on muu hulgas kutsutud ka gooti katedraalide saadikuks maailmas. Gootika, see on kirikute arhitektuur. Just Prantsusmaa kirikute arhitektuur. Kunstiajaloolase Voldemar Vaga järgi Gallia vaimu kõige jõulisem ja omapärasem väljendus, mis hakkas arenema 12. sajandi esimesel poolel Põhja-Prantsusmaal.
Suurejooneline ja julge, kõrgusse pürgiv gootika on keeruline ja ulatuslik peatükk maailma arhitektuuriajaloos. Nimetame siin vaid kolme tähtsamat uut elementi, mille gooti ehitussüsteem tarvitusele võttis – teravkaar, roidvõlvid ning tugipiilarid ja – kaared. Pariisi Notre-Dame’is on need kõik teadagi olemas, ja ka kõik see, mis meie kujutluses alati gootika juurde on kuulunud. Kõrgus, uhkus, ülevus, väärikus. Värviliste klaasmaalidega roosaknad, pitsiliste ornamentidega tornid, groteskseid elukaid, gorgosid kujutavad veesülitid – katedraali valvurid –, hulk lehisornamentidega ehitud tornikesi ja looklevaid kaari ning kõikjal teravad gooti kaared.
Siin, sellel väljakul kiriku ees tantsis kaunis Esmeralda oma kitsega, kellel olid kullatud sõrad – teadmata, et kusagilt ülevalt, hiigeltornide varjust jälgis teda vargsi kolm silma. Kaks neist kuulusid talle keelatud, hukatuslikust kirest vallatud ülemdiakon Claude Frollole ning üks, jumaldav silm, oli Notre-Dame’i küüraka, lombaka, kurdi ja hirmuäratavalt inetu kellalööja Quasimodo oma.
Victor Hugole on hea toetuda. Tema lugu ja tegelased on küll välja mõeldud, kuid üks on ometi tõeline. Notre-Dame ise. Hugo kirjutas oma „Jumalaema kiriku Pariisis” 19. sajandi algupoolel ja kuigi ta tõi tegelased 15. sajandi Pariisi, nägi ta kirikut ennast sellisena, nagu see oli tema ajal.
Kuid aeg oli sellegi võimsa ehitise kallal laastavat tööd teinud. Õieti mitte aeg, ikka inimesed. Louis XIV ajaks oli katedraali valmimisest mööda läinud neli aastasada ning muidugi jõudsid ehitusstiilid ja maitsed selle aja jooksul muutuda. Gootika tähendas Päikesekuninga aegadel midagi tahumatut ja barbaarset – niisiis tuli katedraal moodsasse barokkajastusse tuua. Roosakende värvilised klaasid löödi puruks, iidsed hauakivid hävitati, asuti ehitama uut peaaltarit. Tulemus oli näha juba pärast 15 aastat kestnud pingutusi: Pariisi Notre-Dame’i vana, kaunilt värviline sisemus oli puha valgeks muutunud.
28 kuninga saatus
Järgnevad sajandid käitusid kirikuga üha karmimalt. Mida võiski oodata Suure Prantsuse revolutsiooni aegadest? Katedraalist varastati kõik, mida vähegi paigast suudeti liigutada. Juba varem eemaldati hulk kaunistusi, skulptuure ja koletisteks maskeerunud veesüliteid paikadest, kus nad olid neli sajandit seisnud, sest uute aegade arhitektide meelest olid kõik need esemed maitsetud.
Revolutsiooni kõrgaegadel ei viidud Notre-Dame’ist ja teistest Prantsusmaa kirikutest minema mitte üksnes pühakodade rikkusi – eemaldada kästi kõik, mis oli vähegi seotud religiooni ja monarhiaga. Kõige barbaarsemalt käituti ilmselt Jumalaema kiriku peafassaadi ehtinud kuningate galeriiga. Kohe kolme hiigelportaali kohal seisis üle terve fassaadi kulgeva lindina oma niššides 28 umbes kolme inimkasvu pikkust, maani ulatuvas rüüs iidset kuningat. 1793. aastal lükkasid pariislased need kuningad kiriku fassaadilt alla, nähes neis võib-olla oma aja Prantsusmaa vihatud kuningate sümboleid. Kivikuningate pead jagati sõjatrofeedena laiali Pariisi kommuunides. Iidsete skulptuuride purustatud kehad vedelesid ligi kolm aastat Notre-Dame’i ees väljakul maas ning kanti siis laiali linna söehoovidesse.
Kirjanik Victor Hugol oli Jumalaema kiriku muutmise ja rüüstamise kohta mõndagi öelda ning seda ta oma raamatus ka tegi. Ta leidis tuhandeid barbaarsusi, mis iidse katedraali kallal korda oli saadetud, ja järeldas, et ehitusstiilide muutumine on teinud rohkem kahju kui revolutsioonid. Nad on tapnud iidsete hoonete vormi, sisu, mõtte ja ilu, pookides ülla gootika haavade külge oma mõttetut ja viletsat pudi-padi.
