Arguineguin – linnake, või peaks ütlema küla, Gran Canaria saare edelaosas.
Kaks akent merele. Ööseks panin luugid kinni. Hommikul kuulsin alt tänavalt kära ja kolinat: poeuks veeti lahti. Päikesekiiri läbi ei tulnud, sest luugid olid tihedast puidust. Aga maisi kõrvetamise lõhn tuli läbi. Ning ka turule kõndivate turistide jutuvada voogas läbi luukide.
Seal külas elas kolme sorti inimesi: päriskohalikud, suur osa neist Hispaania juudid, kes kunagi mandrilt välja deporteeriti; päristuristid, kes tulid nädalaks ja tegid just seda, mida iga turist teeb. Ning minu lemmikud, maailma eri maadest kokku kolinud “endised hipid”, nagu ma neid nimetan. Rohkem või vähem napakad, oma endise kodu kas ajutiselt maha jätnud või alatiseks maha müünud. Suur osa neist elab jahisadamas, laevukestesse ehitatud kodudes. Ah jaa, ja kalapaadid ja vanavanavanaisadest pärit traditsioonidega kohalikud kalurid on seal ka.
Need lood. Inimesed. Vahel lohutan end selle mõttega, et ma olingi liiga noor ja äkki kolin kunagi sinna mõneks ajaks tagasi – enamus neist ekseurooplastest olid üle 50.
Ja iga kord, kui kuulen hispaania keelt või Kuuba muusikat (millegipärast oli seal sel kevadel kõikjal Kuuba muusika), siis tuleb armastus.
Itaalia. Tegelikult on mulle isiklikult hispaania keel ikkagi lähedasem, aga olen nõus Justin unistusega minna kunagi tagasi Itaaliasse ja elada mõnda aega seal, kust tema juured on tulnud.
Mu armsaim koht on looderannikul, Prantsuse piiri lähedal – Cinque Terre. Need on viis Itaalia mägiküla, kus samamoodi nagu Gran Canarial Arguineguinis on segunenud kohalikud, turistid ja isehakanud kohalikud. Külade vahel sõidavad rongid, aga saab ka ronida mööda mägiteid. Meri, mäed ja viinamarjaväljad. Ja seal majas, kus me tuba üürisime, oli eelmisest üürnikust jäetud heade soovidega maha hiiglasuur punase veini pudel. Meiegi ei jõudnud seda kõike ära juua… Aga võibolla see oligi nõiutud pudel.
Ja ma armastan Venemaad. Ma ei tea, miks. Ma polegi seal maal eriti palju käinud, nii et see armastus on rohkem platooniline. Kui ma üritan otsida, mida ma siis selle Venemaa sees armastan, lööb ninna õigeusu kiriku küünalde lõhn.
On meeles üks hetk Petseri kloostrist, kus lõhnas nii, et ma olin täiesti kindel, et ma olen seal enne olnud.
Mu vanaisa on Petseri lähedal sündinud. Aga minule oli seal viibida elus esimest korda. Ja sellest peale, kui sealt kloostrist lahkusin, olen alati tahtnud tagasi minna. Kus maailma linnas tahes õigeusu kirikut või kloostrit kohates tahan sisse astuda. Ka armastus Kreeka vastu on peidus sealsetes kirikutes. Miks see nii on? “Sul on õigeusk veres,” ütlevad need, kes mind seal ees ootavad. Võibolla tõesti: see Petseri lähedal sündinud vanaisa, minu papa, kasvas õigeusklikus peres ja see on ilmselt minu suguvõsa kõige tugevam reaalne ajalooline side religiooniga.
Ukrainat armastan ma ka.
Kogu mu lapsepõlve olid meie naabrid ukrainlased. Olen vahel mõelnud, et minu enda ja mu kodu avatus tuleb paljuski sealt. Kui naabri-Galina vaaritas mõnda tahkemat sööki, näiteks pliine kohupiimaga või vareenikuid kartulitäidisega, siis tõi taldrikuga ka üle ukse meile. Kui ta meid, lapsi, nägi, kutsus enda lastega koos sööma ja pidas loomulikuks, et meie pere vastu nende lapsi toitis. Kuna me elasime maakohas, kus slaavlasi polnud just väga palju, siis purssis Galina ka mõnusat aktsendiga eesti keelt, mis küll erutudes ukraina keeleks üle läks, aga juba siis sain ma aru, et arusaamiseks ei peagi alati kõikide sõnade tähendust teadma.
