meie kutsume söögitegemiseks?Seda, mida mõni meist kutsub laiskuseks,
mõni väsimuseks või muretuseks,
mida mõni meist kutsub nõmeduseks,
kutsub keegi lihtsalt teisiti teadmiseks.
Nii olen jõudnud järeldusele,
et see säästaks meid kõiki kitsikusest,
kui me ei ajaks omavahel segamini
iseenda arvamust ja seda, mida me näeme.
Siiski tahan öelda, et sa võid;
ma tean, et see on vaid minu arvamus.
Negatiivsete siltide “laisk” ja “loll” mõju on ilmselge, kuid isegi positiivne või pealtnäha neutraalne silt “kokk” piirab meie ettekujutust teise inimese terviklikkusest.
Inimintelligentsi kõrgeim vorm
India filosoof J. Krishnamurti on kunagi öelnud, et inimintelligentsi kõrgeimaks vormiks on hinnanguvaba vaatlus. Kui ma seda väidet esmakordselt lugesin, jooksis mu mõtetest läbi seisukoht “Milline absurd!”, enne kui avastasin, et olin just andnud sellele endapoolse hinnangu. Enamikul meist on raske vaadelda inimesi ja nende käitumist ilma hukkamõistu, kriitika või muude analüüsi vormideta.
Ma sain sellest takistusest teravalt teadlikuks, kui töötasin algkoolis, kus töötajate ja direktori vahel oli suhtlemisprobleeme. Piirkondlik järelevaataja palus minu abi konflikti lahendamiseks. Esmalt kohtusin töötajaskonnaga ning seejärel toimus töötajate ja direktori vaheline kohtumine.
Avasin koosoleku, küsides töötajatelt: “Milline direktori teguviis on teie vajadustega vastuolus?” “Tal on suur suu!” tuli kiire vastus. Minu küsimus eeldas vaatlust, ent “suur suu” andis mulle informatsiooni selle kohta, kuidas too õpetaja direktorit hindas, mitte ei kirjeldanud direktori tegevust või juttu, mis pani õpetaja rääkima “suurest suust”.
Kui ma sellele tähelepanu juhtisin, ütles teine õpetaja: “Ma tean, mida ta silmas peab, direktor räägib liiga palju!” Selle asemel, et selgelt vaadelda direktori käitumist, andis ta järjekordse hinnangu selle kohta, kui palju direktor räägib. Seejärel teatas kolmas õpetaja: “Ta mõtleb, et ainult temal on midagi tähtsat öelda.” Ma selgitasin, et järeldamine, mida teine inimene mõtleb, ei ole sama mis käitumise vaatlemine. Viimaks julges neljas õpetaja öelda: “Ta tahab kogu aeg olla tähelepanu keskpunktis.” Kui ma ütlesin, et ka see on järelduste tegemine selle kohta, mida teine inimene tahab, pahvatasid kaks õpetajat korraga: “Teie küsimusele on väga raske vastata!”
Järgnevalt koostasime ühiselt nimekirja kindlatest käitumisviisidest, mis õpetajaid direktori juures häirisid, ning kontrollisime, et see nimekiri ei sisaldaks hinnanguid. Näiteks oli seal kirjas, et direktor on rääkinud koosolekutel lugusid oma lapsepõlvest ja sõjakogemustest, nii et vahel on kohtumine kestnud seetõttu kakskümmend minutit ettenähtust kauem. Kui ma küsisin, kas nad on kunagi sel teemal direktoriga vestelnud, vastasid nad, et on proovinud, kuid alati hinnanguid sisaldavate kommentaaride abil. Nad ei olnud kunagi viidanud konkreetsetele käitumisviisidele – näiteks lugude jutustamine – ja olid nõus tõstatama selle teema meie ühisel kohtumisel direktoriga.
Peaaegu kohe, kui kohtumine oli alanud, olin tunnistajaks sellele, millest töötajad olid mulle rääkinud. Ükskõik mis teemal parasjagu juttu oli, direktor hõikas ikka vahele: “See meenutab mulle aega, kui …” jätkates seejärel oma lapsepõlve ja sõjakogemuste meenutamisega. Ma ootasin töötajate sõnavõttu direktori käitumise kohta. Vägivallatu Suhtlemise asemel kasutasid nad hoopis mitteverbaalselt hukkamõistu. Üks pööritas silmi, teine haigutas demonstratiivselt, kolmas jõllitas kella.
