ning me veetsime kolm päeva kodus luku taga.
Kui rassirahutused lõppesid ja kool jälle algas, avastasin, et ka nimi võib olla sama ohtlik kui nahavärv. Kui õpetaja minu nime välja hüüdis, sisistasid kaks poissi mind põlglikult jõllitades: “Kas sa oled itske?” Ma ei olnud seda sõna kunagi varem kuulnud ega teadnud, et see on juutide kohta kasutatav halvustav väljend. Pärast kooli ootasid need kaks poissi minu väljumist, nad lükkasid mu pikali, lõid ja peksid mind.
Sellest 1943. aasta suvest alates olen nende kahe küsimuse üle pead murdnud. Mis näiteks laseb meid jääda kontakti oma kaastundliku loomusega isegi kõige jubedamates olukordades? Ma mõtlen selliseid inimesi nagu Etty Hillesum, kes suutis jääda kaastundlikuks koguni Saksamaa koonduslaagrite jaburatele korraldustele alludes. Oma tolleaegses päevikus kirjutas ta:
Mind ei ole kerge hirmutada. Mitte sellepärast, et ma olen julge, vaid sest ma tean, et tegemist on inimestega ja et mul tuleb kogu jõust püüda aru saada kõigest, mida keegi eales teeb. Ja tol hommikul oli see tõeliselt tähtis: mitte see, et torisev noor Gestapo ohvitser minu peale karjus, vaid see, et ma ei tundnud nördimust, pigem siirast kaastunnet ning soovi küsida: “Kas sul oli väga raske lapsepõlv, kas su pruut jättis sind maha?” Jah, ta paistis vaevatuna ja piinatuna, süngena ja nõrgana. Ma oleksin tahtnud teda sealsamas kohe “ravima hakata”, sest tean, et temasarnased haletsusväärsed noored mehed muutuvad ohtlikuks niipea, kui inimeste hulka lastakse.
Uurides tegureid, mis mõjutavad meie võimet jääda kaastundlikuks, hämmastas mind, kui olulist tähtsust mängib selle juures meie keele- ja sõnakasutus. Sestsaadik olen sidunud suhtlemise – rääkimise ja kuulamise – ühe kindla meetodiga, mis viib meid südamest andmiseni; ühendab iseenda ja teistega viisil, mis laseb loomupärasel kaastundel õide puhkeda. Ma kutsun seda meetodit Vägivallatuks Suhtlemiseks, kasutades sõna “vägivallatu” nii nagu Gandhi – viidates meie loomulikule kaastundeseisundile, kui vägivald on südames raugenud. Kuigi me ei pruugi pidada oma kõnepruuki vägivaldseks, viivad meie sõnad kas meid ennast või teisi tihti valuni ja haigetsaamiseni. Mõnes ühiskonnas tuntakse meetodit, mida kirjeldan, Kaastundliku Suhtlemisena; lühendit VVS kasutatakse kogu selles raamatus viitamaks Vägivallatule või Kaastundlikule Suhtlemisele.
VVS: suhtlemisviis, mis juhib meid südamest andma.
Viis keskendada tähelepanu
VVS baseerub keelel ja suhtlemisoskustel, mis tugevdavad meie võimet jääda isegi kõige raskemini talutavates olukordades inimeseks. See ei sisalda eneses midagi uut; kõik, mis tervikuna moodustab VVSi, on teada juba sajandeid. Eesmärgiks on meile meelde tuletada seda, mida juba niigi teame – kuidas meid, inimesi, on loodud teistega suhtlema –, ja aidata meid elada viisil, mis tegelikult avaldub selles teadmises.
VVS aitab meil muuta viisi, kuidas me ennast väljendame ja teisi kuulame. Harjumuspäraste ja masinlike reaktsioonide asemel saavad meie sõnad teadlikeks vastusteks, mis toetuvad kindlale arusaamale sellest, mida me tajume, tunneme ja tahame. Me õpime ennast ausalt ja selgelt väljendama, pöörates teistele lugupidavat ja empaatilist tähelepanu. Iga kontakti puhul kuuleme me iseenda ja teiste sügavamaid vajadusi. VVS õpetab meid tähelepanelikult jälgima ja määratlema käitumisi ning olukordi, mis meid mõjutavad. Me õpime ära tundma ja selgelt välja ütlema seda, mida konkreetsest olukorrast ootame. See on lihtne meetod, kuid toob kaasa võimsa muutuse.