Kui meie isa äsjaehitatud maja aastaid hiljem põlema läks, siis jäi Galina mulle hinge oma käitumisega. Jõudsin Tartust kohale järgmisel päeval. Seinad olid püsti, aga mida polnud võtnud tuli, selle oli võtnud vesi. Kohalikust poest rahva seast läbi käies tundsin end nagu pidalitõbine – vaadati, pöörati pilk, ei öeldud midagi, ei räägitud midagi. Siis saime oma vana kortermaja juures Galinaga kokku. Galina ütles. Rääkis oma segamini keeles, kallistas ja vedas enda juurde viina jooma. Ja sellepärast ma Ukrainat armastangi, kuigi ma seal ikka veel käinud pole. Uskumatu, sest lapsepõlves tundus Ukraina nii lähedal olevat, naabriperest käidi sinna üsna sageli külla ja võeti külalisi vastu.
India. Ma tean, ma tean! See on räpane ja inimesed on seal hoopis teistmoodi kui Euroopas. Seal ei tekigi sellist illusiooni, nagu võib tekkida Ameerikas – just nagu me oleksime samast maailmast. Ei, India on eraldi dimensioon. Ma tahaksin uuesti sellesse mõõtmesse siseneda.
India juures võlub mind see kaos ja lärm, millest tuleb mõnuga läbi tantsida – just nimelt tantsida, sest krampi ei tohi minna. Ja kui kogu selle pingutuse tagajärjel jõuad rahu asupaika, mõnda templisse, siis rabab sind sealne vaikus.
Just sellepärast ongi sealne rahu niisuguse kvaliteedimärgiga, et enne peab läbi tavalise India tänava kõndima.
Tartu. Ringiga alguses tagasi. Esimene peaaegu-tudengi reis. (Olümpiaadile, ööbimisega päris ühikas! Minu keskkooliaja üks suurepärasemaid hetki.) Esimene armumine, ja teine, ja kolmas, ja neljas… Auditooriumite lõhn. Raamatukogu kohvikuklubi. Sophoklese keldri kiluvõileivad, Poola koridor raekoja ja peahoone vahel. Hommikuni kestnud peod Supilinnas, või hoopis hommikuni kestnud õppimine eksamiteks.
Kui ma vahel sattun Tartusse, siis vaatan alati kadedusega neid noori, kes elavad just praegu oma kevadet.
Aga mina elan New Yorgi lähistel ookeani ääres ja loodan õppida selgeks seda, kuidas nautida hiirekõrvades kevadet – siin ja praegu, tänases päevas, mitte kusagile kaugemale kiigates.
Aukartus elu ees
Tegin tol päeval kana-ingverisuppi. Supp oli valmis keedetud, kana oli välja õngitsetud ja jahutatud. Nüüd hakkasin liha tükkideks lõikama, et seda supi sisse tagasi panna.
Ja mu kolmeaastane tütar Marta tuli appi.
“Kas sulle kana nahk ka maitseb?” küsisin ma.
“Kas see on kana nahk?” Ta jäi seda vaatama ja katsuma. Siis katsus oma nahka.
“Jah, ja see on kana liha.”
Seepeale ei öelnud tüdruk mõnda aega midagi. Vaatas aga mu käsi, mis kana tükeldasid.
“Kas see on seesama kana nagu filmis?” küsis ta armsa linnalapseküsimuse.
“Jah, see kana suri ära.”
“Emme, aga ära lõika teda noaga, tal võib verd tulla!”
Alles hiljuti olin ise last ju noaga mängimise eest hoiatanud – tuleb veri ja saad väga haiget! Nüüd üritasin teda rahustada: “Siit ei tule verd, ja ära karda, sellel kanal ei ole valus, ta on juba surnud.”
“Aa.”
Vaatasin ta suurtesse maailma mõista püüdvatesse silmadesse ja tundsin, et mul endal hakkab ka kanaisu ära minema.
“Aga miks ta ära suri?” küsis ta.
No kas ma peaks lapsele seletama, et kana tapeti sellepärast ära, et meie saaks ta ära süüa? Niisugune see argielu-pedagoogika on. Mõtled, et oled enam-vähem valmis, aga siis avastad end jälle uuest olukorrast, kus sa ei tea, mida valida. Küll küsib ta keset poodi kõva häälega, et kas see kurja näoga tädi on nõid. Küll küsib filmi vaadates, et emme, mis tööd sõdur täpselt teeb. Või emme, kas suured inimesed ka pahandusi teevad? Mida ma vastan? Parema meelega vajutaks nupule