Ma talusin seda piinlikku stsenaariumi, kuni lõpuks küsisin: “Kas keegi ei ütle midagi?” Järgnes piinlik vaikus. Õpetaja, kes oli meie koosolekul esimesena sõna võtnud, võttis julguse rindu, vaatas direktorile otsa ja lausus: “Ed, sul on suur suu!”
Nagu see lugu selgelt näitab, ei ole alati kerge oma harjumustest vabaneda ja meisterlikult hinnanguid vaatlusest eraldada. Lõpuks suutsid õpetajad direktorile selgitada, millised tema käitumisviisid neile muret tekitavad. Direktor kuulas tõsiselt ja küsis: “Miks keegi pole seda mulle varem öelnud?” Ta tunnistas, et on teadlik oma jutustamiskombest, ning sellele järgnes lugu, mis puudutas seda kommet! Ma segasin vahele, märkides (heatahtlikult), et ta teeb seda jälle. Me lõpetasime kohtumise, töötades töötajaskonna jaoks välja viisid, mismoodi direktorit leebelt teavitada, et tema juttudest ei hoolita.
Vaatluse eristamine hinnangust
Järgnevas tabelis on kõrvutatud hinnanguvaba vaatlus ja hinnanguga segatud vaatlus.
MÄRKUS: Sõnad alati, kunagi, iial, iga kord kui jne väljendavad vaatlust järgmistel juhtudel:
• Iga kord kui mina olen Jacki telefoniga rääkimas näinud, on ta seda teinud vähemalt kolmkümmend minutit.
• Ma ei mäleta, et sa oleksid kunagi mulle kirjutanud.
Vahel kasutatakse selliseid sõnu liialdustena, neil puhkudel on vaatlus segatud hinnanguga.
• Sul on alati kiire.
• Teda ei ole kunagi kohal, kui teda vaja on.
Kui neid sõnu kasutatakse liialdustena, kutsuvad nad kaastunde asemel sageli esile kaitsehoiaku.
Sõnad harva, tihti jms võivad samuti kaasa aidata hinnangu ja vaatluse segiajamisele.
Kokkuvõte
VVSi esimene komponent nõuab vaatluse eraldamist hindamisest. Kui me need ühendame, võivad teised kuulda kriitikat ja meie sõnadele vastu hakata. VVS on protsessikeel, mis ei tunnista jäiku üldistusi. Vastupidi, iga vaatlus on eriomane konkreetsele ajale ja kontekstile; pigem “Hank Smith ei ole kahekümne mängu jooksul ühtegi väravat löönud” kui “Hank Smith on halb jalgpallur”.
See dialoog leidis aset ühel minu seminaril. Pärast pooletunnist tutvustust tegin väikese pausi, et kuulata osalejate tagasisidet öeldule. Keegi tõstis käe ja teatas: “Sa oled kõige jultunum õpetaja, kes meil on kunagi olnud!”
Minu jaoks avab selline pöördumine mitmed võimalused. Üks võimalus on võtta sõnumit isiklikult; ma tean, et teen seda siis, kui mul on suur tung lömitada, ennast kaitsta või vabandusi leida. Teiseks võimaluseks (mille ma olen hästi omandanud) on vasturünnak sellele, mida ma pean endale suunatud rünnakuks. Seekord valisin kolmanda võimaluse ja keskendusin sellele, mis võis peituda tolle mehe väite taga.
MBR: (vaatluse põhjal tekkinud arvamus) Kas sa reageerid nii sellele, et ma rääkisin kohe kolmkümmend minutit järjest oma vaadetest, enne kui andsin teile võimaluse rääkida?
Phil: Ei, sinu suus kõlab see nii lihtsalt.
MBR: (püüdes säilitada edasist selgust) Kas sa reageerid nii, sest ma ei öelnud midagi selle kohta, kui raske võib säärase mudeli rakendamine mõne inimese jaoks olla?
Phil: Ei, mitte mõne inimese jaoks – sinu jaoks!
MBR: Seega reageerid sa nii, sest ma ei öelnud, et minul on vahel raske seda mudelit kasutada?
Phil:
