pealt koju tulema?”
“Kindlasti sama palju kordi kui sa ise, kui sa oleks koduperenaine!”
“Mäletad, kui sa jalgratta ära kaotasid?”
“Ise kaotad peaaegu alati auto ära! Otsid seda parkimisplatsil taga nagu, nagu…”
“Aga mina vähemasti mäletan, et ma autoga poodi tulin! Sina jalutasid koju tagasi ja lihtsalt unustasid jalgratta poodi!”
“Aga kes see oli, kes toidukotid koos lapsekäruga maja ette unustas mitmeks tunniks?”
“No see polnud vähemasti eluohtlik. Kes see lapse koos jooksva veega vanni unustas?”
“Aga kes aknal lapseluku lahti unustas?”
Ja nii edasi… On üks tõehetk, kui tuleb elule näkku vaadata. Meile kahele oleks vaja lisaks kolmandat täiskasvanud perekonnaliiget: assistenti-erasekretäri-koduabilist. Ma ei tee nalja, ma tõesti loodan, et kunagi kusagilt tekib meile (palju raha ja) selline abiline.
Tõsi, tundub, et umbes pooled pered vajaksid sellist assistenti, vähemasti lääne ühiskonnas, kus inimeste ümber on liiga suur võimaluste ja kohustuste rägastik. Kui näiteks poleks ei kitarri ega komandeeringut, siis ei saaks ka unustada kitarri komandeeringusse kaasa võtta. Meenutan sõprade lugusid: kes unustas jalutusrihmas koera õue ukse taha, kes unustas lapse duši alla, kes kaotas võtmed ja pangakaardid, kes unustas lapse lasteaeda, kes makaronid tulele, kui ise telefoniga lobises… Ja kõigi nende lugude peale jään mõtlema oma Loodusnaise peale, selle Aafrika ema peale, kes last seljas kaasas veab ja ojas peseb ja koldel süüa teeb ja arsti juurde heal juhul korra elus viib ja koduvõtmeid tal polegi – huvitav, kas ja mismoodi väljendub hajameelsus Loodusnaise elus?
Kruvimine
Minu mehel on suured käed ja paksud sõrmed. Muul ajal võivad need tunduda ehk liiga suured ja kohmakad, aga kaks asja tulevad tal hästi välja: kitarri mängimine ja arvutiklaviatuuril tippimine. Ta sõrmed liiguvad siis vilkalt ja eneseteadlikult, seda on mõnus jälgida.
Aga kui ta peab nendesamade sõrmede vahele võtma väikese kruvi ja teise kätte haarama trelli, siis muutuvad need sõrmed järsku väga kohmakaks. Kruvi kukub maha ja Justin vannub “Shit!”, siis tuleb meelde, et laps on majas, ja lisab “Shoot! Shoot!”
Minu isal on ka suured käed ja paksud sõrmed. Kitarriga ei oska ta midagi peale hakata ja kümne sõrmega tippimisest on asi kaugel.
Aga kui isa oma pealtnäha kohmakate sõrmede vahele kruvi võtab, ei kuku see kruvi sealt sugugi maha. Rahulikult nohisedes võtab ta teise kätte puuri, haarab sellega kruvist… ja ongi asi seinas.
Nojah, mu isa on tipikas, see tähendab tehnikaülikoolikas, aga mees on mul humanitaar. Niisama lihtne see ongi.
Iga kord, kui mu mees on sunnitud midagi kruvima, muutub ta tuju kehvaks. Mul on selle jaoks olemas oma nimetus – Justini koduparandustööde tuju.
“Shit! Shoot! Fuck!”
“Justin! Meil on siin majas väike laps!”
Justin on käpukil kusagil põrandal ja otsib taga maha kukkunud kruvi.
“Järgmises elus sünnin ma naisena!” ägab ta. “Miks ma pean seda tegema!”
“No sa ei pea ju seda tegema,” arendan ma arglikult teemat, aga ta vahib mind nii torssis näoga, et ma parem ei jätka.
