ühiseid tundeid.2. PEATÜKK
Suhtlus, mis tõkestab kaastunde
Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. Sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle …
Otsides vastust küsimusele, mis on see, mis kaugendab meid meie loomulikust kaastundeseisundist, olen ma lahutamatult sidunud teatud keelendid ja suhtlemisviisid, mis usutavasti annavad oma panuse vägivaldsesse suhtumisse endasse ja teistesse. Nendele viidates kasutan ma väljendit “elust kaugendav suhtlemine”.
Teatud suhtlemisviisid kaugendavad meid meie loomulikust kaastundeseisundist.
Moraalsed hinnangud
Üheks elust kaugendavaks suhtlemisvormiks on selliste moraalsete hinnangute andmine, mis viitavad kaudselt nende inimeste tegude valelikkusele või väärusele, kes ei käitu vastavalt meie väärtushinnangutele. Need hinnangud peegelduvad näiteks väljendites “Sinu probleem seisneb selles, et sa oled liiga isekas”, “Ta on laisk”, “Neil on eelarvamused”, “See pole kohane”. Süüdistamine, solvangud, nina pihta andmine, sildistamine, kriitika, võrdlused ja olukordade hindamine on kõik erinevad hinnangulisuse vormid.
Hinnangute maailmas on meie huvi keskendunud sellele, KES ON MIS.
Sufi poeet Rumi kirjutas kunagi: “Väljaspool arusaamu valesti tegemisest ja õigesti tegemisest on üks väli. Ma kohtun teiega seal.” Elust kaugendav käitumine aheldab meid valesti ja õigesti tegemiste maailma – hinnangute maailma; see on keel, mis on rikkalikult täis inimesi ja nende tegusid klassifitseerivaid ja kaheks jaotavaid sõnu. Seda keelt kõneldes hindame me teisi ja nende käitumist, olles samal ajal ise hõivatud mõtetega sellest, kes on halb, hea, normaalne, ebanormaalne, vastutustundlik, vastutustundetu, tark, harimatu jne.
Ammu enne täiskasvanuikka jõudmist õppisin suhtlema isikupäratul viisil, mis ei nõudnud minult eneses toimuva paljastamist. Kui ma kohtasin inimesi või käitumisviise, kes või mis mulle ei meeldinud või arusaamatuks jäid, reageerisin sellele valesti tegemise terminites. Kui õpetaja andis mulle ülesande, mida ma ei tahtnud teha, oli ta “õel” või “mõistmatu”. Kui keegi liikluses mulle ette sõitis, oli minu reaktsiooniks: “Kuradi idioot!” Kui me räägime sellises keeles, siis suhtleme ja mõtleme sõnadega, mis ütlevad, et teised eksivad, käitudes mingil kindlal viisil, või vahetevahel sedagi, mis on valesti meie endaga, et me ei saa aru või ei reageeri just nii, nagu tahaksime. Meie tähelepanu on keskendunud pigem eksimuse taseme analüüsimisele ja piiritlemisele kui sellele, mida meie ja teised vajame, kuid ei saa. Seega, kui minu partner leiab, et ta vajab minult rohkem lähedust, siis on ta “puudustkannatav ja sõltuv”, aga kui mina vajan temalt rohkem lähedust, siis on ta “eemalehoidev ja tundetu”. Kui mu kolleeg on minust rohkem detailidest huvitatud, siis on ta “noriv ja ennast pealesuruv”. Teisalt, kui mina olen kolleegist rohkem detailidest huvitatud, siis on ta “lohakas ja ebakorrektne”.
Teiste analüüsimine on tegelikult meie enda vajaduste ja väärtuste väljendus.
Mina usun, et kogu säärane teiste inimeste analüüsimine on meie enda väärtushinnangute ja vajaduste traagiline väljendus. Traagiline seetõttu, et kui me oma väärtusi ja vajadusi sel viisil väljendame, tugevdame oma kaitsehoiakuid ja vastupanu nendesamade inimeste hulgas, kelle käitumine meile muret valmistab. Ja kui nad isegi käituvad ja tegutsevad vastavalt meie väärtushinnangutele, sest nõustuvad meie analüüsiga, teevad nad seda tõenäoliselt ajendatuna hirmust, süü- või häbitundest.