Noort vihast kirjanikku võeti kuulda. Tema andunud pooldajate seas oli andekas Pariisi noormees Eugène Emmanuel Viollet-le-Duc, kes oli just arhitektuuri õppima hakanud. Tema rolliks ajaloos sai astuda Notre-Dame’i ja teiste vana Pariisi imede restaureerijate ning taastajate esiritta. Gooti ajastu oli Viollet-le-Duci jaoks väärtuslik ja kallis, keskaja kunst midagi ehtsat ja stiilipuhast. Ja väga palju sellest oli Jumalaema kirikus aja katsumuste kiuste ikka veel alles.
Kiriku restaureerimine võttis 23 aastat ning isegi keerulistel aegadel leiti selleks raha. Viollet-le-Duc tundis oma tööd ja vähehaaval sai Notre-Dame endise hiilguse tagasi. Vanad kuningad vaatasid oma niššidest taas uhkelt alla väljakule, gorgodest veesülitid said kõrgetel karniisiäärtel uuesti koha, purustatud detailid parandati ja värvid leidsid taas tee suursuguse hoone sisemusse. Töö oli meisterlik ja põhjalik, nii et järgmistel põlvedel polnudki suurt muud teha, kui seda endisel kujul korrastatud hiigelkirikut hoida ja kaitsta.
Taevase kuningriigi maine kajastus
Sa seisad keset väljakut, kus kunagi Esmeralda oleks tantsida võinud, ja Jumalaema kiriku peafassaad on otse su ees. Määratu, hele ja kirjeldamatult võimas. Kolm hiigelsuurt teravkaarelist portaali, mida ehib reljeefidena lugematu hulk kivist pühakuid, ingleid, kuningaid ja piiblistseene.
Neist vanim, aastaist 1160–1170, on väljakult vaadates parempoolne, Püha Anne’i portaal. Uste kohal kõrguval põhireljeefil pühendavad kuningas, piiskop ja preestrid uue katedraali Jumalaemale ja tema pojale. Vasakul on kroonimisportaal: Jumalaema taevasse tõstmine ja kroonimine. Selle valmimisajaks arvatakse aastaid 1210–1220 ning sel on veel näha jälgi algsest värvikihist – sinine taevas ning valged ja kuldsed figuurid. Ja keskmine, kõige suurem ja uhkem portaal – viimane kohtupäev. Kristus oma apostlitega kesksel troonil, ümberringi rõõmus taevane kuningriik. Neile, kes sinna pääsenud on.
Portaalide kohal seisab sammastega eraldatud niššides 28 uhket vana kuningat, klassikalistes rõivastes, erinevates poosides, kõigil kroonid peas. Nende kohal, järgmisel hiigelkõrgel korrusel, on madala balustraadi taga tohutu suur ümar roosaken, kahel pool kivipitsiga ehitud kaarjad kaksikaknad. Täpselt roosakna alumise serva keskosas ta seisab – kivist Jumalaema lapsega, inglid kahel pool. Roosil oli eriline tähendus, see oli müstiline armastuse lill.
Kastiilia Blanche olevat väga roose armastanud, nagu ka tema poeg Louis. Nemad annetanudki Notre-Dame’ile ja oma kuningriigi teistele kirikutele roosaknad – tohutud värvilistest klaasidest kiviraamides roosid. Õielehed tähendasid inimeste elu, roosi süda aga Jumala lõputut armastust.
Roosakna kohal läbib fassaadi kõrgete saledate sammaste õhuline rivi, üleval ühendavad sambaid kivipitsilised põimunud kaared. Ja siis nood kaks ilmatu kõrget, vägevat, nelinurkset tömbiotsalist torni, mõlemat ehtimas pikad gooti kaaraknad. Just tornides olevat Pariisi Jumalaema kiriku restaureerimismeister Viollet-le-Duc oma fantaasiale vaba voli andnud, paigutades tornide alumise serva karniisidele alla linna peale vaatavaid kummalisi deemoneid ja fantastilisi linde, kes vaid kujutlusmaailmas võiksid elada; tiibade ja kihvadega metsloomi, kes peaksid kurjad vaimud eemale peletama, ning groteskseid mõnitavaid koletisi. Kõik need elukad kuuluvad kindlalt Jumalaema kiriku juurde.
Uhkelt kaunistatud portaalist kiriku siseruumi astudes tunned end veelgi väiksemana kui väljas. Nende tohutute kiviste võlvide alla mahub 9000 inimest. Heledate ümarate hiigelsammastega eraldatud löövid, kolm korrust lahtiste kaartega sammaskäike ülestikku, nende kohal galerii ja aknad,
