style="font-size:15px;"> Aga Justin tahab end pühendada õppimisele (ja tööle nagunii). Mina tahan kirjutada ja teha kirjastust mõnuga (ja ema olla mõnuga nagunii).
Helistasin siis raske südamega ja tühistasin meie broneeringu. Raha polnud eelmisel õhtul saanud üle kanda, sest netipank hakkas jukerdama just siis, kui seda teha üritasin. Mina usun selliseid asju. Arvuti hakkab tavaliselt jamama siis, kui tal selleks põhjust on. Arvuti teab!
Mis veel kinnisvarasse puutub, siis käisin üle tüki aja oma sõbra, valge nõia Toomase juures ja puhastasime ühe maja ühest vaimust, kes ammu oleks võinud uuele ringile minna. Ma teadsin seda maja ja seda vaimu ja lõin Tiibeti kellasid, kuni Toomas vehkis majaplaani kohal oma kalliskive täis võlukepikestega (kui lastekeeli rääkida)… Pisarad voolasid.
Pärast teed juues ei rääkinudki me Toomasega inimestest, nagu tavaliselt, vaid hoopis majadest.
Mina teadsin rääkida Justini ema maakleritöö kogemustest. Kuidas käib seisva kinnisvarapinna puhastamine? Ameerikas on see igatahes nii: iga kinnisvarakontor teadvat vähemalt ühte usaldusväärset tegijat, kes oskab n-ö õhu puhtaks lüüa. Veel populaarsem on “Püha Joosepi kuju” ostmine ja aianurka matmine, pühaku kuju ja mahamatmise õpetus on müügil mitmel pool poodides ja internetis. “Mu kolleeg Nancy on juba mitu maja niimoodi kiirelt müünud, tänu Joosepi kujule,” on Justini ema rääkinud, ühteaegu nõutult-uskmatult-irooniliseltvõlutult. “Ja mitte ainult! Nancy pani ka enda maja müüki, alguses ei müünud kuude kaupa kuidagi, siis otsustasid nad mehega Püha Joosepi aianurka matta, lugesid ka palved juurde, nagu õpetus käsib… Ja maja oli kolme nädala pärast müüdud! Kusjuures nii Nancy kui ka tema mees on tegelikult juudid, aga näed, hädaga pöörduvad ikka katoliku pühakute poole.”
Mis see täpselt on ja kuidas seda seletada, neist küsimustest olen mina ammu loobunud. Enne seda, kui juhuse tahtel Toomase oma ellu leidsin, olin igasuguse “teispoolse maailma” suhtes instinktiivselt tõrges: küsimus polnud minu jaoks mitte selles, kas uskuda, vaid selles, kas usaldada. Sest teispoolsusega kontakti luua oskavad ka sellised inimesed, kes ei ole head. Või kes ei ole piisavalt tugevad, sest ka sealpool, vaimude maailmas, pole kõik head…
Toomas rääkis mulle vastu näiteks sellest, kuidas Tartu Supilinnas olla liiga palju veesooni ning liiga palju peksmise ja puskariajamise energiat, nii et seal kandis elajatel tasuks endale leida üks pendlimees, kes toad ära koristada aitaks. Ja et Tartu endisesse vanglasse Jaani tänavale ehitati korterid, oi-oi-oi… Toomas vangutas pead: vähemasti kahte nõida olevat korraga vaja, et nende seinade vahel õhku puhtaks saada! Aga kõige hullem projekt, millest ta viimasel ajal kuulnud on: et Ropkasse, endisesse vorstivabrikusse, tahetakse hakata kinnisvara arendama. Seal on tapetud miljoneid hingi. Ja seal tuleks lausa kümne bioenergeetiku talgud teha, enne kui inimesed endises loomade tapapaigas head elu elada saaks.
Jõe äärt pidi koju lennates (Toomase poolt tulles ma alati lendan) katsusin oma mõtteid koondada. Miks on Toomas mulle justkui intiimsõber, miks ma ei taha tuttavatele tunnistada, et käin nõiaga teed lürpimas ja elu üle arutamas? Miks ma häbenen?
Kord rääkisin ma ajakirja Tervis tarbeks kirurgidega nende tööst.
Kui lugu pealkirjaga “Mis toimub operatsiooni ajal?” oli valmis, pidin seda kusagilt kärpima.
See, mida valmis artiklist ruumipuudusel maha võetakse, sellest võiks saada huvitava teadustöö: väärtuste, hoiakute ja teemade valik, mida panna pjedestaalile, mida mitte? Mina võtsin tookord välja just selle alapeatüki, kus üks kirurg rääkis teispoolsusega kokkupuudetest oma tööd tehes, inimesi opereerides. Miks kärpisin just selle? Kas häbenesin? Ja eks kõik “need” teemad ole natuke ohtlikud ka, nii rääkijaile kui ka kuulajaile, täis ebausku ja ettevaatust.
