Palve peale uuesti oma tundeid väljendada vastas ta: “Ma tunnen, et kui inimesed midagi sellist teevad, siis on see isiksushäire.” Ma seletasin talle, et see on jälle ennekõike arvamus, mitte tunne. Ta jäi hetkeks mõttesse ja siis teatas keevaliselt: “Mul ei ole selle koha pealt mingeid tundeid, mis iganes!”
Oli ilmne, et sel üliõpilasel olid tugevad tunded. Kahjuks ei teadnud ta, kuidas nendest tunnetest teadlikuks saada, veel vähem seda, kuidas neid väljendada. Raskused tunnete väljendamise ja äratundmisega on tavaline probleem, mis minu kogemuste kohaselt on eriti levinud juristide, inseneride, politseinike, ärijuhtide ja auastmega sõjaväelaste hulgas – inimeste hulgas, kelle tööeeskirjad taunivad emotsioonide väljanäitamist. Perekondade jaoks on see suur kaotus, kui nende liikmed ei suuda oma emotsioonidega ühenduses olla. Kantrilaulja Reba McIntire kirjutas pärast oma isa surma loo, mille pealkirjastas “Parim mees, keda ma iial olen tundnud”. Sellega väljendas ta kahtlemata paljude inimeste tundeid, kes ei olnud kunagi suutnud luua oma isaga säärast emotsionaalset sidet, nagu oleksid tahtnud.
Ma kuulen pidevalt umbes selliseid väiteid: “Ära saa minust valesti aru, ma olen abielus võrratu mehega, kuid ma ei tea iial, mida tema tunneb.” Üks rahulolematu abikaasa võttis oma mehe seminarile kaasa, selle käigus ütles ta oma elukaaslasele: “Mul on tunne, nagu oleksin ma abielus seinaga!” Seepeale imiteeris mees suurepäraselt seina, istudes sõnatult ja liikumatult. Ägestudes pöördus naine minu poole ja ütles: “Näed! Nii juhtub kogu aeg! Ta istub ega ütle mitte kui midagi! See on täpselt nagu seinaga koos elamine!”
“Mulle tundub, et sa tunned ennast üksikuna ja tahad oma abikaasaga suuremat emotsionaalset sidet,” vastasin mina. Kui ta oli minuga nõustunud, proovisin talle selgitada, et sellised väited nagu “Ma tunnen, nagu elaksin koos seinaga” ei aita tõenäoliselt abikaasa tähelepanu tema tunnetele ja soovidele pöörata. Tõenäolisemalt kuuldakse sellistes väidetes pigem kriitikat kui kutset meie tunnetega kontakti astuda. Veelgi enam, sellised väited toimivad sageli iseenesest täituvate ennustustena. Näiteks kuuleb abikaasa, kuidas teda kritiseeritakse, et ta käitub nagu sein, see teeb talle haiget, ta heitub ega vasta ning kinnitab niimoodi naise muljet endast kui seinast.
Oma tundesõnavara täiustamisest ei ole kasu ainult lähi-, vaid ka tööalastes suhetes. Mind palgati kunagi konsulteerima ühe Šveitsi firma tehnoloogiaosakonna töötajaid, kellele tegi muret avastus, et teiste osakondade töötajad väldivad neid. Kui küsiti, miks, siis vastasid teiste osakondade töölised: “Me vihkame sinna minemist ja nende inimeste käest nõu küsimist. See on sama mis rääkida hunniku masinatega!” Probleem vähenes, kui ma pühendasin tehnoloogiaosakonna töötajatele aega, et julgustada neid suhetes kolleegidega rohkem inimlikkust väljendama.
Teises asutuses töötasin ma haigla administraatoritega, keda ajas ärevile eesseisev kohtumine haigla arstidega. Nad tahtsid arstide toetust projektile, mis viimati oli tagasi lükatud häälteenamusega seitseteist ühe vastu. Administraatorid soovisid innukalt, et ma demonstreeriksin neile, kuidas arstidega läbirääkimisi pidades VVSi kasutada.
Püüdes rollimängus järele aimata ühe administraatori häält, alustasin ma lausega: “Ma tunnen seda teemat üles võttes hirmu.” Ma valisin alustuseks just selle viisi, sest tunnetasin, kui hirmunud administraatorid on, valmistudes taas arstidega kohtuma. Enne kui ma jõudsin jätkata, katkestas mind üks administraator protestiga: “Sa oled ebarealistlik! Me ei saaks iialgi öelda arstidele, et oleme hirmul!”
