kõrge kivine „Pieta”. Hiigelruumi seinte ääres seisavad kabelid ning kroonik on teatanud, et aastal 1235 lasknud Püha Louis kirikusse ehitada erinevate gildide vennaskondade kabelid. Tema soov olnud, et töömeeste, käsitööliste ja kaupmeeste gildid saaksid pühakojas koos käia ning oma maised mured selle rahupaiga ukse taha jätta.
Notre-Dame’i fassaad on võrratu, kuid katedraali parempoolne külg maalilisel Montebello kaldapealsel võtab päriselt tummaks. Kõrge, rohekaks tõmbunud katuse keskosast tõuseb sale, terav, kivipitsiline torn, mis fassaadi kahest, 69 meetri kõrgusest tornist hoopis kõrgemale ulatub. Roosaken on sama suur ja kaunis kui fassaadil – ja siis need imepärased, saledad ja kaunid lahtised tugikaared, mis Notre-Dame’i nii eriliseks teevad. Mõnedki ajaloolased arvavad, et just Pariisi Jumalaema kirik oli üks esimesi hiigelhooneid, kus selliseid tugikaari kasutati. Ja arhitektuuriajalugu ütleb, et Notre-Dame vastas ennast maksma pannud kristliku Euroopa peamisele teoloogilisele käsule – luua ehitisi, mis oleksid Jumala kuningriigi maised kajastused.
Pariis
Eiffeli torn
Pikal teel Charles de Gaulle’i lennuväljalt linna poole ehmatab ta väsinud reisija paugupealt virgeks. Nii tuttav, nii kõrge, elegantne ja sale siluett, udusena seal kaugel linna kohal, sümbol ja ime korraga, inimgeeniuse mõõdupuu. Eiffeli torn, üks ja ainus siin maailmas.
Rõõmus Pariis asus 1887. aastal suurt maailmanäitust ette valmistama ja kõige muu kõrval oli tehtud ka kindel otsus panna püsti vääriline mälestussammas Suure Prantsuse revolutsiooni 100. aastapäevaks. Kuulutati välja samba projektide võistlus ning 700 laekunud töö seast hääletati üksmeelselt parimaks Gustave Eiffeli loodud kavand. Kes oli Gustave Eiffel?
Tema kodulinn oli Dijon, kus ta 15. detsembril 1832 sündis. Perekonnas olid pikki aastakümneid tegutsenud puutöömeistrid ja põlevkivikaupmehed. Gustave õppis Dijonis ja Pariisis peaasjalikult keemiat, et oma onu äädikavabrikus tööle asuda. Kuid läks hoopis nii, et noor Eiffel sai tööd ühes Pariisi arhitektuuritöökojas ja juhtis juba 25aastasena Garonne’i silla ehitustöid Bordeaux’s. Äädikas oli unustatud, Alexandre Gustave Eiffeli arhitekti- ja inseneritee alanud.
Järgmised seitse aastat konstrueeris ta tugevast, kuid kergest separauast uudseid raudteesildu. Aastal 1866 asutas ta omaenese arhitektuurikompanii ja jätkas sildadega. Eiffeli projektide järgi ehitati neid Prantsusmaale, Hispaaniasse, Portugali, Austriasse, Rumeeniasse, Ungarisse, Egiptusesse, Peruusse, Boliiviasse. Aina sillad. Ja viaduktid, need vägevad ja ühtlasi kerged, kõrged kaarsillad üle jõgede ja orgude.
Gustave Eiffel konstrueeris rõõmuga raudteesildu ja raudteejaamu, need tähendasid talle liikumist ja edasiminekut. Tema juured olid küll Saksamaal, kuid ta loomingulist vaimu valitses tõelistele prantslastele omane suurejoonelisus. Ei mingit nurgas nokitsemist – kui midagi teha, siis uhkelt ja suurelt, maksku mis maksab.
Muidugi ei olnud Eiffeli loodud uhked viaduktid siis enam sellised kiviehitised, nagu neid Vana-Rooma aegadest läbi sajandite tehtud oli. 1869. aastal valminud Rouzat’ viadukt oli üleni sepisrauast. Pariisi suure Bon Marché kaubamaja konstrueeris Eiffel samuti rauast ja kivimüüritisest. Tema üle Truyère’i jõe kulgevat viadukti Lõuna-Prantsusmaal peetakse aga tänase päevani üheks kaunimaks ja meisterlikumaks ehitiseks terves maailmas. See sai valmis 1884, ja samal aastal hakkas Gustave Eiffel tornide vastu huvi tundma.
