ta vaatab mulle rõõmsalt otsa ja pakub välja kompromissi. “Nina-jõ-hobune.”
Vaatame raamatut edasi. Tuleb hülge pilt. Vahib teine uhkelt vee seest välja.
“Kes see on, Marta?”
“Jõ-hunt!” paneb Marta pärast pildi uurimist paika. Tõepoolest, sarnasus hundiga on täiesti olemas.
Loomaraamatuid on meil palju. Ja ma üritan olla korrektne nimede väljaütlemisel. Aga see on päris raske, sest lapse pead päris sassi ka ei taha ajada… Šimpansid ja gorillad on kõik ühtemoodi “ahvid” – algatuseks on olemas hea üldine nimi. Aga gepard , leopard ja jaaguar… Kas õpetada “kaslane”? Või hüljes ja merilõvi… oh issand. Kuidas saab laps neil pildi järgi vahet teha, kui isegi emme neil vahet ei tee? Tuleb end harida.
Seoses kahe keelega on Martal tekkinud omamoodi arusaam sellest, mida tähendab nimi.
Näitan talle näiteks ta lemmikjänkut ja küsin: “Mis on jänku nimi?” – Marta vaatab hetke ja vastab: “Jänku nimi – bunnie-rabbit!” Samamoodi on hobuse nimi horsie ja koera nimi doggie ja kassi nimi kittycat. Ühesõnaga, loomakeste “nimedeks” on nende ingliskeelsed vasted. Ja kui Justin uurib sama asja oma keeles, siis saab ta teada, et “Bunnie’s name is Jänku!”
Ent kõige olulisem võlusõna on praegu “ise”. Näiteks kui on vaja käsi pesta, siis pean manama sellise veenmisjõuga, mis parimadki näitlejad selja taha jätab, kõva häälega ja eriti rõhutatult: “Marta ise, Marta ise, Marta ISE! Ise pesed!” Siis nõustub ta ronima oma astme otsa ja kraanikausis käsi lodistama.
Sama nipiga saab talle hommikul riided selga: “Marta, tule ISE oma riideid valima!” Ja siis, kui valitud saame, siis panen need talle selga, ise kogu aeg rõhutades: “Marta ISE paneb!”
Minu ja Marta vahel on saanud aina sagedasemaks ka lingvistilised vaidlused.
“Uh, õues sajab tuul!” väristab Marta end akna juures.
“Ei, õues puhub tuul. Ja sajab vihma,” ütlen mina.
Marta jätkab, kõigutamatult: “Õues sajab tuul.”
“Ei, tuul puhub! Ja vihma sajab.”
“Õues sajab tuul! ” vastab Marta kindlalt. Tema teab.
Ja niimoodi kasvõi kümme korda järjest.
Kaheaastase huumor
Ühel õhtul tuli Martal räpituju. See oli kellaaeg, mil normaalsed lapsed olid juba paar tundi maganud, aga meie oma seisis jalgupidi voodis ja räppis, näpuga osutades: “Mina olen tüdruk – sina oled mees – sina oled naine – sina oled padi – sina oled lamp!”
Keegi ei vaielnud vastu… Esiteks kõlas see nii imperatiivselt ja teiseks, eks me just seda ju olime ka.
Järsku läks tal rütm sassi. “Sina oled lamp!” laulis ta issi poole suunates, ja kukkus siis naerma, oma pooljuhuslikule huumorile pihta saades.
Marta oli vannis. Ma pigistasin tema vannimänguasja, nii et sealt sirises vett välja. “Vaata, ahv pissib.”
Laps vaatas suurte silmadega. Natukese aja pärast võttis ise otsustavalt vannitassi ja kallas sealt vett välja. “Tass pissib!”
Siis panin vee jooksma. “Vesi pissib!” hakkas Marta kiljuma. “Niipalju vesi pissib!” Ja ise naeris kogu kõrist.
Pole midagi teha, väljaheitehuumor on klassika.
Laste mängurühmas kohtas Marta poissi nimega Michael. Kodus hakkas seejärel mängima: “Mata nimi Michael!” Ise naeris südamest oma nalja.
Uurisin edasi: “Aga mis emme nimi on?”
“Emme nimi – issi!”
“Aga mis papa nimi on?”
“Papa nimi… Eee… Papa nimi – Simona!” Ja jälle nalja kui palju.
Ja muidugi on nii palju selles kaheaastase maailmas, mis pole mõeldud huumorina, aga kukub meie jaoks nii välja.
“Ära kiusa” on üks Marta lemmikfraase.
Ja selle edasi arendus, väärikas ja tarmukas, nagu isikuvastaste kuritegude vastu võitlemise grupi esimees, kõiki sõnu eraldi rõhutades: “Ei tohi Matat kiusata!”
Eriti naljakas oli kord, kui Justin teda mänguväljakul aitas… Marta ronis redelit mööda üles, Justin seisis turvamehena ta selja taga ja toetas teda hetkeks tagumikust, Marta pööras ringi ja karjus üle väljaku: “Issi! Ära kiusa Marta peput!”
Õnneks olid mänguväljakul kõik ameeriklased, kes eesti keelt ei oska, nii et keegi ei taibanud Justinit milleski perversses kahtlustama hakata… Arvestades Ameerikas puhuvaid kontrollituuli, ma ei imestaks, kui sellise ingliskeelse hüüatuse peale sotsiaaltöötaja kellegi heasoovliku kaebuse peale koju uurima tuleks.
Kes on hullem?
Toimumiskoht: parkimisplats New York City lähistel.
Epp: “Oot, miks sa siia sisse sõitsid?”
Justin: “Mul tuli järsku selline TUNNE, et äkki ma ajasin ajad segamini, las ma helistan üle… Äkki oli meie arstiaeg hoopis pool üksteist, mitte pool kaksteist? Kas üldse on mõtet edasi sõita?”
Epp tatsab lapsega parkimisplatsil ringi, kuni Justin oma telefonikõnet teeb. Vaatab läbi autoakna, kuidas mehel lähevad kõrvad aina punasemaks.
Tuleb teine siis autost välja ja alustab ebalevalt: “Kuule… Tundub, et me sõitsime siia kanti täna ainult pontšikuid sööma. Mul tuli järsku see TUNNE! Ja õigusega. Nad ütlesid, et meil ei olegi täna aega, vaid hoopis järgmisel reedel.”
Vaikus. “Nojah. Pärast seda, kui me minu hajameelsuse pärast täpselt 24 tundi lennukile hiljaks jäime ja uued piletid pidime ostma, ei saa ma sulle vist elu lõpuni hajameelsust ette heita.”
Justin: “Aga tead, mis imelik, ma olin kellaaja ka valesti meelde jätnud. Oli hoopis kell 11!”
“No miks sa midagi kunagi üles ei kirjuta!”
“Ähh, sina kirjutad kõik üles ja siis vedelevad need paberitükikesed ei tea kus ja sa ei mäleta ise mitte midagi. Kas sa oma mobiilinumbri oled lõpuks pähe õppinud!”
“Eeei… Aga ma tean, kuhu see mul kirjutatud on. Ja ma tean sinu mobiili peast, see on hädaolukorras palju olulisem.”
“Kas sa meie uut kodunumbrit tead peast?”
“Me oleme seal ju ainult kuu aega elanud!”
“Kas see polnud mitte sina, kes Marta beebiraamatule suurelt vildikaga vale sünniaasta maalis?”
“Ahaa, aga sina tahtsid kitarri komandeeringusse kaasa võtta ja unustasid selle taksosse!”
“Aga sina ostad koju külmkappi söögid ja unustad need siis ära!”
“Aga