Me kõik maksame kallist hinda, kui inimesed ei vasta meie väärtushinnangutele ja vajadustele mitte soovist südamest anda, vaid ajendatuna süütunnetest, hirmust ja häbist. Varem või hiljem saame me tunda nende inimeste hea tahte kahanemist, kes nõustuvad meie väärtustega kas välise või seesmise sunduse tõttu. Ka need, kes kuuletuvad meile süütundest, häbist või hirmust, maksavad emotsionaalset hinda, kuna tunnevad seetõttu tõenäoliselt salaviha ja meelepaha ning kogevad enesehinnangu langust. Veelgi enam, kui kedagi kannustab meiega suhtlema üks neist tunnetest, väheneb meie jaoks tõenäosus, et ta reageerib tulevikus meie vajadustele ja tunnetele kaastundlikult.
Siinkohal on väga oluline mitte segi ajada moraalseid hinnanguid ja väärtushinnanguid. Kõigil meil on omad väärtushinnangud, mis tulenevad sellest, mida me elus väärtustame, näiteks võime me väärtustada ausust, vabadust või rahu. Väärtushinnangud peegeldavad meie uskumusi sellest, kuidas on parem oma elu elada. Moraalsed hinnangud on need, mida me anname inimestele, meie väärtushinnangutega ühitamatule käitumisele jne. “Vägivald on halb. Inimesed, kes teisi tapavad, on kurjad.” Kui meid oleks kasvatatud suhtlema keeles, mis hõlbustab kaastunde väljendamist, oleksime õppinud oma tundeid ja väärtushinnanguid selgelt sõnastama, mitte väärusele viitama, kui neile ei ole vastatud. Näiteks selle asemel, et öelda: “Vägivald on halb,” võiksime öelda: “Mind hirmutab vägivalla kasutamine konfliktide lahendamisel,” või “Mina väärtustan inimestevaheliste konfliktide lahendamist teistsuguste vahendite abil.”
Inimeste liigitamine ja arvustamine soodustavad vägivalda.
Keele ja vägivalla vaheline suhe on Colorado ülikooli psühholoogiaprofessori O. J. Harvey uurimisteema. Ta võttis juhuslikke lõike paljude erinevate maade kirjandusest ja kandis tabelisse sõnad, mis liigitavad ja arvustavad inimesi. Tema uuring näitab selliste sõnade sagedase kasutamise ja vägivallajuhtumite vahelist kõrget korrelatsiooni. Mind ei üllata, et kultuurides, kus inimesed mõtlevad inimvajaduste terminites, on oluliselt vähem vägivalda kui kultuurides, kus üksteist sildistatakse “heaks” ja “halvaks” ning usutakse, et “halvad” on ära teeninud karistuse. 75 % Ameerika televisiooniprogrammides, mis antakse eetrisse ajal, kui lapsed kõige tõenäolisemalt telerit vaatavad, filmikangelane kas tapab või peksab inimesi. Selline vägivald on tavaliselt filmi kõrgpunktiks. Vaatajad, kes usuvad, et halvad vajavad karistamist, naudivad neid filme.
Vägivald – verbaalne, psühholoogiline, füüsiline, nii perekonnaliikmete, hõimude kui ka rahvaste vaheline – põhineb suuresti või isegi täielikult mõtteviisil, mis omistab konflikti põhjuse oma vaenlase väärusele, ja sellele vastaval suutmatusel mõelda iseendast või teistest haavatavuse kontekstis – mida teine võib tunda, karta, igatseda, millest puudust tunda jne. Me nägime seda ohtlikku mõtteviisi külma sõja ajal. Meie juhid vaatlesid Venemaad kui “kurjuse impeeriumit”, mis oli nõuks võtnud hävitada ameerikaliku elustiili. Venemaa juhid viitasid ameeriklastele kui “imperialistlikele rõhujatele”, kes üritasid neid orjastada. Kumbki osapool ei tunnistanud selliste siltide taga peituvat hirmu.
Võrdlemine
Veel üheks hinnangulisuse vormiks on võrdlused. Oma raamatus “Kuidas ennast õnnetuks teha” (How to Make Yourself Miserable), näitab Dan Greenberg huumori abil seda salakavalat mõju, mida meile avaldab võrdlev mõtlemine. Ta soovitab lugejatel õppida ennast teiste inimestega võrdlema, kui nad tahavad oma elu väga õnnetuks muuta. Nendele, kelle jaoks see on tundmatu tegevus, pakub ta välja mõned harjutused. Esimeses harjutustes näitab ta täispikkuses pilte mehest ja naisest, kes esindavad tänapäevaste meediastandardite järgi ideaalset füüsilist ilu. Lugejaid kästakse mõõta oma keha, võrrelda seda pildil olevate supereksemplaridega ja hetkeks mõtelda nende erinevuste üle.
Võrdlemine on üks hinnangu andmise vorm.
See ülesanne annab lubatud tulemuse, me hakkame ennast näruselt tundma, kui tegeleme selle võrdlusega. Kui meile tundub, et enam depressiivsemaks
