on valesti. Ja kui mu laps nõudis teise raamatu pildi järgi “Miks hunt on poti sees, miks?”, siis tunnistasin üles: “Hunt kukkus potti ja suri ära. Ja põrsad sõid hundi ära.”
“Ahah,” ütles mu tütar tunnustavalt.
Seda, kuidas hundi ja põrsaste võitlus ning üksteise ärasöömine on psühhoanalüüsi järgi oraalse arengujärgu tunnus, seda sain ma teada hiljuti, kui mu muinasjutu taha vaatamise huvi leidis rahulduse raamatus “Muinasjuttude võlujõud”. Originaalteos pärineb 1970-ndatest, autoriks on Freudi usin õpilane ja tema teooriate muinasjuttudele rakendaja, Austria psühhoanalüütik Bruno Bettelheim. Oraalse faasi muinasjutt on muide ka Hansuke ja Greteke, kes ohjeldamatult piparkoogimajakest õgivad ja keda nõid tahab ära süüa ja kes lõpuks ise nõia ära küpsetavad ja söövad…
Samas on “Kolme karu” kuldkihar juba oraalsest faasist väljas, ta suudab enda ihasid ohjeldada ega söö kõiki karude kausse tühjaks. Tema osa on identiteediotsing, ta soovib proovida järele ema ja isa rolli perekonnas – mis tunne on?
Muinasjuttude psühhoanalüüsi on ausalt öeldes kummaline lugeda. Tahaks justkui vastu vaielda: no mis jutt, et Tuhkatriinu kinga kaotamine on kuidagi peenisekadedusega seotud! –, aga nii, nagu psühhoanalüüs räägib eelteadvusest ja alateadvusest, nii on ka väga raske neile freudilikele väidetele teadlikult vastu vaielda. Igatahes nägin ma ise öösel pärast muinasjuttude lahkamist unes seksikat hunti, minu voodis.
Ja Bruno Bettelheimi raamatut tsiteerides: “Lapsed teavad midagi, mida nad ei saa aga otse välja öelda: neile meeldib Punamütsike hundiga voodis.”
Mis puutub jõhkrusesse, siis “muinasjutt väljendab sõnades ja tegudes asju, mis toimuvad lapse peas”. Muinasjutt lubab välja öelda kõige suuremad hirmud (ilmselt siia alla kuulub ka mu tütre mõnuga jutustatud “ta ema suri ära”, samamoodi kuulas ta suure huviga, kuidas Hansu ja Grete isa-ema otsustasid lapsed metsa viia ja sinna maha jätta). Muinasjutt tegeleb lastele arusaadavas, sümboolses vormis nende probleemidega, mis lapsi vaevavad. Üks neist probleemidest on see, et meist igaühe sees on jõhkrus ja must pool – lapsed saavad selle välja elada tegelaste käekäiku jälgides.
Mis ühele tavalisele lapsele peavalu põhjustab? Kindlasti õdedevendade rivaliteet, millest räägib näiteks “Tuhkatriinu”, lisaks kõik need jutud, kus on kolm poega, aga pärandus antakse vaid kõige nutikamale.
Loomulikult on suur laste vaevaja Oidipuse kompleks ehk armukadedus samast soost vanema vastu. “Punamütsikeses” kannab isa kuju kaks tegelast: kuri hunt, kellele ahvatlustele tüdruk tahab järele anda ning kellega voodisse minna, ja jahimees, kes tütart kaitseb ja ta päästab. “Lumivalgekeses” on peidus (võõras)ema-isa-lapse oidipaalne kolmnurk ja “Tulipunase lillekese” kaunitar oli oma isasse liialt kiindunud.
Kõigi muinasjuttude olulisim õpitund on aga see, mismoodi toimub areng, ümbersünd, uuele tasandile jõudmine. Olgu see siis sümboolselt unes nagu Okasroosike või surnult nagu Lumivalgeke või falloslikult taevasse tõustes nagu Oavarre-Jack või hundi kõhust läbi käies nagu Punamütsike…
Huvitav lugemine igatahes! Pidin muinasjutu-analüüsi korduvalt katkestama ja kõrvaltuppa jooksma, et Justinile naerust turtsudes tsiteerida, näiteks seda: “Hunti vanaema juurde juhtides ütles Punamütsike: “Jäta mind rahule, mine vanaema juurde, kes on küps naine. Tema peaks olema võimeline hakkama saama sellega, mida sina esindad. Mina ei ole.””
Vaatasin ennast ja oma last pärast raamatut veidi teise pilguga. Jah, meile meeldib “Punamütsike”. Võibolla on Freudil õigus? Miks muidu need jutud niimoodi aastasadu kollektiivses mälus vastu on pidanud?
Suhe infoga
Eile varahommikul oli see hetk, kui panin arvuti käima (see on tavaliselt hommikuti mu esimene liigutus) ja selgus, et internetti pole.
Uhh! Internetti pole! See ärritas. Katkusin juhtmeid ja vajutasin nuppe.
Jõudsin just harjuda mõttega, et tuleb “puhas päev”, kui internet tuli tagasi… Kolm tundi hiljem tõusin arvuti tagant. Kergelt zombistunud pilgul läksin kööki süüa otsima. Nagu hommikuti sageli.
Umbes 1993. -1994. aastal tegime Marju Lauristini kommunikatsiooniloengus referaate-ettekandeid. Ma sain alguses talt lühikese artikli punkarite riietusest, lugesin läbi ja küsisin Lauristinilt, et ega midagi huvitavamat ole.
Ta vaatas mind pika pilguga – ei tea, kas pilkava või tunnustavaga – ja andis mulle siis paljundada artikli “Postmodernism ja infoühiskond”.
Vaat see oli raske, segane ja huvitav. Hambad ristis ja mitu nädalat lugesin seda. Vahepeal küsisin arvutigurust sõbralt abi. Mida tähendab interlink? Seda sõna pole üheski sõnastikus! Ta naeris ja seletas.
Ja siis tegin ma oma ettekande, suutes oma meelest osavalt varjata seda, et ma ikkagi eriti midagi aru ei saanud.
Siis arutasime. Ja ikka hõljus klassis see õhk, et tegelikult ei saa keegi (peale Lauristini) aru, mille üle me diskuteerime. Mida tähendab, et info on võim? Mida tähendab see, et Suur Vend meid kogu aeg näeb? Nojah, et see läheb varsti internetti, kuidas sa raamatukogusse võlgu oled… ja mis siis?
See referaat ja see veidi ebalevalt välja kukkunud diskussioon on mulle tulnud aastate jooksul ikka ja jälle meelde. Sest tasapisi hakkas see infoühiskond meie ellu voolama ja aina rohkem sain ma aru, mis see on. Varsti vahetasin oma esimesed e-kirjad (see tundus nii lahe, et kirjavahetus, minu esimene e-kirjavahetus avaldati täies mahus ajakirjas Favoriit, portreteerisin sellega majandusnõunik Ardo Hanssonit.) Samal ajal selgus, et inimeste ja asjade kohta saab otsida infot toimetuse internetti ühendatud arvutist, sellisest huvitavast äsjaloodud kohast nagu www.webcrawler.com. Edasi tuli juba selline eriline otsingumehhanism, mis koondas muud otsingud enda alla, www.metacrawler.com! Google’ist ei oldud veel kuuldud, Larry Page ja Sergei Brin polnud veel tuttava ksk i saanud, ja mina kasutasin leitud otsingumootorit harva (aga uhkusega).
Aeg läks. Nüüd ei kujuta ma enam elu ettegi ilma guugeldamata. Teen seda nädalas kümneid, võibolla sadu kordi.
Kindlasti juba kusagil kirjutatakse teadustöid inimeste netiotsingu-käitumise kohta.
Keegi kirjutab mulle, ma guugeldan ta nime, kui ma tast rohkem teada tahan saada.
Mis ilm on? Mis homme linnas teha? Kuhu reisida?
Et teada saada, on vaja arvutit. Sedasama tegelast, kelle ma varahommikul sisse lülitan ja kes seal säriseb vahelduva eduga kuni õhtuni.
Vahel õnnestub teha arvutivabu päevi. Kas oleme kodust ära või lihtsalt kasutan tahtejõudu.
Ja kuidagi hea, puhas ja vanamoodne on olla. Istuda näiteks toolis ja lugeda raamatut. Ma ei pea iga natukese aja tagant klõpsama kusagile mujale, sest see raamat ei muutu reaalajas. Ta on siin ja ma võin süveneda.
Ja silmad väsivad vähem.
Ma ei tea tegelikult, mis ma oma arvutist arvan. Raamatuid armastan ma ühesemalt, aga võibolla on see lihtsalt kultuur ja lapsepõlves õpitud väärtushinnang. Arvuti tundub ikka olevat midagi… riivatumat ja dekadentlikumat, eriti kui selle taga istuda tunde ja päevi. Mõnes mõttes ma põlgan arvutit. Ma ei usu, et ta mu tervisele hea on. Või et ta keskkonnale hea on.
Aga ma ju tahan kirjutada ja tahan oma mõtteid kirjutades jagada. Ah kirjutada saab paberile ka? Õigus jah, see läks vahepeal täitsa meelest… Kirjutangi paberile ja siis
