teinud!
Me tuleme selle teema juurde veel tagasi, kui oleme õppinud tegema vahet palvetel ja nõudmistel – see on oluline osa VVSist.
Elust kaugendav suhtlemine on seotud ka arusaamaga, et mõned teod pälvivad autasu, teised karistuse. Seda mõtteviisi väljendab sõna “väärima”, näiteks lauses “Selle eest, mis ta tegi, on ta väärt karistust”. See hoiak eeldab, et inimesed, kes mingil teatud viisil käituvad, on halvad, ja nõuab karistust, et panna nad kannatama ning oma käitumist muutma. Minu arvates on igaühe huvides, et inimesed ei muudaks end karistusehirmust, vaid sellepärast, et nad näevad muutuste kasulikkust.
Elust kaugendaval suhtlemisel on sügavad filosoofilised ja poliitilised juured.
Enamik meist on üles kasvanud, rääkides keelt, mis julgustab pigem sildistama, võrdlema, nõudma ja välja ütlema hinnanguid kui olema teadlik sellest, mida me vajame ja tunneme. Ma usun, et elust kaugendava suhtlemise põhjuseks on juba sajandeid levinud vaated inimloomusele. Need vaated rõhutavad meie sünnipärast kurjust ja puudulikkust ning vajadust sellise hariduse järele, mis aitaks kontrollida oma sünnipärast soovimatut loomust. Selline õpetus sunnib meid tihti küsima, kas meie tunnete ja vajadustega on midagi halvasti. Me õpime varakult ennast eraldama iseendas toimuvast.
Elust kaugendav suhtlemine pärineb hierarhilistest ühiskondadest ja toetab neid. Kui suuri rahvahulkasid valitseb omaenda huvides väike inimrühm, siis võib olla kuninga, tsaari, aadlike ja teiste huvides kasvatada masse orjalikku mentaliteeti kujundaval viisil. Vääruse keel, “sa pead” ja “sul tuleb”, sobib selleks hästi: mida enam on inimesi õpetatud mõtlema väärusele ja pahele vihjavate moraalsete hinnangute alusel, seda enam on neid õpetatud vaatama endast väljapoole – väliseid autoriteete –, et piiritleda, mis on õige, vale, hea ja halb. Kui me oleme kontaktis oma tunnete ja vajadustega, siis ei ole me enam head orjad või tallaalused.
Kokkuvõte
Meile on loomuomane kaastundlikult anda ja vastu võtta. Samas oleme me õppinud palju “elust kaugendavaid suhtlemisviise”, mis panevad meid rääkima ja käituma nii, et see haavab meid ennast ja teisi. Üheks elust kaugendavaks suhtlemisviisiks on anda moraalseid hinnanguid, mis viitavad nende isikute väärusele ja pahelisusele, kes ei käitu vastavalt meie väärtushinnangutele. Teine suhtlemisviis, mis võib blokeerida kaastunde iseenda ja teiste vastu, on võrdlemine. Ühtlasi varjutab elust kaugendav suhtlemine meie teadlikkust sellest, et me vastutame oma tunnete, mõtete ja tegude eest. Samuti on kaastunnet blokeerivale suhtlemisele omane soovide väljendamine nõudmistena.
3. PEATÜKK
Hinnanguta vaatlus
VAATLE! On vähe tegevusi, mis on nii tähtsad ja religioossed kui see.
Ma suudan taluda seda,
Kui ütled, mida tegin või ei teinud.
Ja ma suudan taluda sinu tõlgendusi,
Kuid palun ära neid kahte omavahel segi aja.
Kui sa soovid mõnda teemat segaseks ajada,
Võin öelda sulle, kuidas seda teha:
Sega see, mida mina teen,
Sellega, kuidas sina sellele reageerid.
Ütle mulle, et oled pettunud, sest näed
Lõpetamata koristustöid,
Kuid minu nimetamine “vastutustundetuks”
Pole viis mind motiveerida.
Ja ütle mulle, et tunned kurbust,
Kui ütlen “ei” sinu edutamisele,
Kuid mind julmaks meheks nimetamine
Ei suurenda sinu tulevikušansse.
Jah, ma suudan taluda, kui ütled mulle,
Mida tegin või ei teinud.
Ja suudan taluda sinu tõlgendusi,
Aga palun ära neid kahte omavahel segi aja.
Esimene VVSi komponent nõuab vaatluse eraldamist hindamisest. Meil on vaja hinnangut andmata täpselt jälgida, mille nägemine, kuulmine või puudutamine mõjutab meie heaolutunnet.
Vaatlemine on VVSi tähtis komponent, millega me püüame selgelt ja ausalt väljendada oma suhtumist teise inimesse. Kui me ühendame vaatluse hindamisega, vähendame võimalust, et teine inimene kuuleb seda, mida me öelda tahame. Selle asemel kipub ta kuulma kriitikat ning osutab seetõttu meie sõnadele vastupanu.
VVS ei nõua meilt täielikku objektiivsust ning hindamisest hoidumist. See eeldab meilt vaid võimet hoida oma vaatlused ja hinnangud lahus. VVS on protsessikeel, mis ei tunnista jäiku üldistusi; selle asemel põhinevad hinnangud vaatlustel, olles eriomased konkreetsele ajale ja kontekstile. Semantik Wendell Johnson on märkinud, et kasutades igavesti muutuva reaalsuse väljendamiseks või vallutamiseks staatilist keelt, tekitame endale palju probleeme: “Meie keel on muistsete ja võhiklike inimeste loodud ebatäiuslik instrument. See on animistlik keel, mis kutsub meid rääkima stabiilsusest ja muutumatusest, sarnasusest, normaalsusest ja loomusest, maagilistest muundumistest, kiiretest paranemistest, lihtsatest probleemidest ja lõplikest lahendustest. Samas tahame me selle keele abil kirjeldada maailma, mis on täis progressi, muutusi, erinevusi, mõõtmeid, funktsioone, suhteid, kasvu, koostoimimist, arengut, õppimist, hakkama saamist, keerulisust. Ja meie igavesti muutuva maailma ja meie suhteliselt staatilise keelekasutuse kokkusobimatus on osa meie probleemist.”
Kui ühendame vaatluse hindamisega, kipuvad inimesed meie sõnades kergesti kuulma kriitikat.
Minu kolleeg Ruth Bebermeyer vastandab staatilist ja protsessikeelt laulus, mis illustreerib hindamise ja vaatluse vahelisi erinevusi:
Ma ei ole kunagi näinud laiska inimest,
ma olen näinud meest, kes kunagi ei jooksnud
sel ajal, kui mina teda vaatasin, ja ma olen näinud
inimest, kes mõnikord lõuna ja õhtusöögi vahel magas
ning vihmase ilmaga koju jäi,
kuid ta ei olnud laisk mees.
Enne kui sa mind
hulluks nimetad, mõtle,
kas ta oli laisk mees või tegi lihtsalt asju,
mida meie peame “laiskuseks”?
Ma ei ole kunagi näinud lolli last;
ma olen näinud last, kes tegi vahel asju,
millest mina aru ei saanud,
või tegutses viisil, mis oli mulle ootamatu;
ma olen näinud last, kes polnud näinud
neid paiku, kus mina olen olnud,
kuid ta ei olnud loll laps.
Enne kui kutsud teda lolliks, mõtle,
kas ta on loll laps või lihtsalt teab
teisi asju kui sina?
Olen otsinud nii kuis saan,
kuid pole veel näinud kokka.
Nägin inimest, kes segas kokku
aineid, mida pärast sõime,
inimest, kes keeras ahjus sooja juurde
ning