Kui VVS asendab meie vanad alistuva, ründava või kaitsekäitumise mudelid, millega vastame hinnangulisusele ja kriitikale, hakkame tajuma iseennast ja teisi, samuti oma kavatsusi ja suhteid, uues valguses. Vastupanu, kaitsed ja vägivaldsed reaktsioonid on viidud miinimumini.
Me näeme suhteid uues valguses, kui kasutame VVSi, et kuulata omaenda ja teiste sügavamaid vajadusi.
Kui me keskendume sellele, mida teine inimene näeb, tunneb ja vajab, mitte diagnoosimisele ja hinnangu andmisele, siis avastame oma kaastunde sügavuse. Iseenda ja teiste põhjalikku kuulamist rõhutades kasvatab VVS austust, tähelepanelikkust ja empaatiat ning kutsub esile vastastikuse soovi südamest anda.
Kuigi ma nimetan VVSi “suhtlemismeetodiks” või “kaastunde keeleks”, on see midagi enamat kui väljendusviis. Sügavamal tasandil on see pidev meeldetuletus keskendada tähelepanu kohtadele, kust on tõenäosus leida seda, mida otsime.
Üks lugu räägib mehest, kes seisab tänavalaterna all ja otsib midagi neljakäpakil. Temast möödub politseinik ja küsib, mida ta teeb. “Otsin oma autovõtmeid,” vastab mees, kes tundub veidi purjus olevat. “Kas need kukkusid siin maha?” pärib politseinik. “Ei,” vastab mees, “ma kaotasin need kõrvaltänaval.” Nähes politseiniku hämmeldunud ilmet, kiirustab mees seletama: “Aga siin on valgustus palju parem!”
Laskem teadlikkuse valgusel paista kohtadesse, kust on lootust leida seda, mida otsime.
Mulle näib, et meie kultuuritaust aitab kaasa tähelepanu keskendamisele kohtadele, kust tõenäoliselt ei leita seda, mida tahetakse. Ma arendasin VVSi välja kui viisi treenida oma tähelepanu keskendamist – et kiirata välja teadlikkuse valgust – kohtadele, kust on lootust saada, mida otsin. See, mida ma oma elus ihkan, on kaastunne, ühisel südamest andmisel baseeruv iseenda ja teiste vaheline voog.
Sellise kvaliteediga kaastundest, millele ma viitan kui “südamest andmisele”, on juttu minu sõbra Ruth Bebermeyeri loodud laulusõnades:
Ma tunnen, et saan kõige rohkem siis,
Kui minult võetakse vastu –
Kui sa mõistad seda rõõmu, mida ma tunnen sulle andes.
Ja sa tead, et ma ei anna
Selleks, et sinust võlglast teha,
Vaid selleks, et elada armastuses,
Mida sinu vastu tunnen.
Heasoovlik vastuvõtt
Võib olla ülim and.
Pole võimalik neid kahte üksteisest lahutada.
Kui sa annad mulle,
Annan mina sulle oma vastuvõtu.
Kui sa minult saad, tunnen saanuna ennast.
Kui me anname südamest, siis teeme seda rõõmust, mida tunneme iga kord, kui teise inimese elu tahtlikult rikastame. Sellisest andmisest on kasu nii andjale kui ka saajale. Saaja naudib seda kingitust ilma, et peaks muretsema tagajärgede pärast, mis käivad kaasas hirmust, süütundest, häbist või millegi saavutamise soovist ajendatud kingitustega. Andja saab kasu tõusnud enesehinnangust, mis kaasneb mõistmisega, et ta saab anda oma panuse teise inimese heaolule.
VVSi kasutamine ei eelda, et inimene, kellega me suhtleme, on kursis VVSi käsitleva kirjandusega või tunneb üleüldse huvi meiega kaastundliku suhtlemise vastu. Kui me jääme VVSi põhimõtetele truuks, ajendatuna üksnes andmisest ja kaastundlikust vastuvõtust, ning teeme kõik võimaliku, et teised aru saaksid, et see on meie ainuke motiiv, siis tulevad nad meiega kaasa ja lõpuks oleme me võimelised üksteisega kaastundlikult suhtlema. Ma ei ütle, et see juhtub alati kiiresti. Kuid siiski olen ma kindel, et kaastunne puhkeb vältimatult õide, kui me jääme truuks VVSi põhimõtetele ja meetodile.
VVSi meetod
Saavutamaks vastastikust soovi südamest anda, suuname me oma tähelepanu neljale valdkonnale, millele on viidatud kui VVSi mudeli neljale komponendile.
Esiteks jälgime me seda, mis tegelikult antud olukorras