Kui ma küsisin, miks tundub oma kartlikkuse tunnistamine nii võimatuna, vastas ta kõhkluseta: “Kui me tunnistame, et oleme hirmunud, siis materdaksid nad meid lihtsalt maha!” Tema vastus ei üllatanud mind sugugi; olen tihti kuulnud inimesi väitmas, et nad ei suuda eales ette kujutada tunnete väljendamist tööpostil. Olin siiski rahul, et üks administraatoritest otsustas riskida ja kardetud koosolekul oma haavatavust väljendada. Tavapärase rangelt loogilise, ratsionaalse ja emotsioonitu suhtlemisviisi asemel valis ta oma tunnete väljendamise koos põhjendamisega, miks administraatorid soovivad, et arstid oma arvamust muudaksid. Ta nägi, et arstid suhtusid sellesse hoopis teistmoodi. Tema üllatuseks ja kergenduseks hääletasid arstid lõpuks projekti poolt seitseteist ühe vastu, mitte ei hakanud teda materdama. See märkimisväärne pööre aitas administraatoritel mõista ja hinnata oma haavatavuse väljendamise potentsiaalset mõju – isegi töö juures.
Oma haavatavuse väljendamine võib aidata kaasa konfliktide lahendamisele.
Lõpuks lubage mul endaga jagada üht isiklikku kogemust, mis õpetas mulle, milliseid tagajärgi võib tuua tunnete peitmine. Ma õpetasin VVSi ühele kesklinna kooli õpilaste rühmale. Kui ma esimesel päeval klassi sisenesin, võttis maad vaikus, millele oli eelnenud õpilaste elav omavaheline vestlus. “Tere hommikust!” ütlesin tervituseks. Vaikus. Ma tundsin ennast väga ebamugavalt, kuid kartsin seda väljendada. Selle asemel jätkasin oma kõige professionaalsemal viisil: “Tänasel loengul õpime me suhtlemismeetodit, mis loodetavasti tuleb teile kasuks nii kodus kui ka oma sõpradega suheldes.”
Ma jätkasin VVSi meetodi tutvustamisega, kuid tundus, nagu ei kuulaks seda keegi. Üks tüdruk soris oma kotis ning õngitses välja viili, millega hakkas täiest jõust küüsi viilima. Akna juures istuvad õpilased naelutasid oma pilgud aknaruutudele, nagu paeluks neid miski, mis toimub tänaval. Ma tundsin ennast järjest ebamugavalt, kuid ikka veel ei öelnud midagi. Lõpuks teatas üks õpilane, kellel oli kindlasti rohkem julgust, kui mina välja näitasin: “Sa lihtsalt ei salli mustanahalistega koos olemist, on ju nii?” Ma olin hämmeldunud, kuid taipasin kohe, mismoodi olin oma ebamugavustunnet varjates selle õpilase kujutlusvõimet ergutanud.
“Ma olen tõesti närvis,” tunnistasin mina, “kuid mitte sellepärast, et te mustanahalised olete. Minu tunded on seotud sellega, et ma ei tunne siin kedagi, kuid tahtsin siia ruumi sisenedes, et mind aktsepteeritaks.” Oma haavatavuse väljendamine avaldas õpilastele väidetud mõju. Nad hakkasid minu kohta küsimusi küsima, endast lugusid jutustama ja VVSi vastu huvi ilmutama.
Tunded versus mittetunded
Inglise keeles tekitab segadust sõna “tundma”kasutamine kontekstis, kus pole mingit pistmist tegeliku tunnete väljendamisega. Näiteks lauses “Mulle tundub, et see ei olnud minu suhtes õiglane tehing” võiks sõnapaar “mulle tundub” olla asendatud täpsemate sõnadega “mina arvan”. Üldisemalt, tunded ei ole selgelt väljendatud, kui sõnale tundma järgnevad:
a) sõnad et, nagu, justnagu:
“Mulle tundub, et sina peaksid seda paremini teadma.”
“Ma tunnen, nagu oleksin läbi kukkunud.”
“Ma tunnen, just nagu elaksin koos seinaga.”
b) asesõnad mina, sina, tema, nemad, see:
“Ma tunnen, et ma olen pidevalt varnast võtta.”
“Ma tunnen, et see on kasutu.”
c) nimed või nimisõnad, mis viitavad inimesele:
“Mulle tundub, et Amy on olnud päris vastutustundlik.”
“Mulle tundub, et minu boss on manipuleerija.”
Eraldame mõtted tunnetest.
Teeme vahet sellel, mida me tunneme, ja sellel, mida me enda kohta mõtleme.
Vastupidi, inglise keeles ei ole oma tegelikke tundeid väljendades vaja üldse kasutada sõna “tundma”. Me võime öelda “Ma tunnen ärritust” või lihtsalt “Ma olen ärritatud”.
VVSis