Loodetavasti saab selle nädalavahetusega lõpule meie kolimine ja uue pesa ülesehitus.
“Shoot! Shoot!”
“No mis on?”
“Mis on, mis on! Tule proovi siis ise!”
Ma üritangi trelli enda kätte võtta. “Muidugi, las ma proovin, äkki on minul selle asja peale annet?”
Aga ta ei lase. Ilmselt on see kodust õpitud peremallide küsimus.
Sest Justini isa on see, kes puurib. Mitte ema.
Ja samamoodi oli minu lapsepõlvekodus.
Aga pärast eelmist kolimist ma juba tegin ühe hiiglasliku sammu meie lapsepõlvemallidest eemaldumiseks. Kui Justin ei olnud meie kodus kolme nädala jooksul saanud üles meie fotosid kapiuste peale, kuhu ma need plaaninud olin, siis käärisin käised üles, leidsin tööriistakarbist pisikesed naelad ja haamri… tegin ära.
Mõni haamrilöök läks küll mööda ja mõne naela lõin viltu ja tuli see puu seest välja kangutada, aga lõppkokkuvõttes tuli päris hästi välja.
Tegin seda siis, kui Justin oli tööl, kontoris. (Ma ei ütlegi, et tema elu lihtne on! Lisaks kruvimisele, haamerdamisele ja oma pesukapi korras hoidmisele peab ta kord nädalas biotehnoloogia uudiskirja välja andma.)
Kui ta koju tuli, särasin mina uhkusest. Ja tema ei osanud seisukohta võtta.
Aga kui nüüd uuesti kolisime, käärisin ma käised juba teisel päeval üles ja tegin kõik haamerdamistööd ära.
Kahjuks ei saa köögikappidele lastelukke panna haamriga, muidu oleks see mul ammu tehtud.
Tund hiljem. Justin magab lõunat. Veel üks erinevus minu ja tema vahel. Ta on itaallane, kellel on veres siesta pidamine.
Kui tal uni peale tuleb keset päeva, siis ta haigutab ja võimalusel keerab end kusagile pikali. Ta kutsub seda uinakut sõnaga power nap. Enamasti venib see paari tunni pikkuseks. Siis on juba õhtu käes ja ta ei saa puurida, sest naabri laps tahab ju magama minna, ei saa lärmi teha.
“Jätame homsele,” ohkab ta ja läheb arvutisse oma muusika kallal nokitsema. Ja selle kohta pole mul midagi öelda. Kui me abiellusime, kirjutasime alla abielueelsele lepingule: tema lubas minu tujusid taluda ja mina lubasin mitte kunagi pahandada, kui ta muusikaga tegeleb.
… Nii et see kardinapuude ja lastelukkude panek jääb ikka homsesse. Samas, mis sellel homselgi siis viga on. Mañana, mañana!
Ma olen Justini kõrval õppinud rohkem elu nautima. Tänasida toimetusi homse varna viskama ja seeasemel hoopis jalutama minema. Võlgadest mitte hoolima ja veel ühele reisile minema. Tähtajatöö asemel telekast naljafilmi vaatama…
Aga oma olemuselt jään ma ikkagi korralikuks ennast piitsutavaks eestlaseks.
Sest mida teen mina, kui mul keset päeva uni peale tuleb?
Eks ikka keedan omale tassi kohvi. See on meil peres oi-kui-palju vaidlusi tekitanud.
“Tahad, ma teen ka sulle kohvi?”
“Ei, ma joon kohvi ainult esmaspäeviti, kui mul on tähtaeg. Kohv on narkootikum! Ära sina ka joo.”
Tema kahtlustab, et mul on moodne haigus, nimelt somnoreksia. See kimbutab inimesi, kes ei taha magada.
Jah, Justinil pole somnoreksiat kohe kindlasti. Aga meie pesa on siiani üles punutud peamiselt minu ja kofeiini abiga.
Kaks