Minu sõbra Toomase juures käib tema sõnutsi palju arste (juuksurite ja kosmeetikute kõrval), enda “pragusid eeterkehas parandamas” ja “telge paika saamas”. Kõige riskantsem töö olevatki kirurgide oma, sest nemad balansseerivad seal kahe maailma vahel, kus igasuguseid asju juhtuda võivat: näiteks külge kleepuv äsja surnud inimese vaim, kes veel minna ei taha… Sellest rääkis mulle ka üks tippkirurg.
Toomase klientide hulgas on tuntud nimesid. Nad ei räägi sellest avalikkuse ees. Neid ühendab näiteks teatud tehnikate kasutamine: kuidas endale hommikuti valguseloitsu öelda või kuidas ennast iga päev vaimselt puhastada.
“Kes on need inimesed, kes siia tulevad?” hakkasin ma ükskord uudishimutsema.
Esimest korda tulija on alati kriisis, rääkis Toomas. Aga sellest üksi on vähe. Paljud inimesed suudavad elada “raske seljakotiga” aastakümneid, nad võivad kasutada ainult pisikest protsenti oma võimalikust energiast ja elada nii, et “paha vaim on peal”… Kes siis ikkagi tuleb? Tavaliselt see, kellel on olnud varasemas elus, sageli mingisuguse haiguse või õnnetuse tõttu, teise poole nägemise kogemus, isegi kui ta selle oma teadmistes ära on blokeerinud.
Toomas ise sai enda võimed ühe väga raske haiguse ja kriisi tagajärjel. “48 aastat olin ma uskmatu ja elasin tavalist elu, siis tuli pauk.”
Mina olin kuueaastane, kui ma midagi sellest “teisest poolest” ära nägin. Kukkusin paadisillalt vette. Imeline rahu, roheline tunnel. Ja valgus. Tunneli lõpus oli käsi, millest üritasin kinni saada, või oli see lihtsalt paadisilla tala, millest üritasin siinpoolses maailmas haarata. Roheline käsi läks eest ära ja mina muudkui tõmbasin kauguse poole, igatsesin lõppu jõuda, aga see libises eest.
Järgmine mälestus on kodust, linade vahel. Sõbranna, kellega paadisillal jalgu kõlgutasime, oli mu kukkumise peale kõva kisa teinud, samas tiigis kala püüdnud mehed olid mulle järele hüpanud.
Igasuguseid asju on hiljem juhtunud, mida ratsionaalsusega seletada ei saa ja millest pole kõvasti rääkida julgenud. Kõigest ei saagi rääkida. Aga ma jagaksin paar lihtsat vaimu-ja-hinge hügieeniprotseduuri, mille Toomas mulle õpetas: kallista iga päev; ütle endale iga päev peegli ees “ma armastan sind”, kujuta endale valgusmull ümber, kui olukord mustaks läheb. Ja muidugi üks lihtne ja toimiv koht enda puhastamiseks ja mõtteselguse saamiseks on kirik, õigemini mis iganes usu pühapaik, ja seda mitte ainult jumalateenistuse ajal.
Paar remondikildu
Meie tulevane kodu on leitud. Ja töömeeste otsimine on taas üks uus uks issanda loomaaiaga tutvumiseks.
Nüüd on mul leitud Artur ja Morris, kaks noort agarat meest, kelle kohta ma kohe näkku vaadates teadsin, et nemad on õiged. Et võib küll Kuldsest Börsist ka ehitusmehi võtta.
Ja siis on Deniss, kes on hästi viisakas ja räägib sellist läbimõeldud eesti keelt, et mulle valgub tahtmatult naeratus näole.
Ja siis on need mehed, kellel polegi muud nime kui “torumeeskond” ja kus on vanem vunts ja noorem vunts. Vanem räägib, noorem ei räägi mitte kunagi.
Ja siis on veel teine torumees Alar, kes muudkui muheles omaette ja hoidis kätt suu peal, kui ta minu versiooni torujürindusest kuulas.
Ja siis on Mare, kolmas maaler, kes iga mu lause peale noogutas hoogsalt ja ütles “jajah, jamuidugi!” Ja kes värvima asudes vahepeal omaette pobinal midagi rääkis.
Ja siis on Jaan, elektrik, vaikne tasakaalukas mees, aga siis teeb suu lahti ja ütleb: “Praegu tuleb elekter majja ju mingi juuksekarva otsas!” ja muid selliseid kilde.
Siis on näiteks üks maalrimees, kes tuli sisse, vaatas toad üle ja teatas otse: “Liiga raske töö minu jaoks.