Inetu monstrum Pariisi sümboliks
Prantslaste ja ameeriklaste sõpruse märgiks loodud ilmatu suur ja vägev tõrvikuga leedi polnud ju põhimõtteliselt samuti muud kui üks torn, ainult erikujuline. Need mehed, kes määratu tõrvikuga vabaduskuju projekti valmis tegid, olid Gustave Eiffel, Frédéric-Auguste Bartholdi ja Richard M. Hunt.
Eiffel konstrueeris samba sepisrauast skeleti ja juhtis selle ehitustöid. Tema arvutas välja, kui suurele pingele iga liitekoht vastu peab ning kuidas kuju tohutut kaalu õigesti jaotada. Ta õpetas ehitajatele, kuidas erinevad osad niimoodi kokku monteerida, et kuju ohutult ja võimalikult kaua püsti seisaks. Gustave Eiffel oli lisaks muule ka unikaalse mõistusega matemaatik ja teadlane, kelle töömeetodeid siiani imetletakse. Tema konstrueeritud Vabadussammas seisab Ühendriikide sümbolina Hudsoni jõe suudmes, taustaks Manhattani pilvelõhkujad.
Kuid aastal 1887 oli järg Pariisi sümboli loomiseni jõudnud.
Esmalt sündis kümnetel plaanidel nelja tohutu jalaga torni idee. Selle looja mõtles suurelt. Ta mõtles välja tollase maailma kõige kõrgema torni, mis pidi 300 meetrit taevasse tõusma ning omavahel ristuvatest malmvõredest ja taladest koosnedes vaatajaid oma täiesti uue vormi ja ülesehitusega põhjalikult rabama.
Eiffeli julge, geniaalselt lihtsana tunduv plaan näis aga 19. sajandi lõpuaastatel paljudele kummaliselt võõra ja vastuvõtmatuna. Pariisi poliitikud, arhitektid, kunstnikud ja teised intellektuaalid, nende seas ka kirjanikud Émile Zola ja Guy de Maupassant, koostasid niinimetatud kolmesaja petitsiooni, milles hoiatati, et Prantsusmaa pealinna siluetti mingi inetu monstrumiga ei rikutaks. Petitsioonis oli öeldud:
„Prantsusmaa tuntud ning kõikjal tunnustatud kunsti, maitse ja kuulsa ajaloo nimel protesteerime kogu südamest selle jäleduse vastu, mida keset meie linna püsti tahetakse panna – selle kasutu ja koleda Eiffeli torni vastu. Peab siis Pariis tõesti end selle masinakonstruktori groteskse ja kaubitsejaliku väljamõeldisega siduma?”
Tundub, et protestijad olid päris vihased. Kuid ehituse toetajatel oli ometi suurem mõjuvõim.
2,5 miljonit neeti
Gustave Eiffeli ehitus- ja konstruktsioonifirma insenerid Maurice Koechlin ja Émile Nouguier koostasid esialgsed ehitusplaanid. Eiffelil oli leping maailmanäituse korraldajatega ning aega natuke enam kui kaks aastat. Ta ostis ehituskrundi Seine’i jõe kaldale, kohta, mida tänapäeval tuntakse Marsi väljakuna.
Kõigepealt tuli paika panna neli hiigelsuurt betoonankrut, et torni neljal elevandijalal kindel toetuspunkt oleks. Jalad pidid ju kandma kogu ehitise rohkem kui 7000tonnist raskust. Ehitusega alustati 1887. aasta jaanuaris, torni ennast hakati kokku panema sama aasta juulis ja see oli kolossaalne töö.
Malmkonstruktsioone pani paika 300 töömeest. 2,5 miljoni neediga ühendati enam kui 18 00 °Clichy metallitehases valmistatud detaili. Gustave Eiffel oli kogu tööprotsessi kuni viimase pisiasjani läbi mõelnud, isegi tööaegade graafikud olid nii põhjalikult paigas, et ei vajanud kogu ehitustöö jooksul ühtki täiendust ega parandust – eks tundu see nii tohutu ettevõtmise puhul päris uskumatu? Kõik vahemaad 2,5 miljoni needi vahel olid kümnendiku millimeetri täpsusega välja arvestatud, samuti tuule võimalik surve kõigile torni kõrgustele ning alustugede kaartele.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными
