päev. Alati. Ja isegi väga…
Jah, sellisele elule tuleb teha lõpp, enne kui on hilja. Enne, kui see päevast päeva peas kuumav ja järjest piinavam mõttevõru seal midagi lõplikult katki teeb, või veelgi hullem – sunnib veelgi raskemat, isegi argpükslikku lõppotsust tegema. Rumal on tunnistada, et nii mõnegi ägedaks paisunud tüli käigus, mil Asta mingi sisemise mõnuga oli mu enesevalitsemise piirini viinud, olin isegi suitsiidile mõelnud. Mitte küll konkreetselt, vaid ainult kui ühele teoreetilisele võimalusele, mis olukorra lahendaks. Võimalik, et niisuguse mõtteni viis mind ka äärmuslik soov sellega temale kätte maksta; kujutlus, kuidas ta siis kahetseks, et oli nii jäik ja tõrjuv, isegi vaenulik olnud… Selline arutelu jäi küll vaid lapsikuks kättemaksusooviks, sest teadsin ülihästi, et niisuguseks teoks ei oleks ma suuteline. Vähemalt mitte senikaua, kui mõistus veel terve tundub ja juhitav on. Aga kui inimese psüühikat järjepanu niiviisi viilitakse, mine sa siis tea…
Ootamatu koputus katkestas mu mõttelõnga ja ma ei osanud sellele kohe reageerida. Kaldaliiva ukse taha sattusid võõrad haruharva, liiatigi veel sellisel varakevadisel päeval. Üritasin tõusta, aga siis istusin tagasi laua taha ja hõikasin koputaja sisse.
Tulija oli Västriku Manda, naabrinaine. Astus üle ukseläve kööki ja naeratas rõõmsasti.
„No tere siis, linnamees! Pole nagu ammu näinud.”
„Tere-tere… Eks nüüd, kui talv on möödas, hakkame ehk rohkem nägema. Astu edasi, võta istet! Aga Astat täna ei ole.”
Kui ma õigesti mäletan, oli Manda meie ajal käinud Kaldaliival vist ainult ühe korra. Sedagi asja pärast, Astaga nad midagi õiendasid. Ega ta nüüdki muidu tulnud.
„Aitäh, eks istuda võib ikka. Muidu viin su une ära, eks ole… Sa siis tulidki täna päris üksinda, ma nägin õigesti, kui mööda sõitsid.”
„Jah. Astal oli linnas tegemist. Mõtlesin, et käin ära, vaatan Kaldaliiva üle. Mis Koorekülas ka uudist?”
„Mis siin uudist olla saab! Mina elan nüüd nagu lesknaise elu, Elmar läks linna ehitustööle, kalavastuvõtupunkt pandi talveks kinni.”
„Elmar linnas tööl? Eks ta nädalavahetustel ikka kodus käib,” arvasin, ega osanud sellise jutu peale rohkem midagi kosta.
„Mõnikord käib, seekord ei tulnud. Neil pidi mingi kiire asi käsil olema, lasevad õhtud ja pühapäevad kõik jutti,” seletas Manda, aga tema olek reetis, et midagi jäi ütlemata. Naine kehitas ennast toolil, vaatas mulle muiates otsa ja kordas: „Nii et – mina olen nüüd nagu soldati lesk, jah.”
„Mis sa nüüd, see on hoopis teine asi,” tõrjusin, ise taipamata, kuhu poole Manda juttu tüürib. Midagi oli tema olekus imelikku. Ega ta ometi purjus ei olnud?
„Minule teeb see üks välja! Tead, Valter – mina ei ole harjunud ilma meheta elama!” Jälle see kummaline muie ja kuidagi looritatud, samas puuriv pilk, ning see hakkas minus kummalist ebamugavust tekitama. Igatahes hoidusin talle otsa vaatamast. Västriku Mandat ei olnud loodus iluga õnnistanud – lisaks üldisele korpulentsusele oli ka tema näojoontes midagi mehelikku. Suurevõitu nina, tumedad silmad, ninajuurel kokku kasvanud puhmaskulmud ja sirged, peaaegu mustad juuksed. Aga mind häiris kõige rohkem tema pilk, mis pidi vist olema leebe ja meelitav, kuid mõjus mulle hoopiski vastupidiselt. Kas see naine ei saa tõesti aru, et teeb ennast niisuguse käitumisega lausa narriks?
„Nojah… Mis siis teha? Eks pead ära kannatama, mis muud,” arvasin, ja tundsin ennast üha ebamugavamalt. Pidi see pagana naabrieit nüüd siia sisse sadama! Mida ta tahab, kas tõesti…
Jaa, Manda ei olnud häbenejate killast. Ta tõusis toolilt, astus mulle nii lähedale, et avatud jopehõlmad mind peaaegu puutusid, ning ütles otse:
„Kuule, Valter – kas sa ei tahaks natukene möllata?”
„Mis… mida sa mõtled?” teesklesin arusaamatust, ise kiiresti kaalutledes, mismoodi tobedast olukorrast auga välja tulla. Sel hetkel ei mõelnud ma oma meheliku reputatsiooni säilitamisele, tundsin selle naise suhtes vaid ülimat vastumeelsust. Mõelda vaid, et temaga… Vaene Elmar!
„Oh sa süütuke! Ei saa tõesti aru või?” naeris tema ja tuli veel lähemale, nii et pidin tagasi tõmbuma. Mul oli vaja kiiresti reageerida, midagi välja mõelda, aga mida ja kuidas?
„Tead, Manda… Minuga on nii, et… Pahasti!” kogelesin.
„No-noh? Mis asi on pahasti?”
„See et… ma olen impotent! Olen kõik tohtrid läbi käinud, aga abi ei ole. Minust ei ole meest, saad aru?”
„Tohoh…” Manda astus sammu tagasi. „Tõega või? Sul ei seisa, jah? Kohe mitte sugugi?”
„Just!” kinnitasin. „Juba mitu aastat ei ole me Astaga…”
„Ah nii, sellepärast siis Asta ongi sul niisugune… Tige!” Manda olek oli hetkega muutunud, ta surus käed jope taskutesse ning pööras mulle selja. „Olgu siis, unusta ära, et ma siin käisin.”
„Ega ma kellelegi ei räägi! Ja tead, sina ka ära räägi, et mul sedasi on, saad aru…” See ütlemine kukkus mul nii osavalt välja, et hakkasin peaaegu ka ise oma sõnu uskuma.
„Mis ma sellest… Olgu, nägemist!” Manda läks minu poole vaatamata, ja ma tundsin suurt kergendust. Aga siis, püüdes oma katkestatud mõttelõnga üles leida tundus mulle, et naabrinaise käik on kõik minu eelnevad otsused tühistanud. Mandaga võrreldes oli Asta ikka oma, lähedane, isegi sobiv naine ning elu temaga tundus sel hetkel vägagi hea ja turvalisena.
6
Eneseimetlus on vastik ja ülimalt egotsentriline iseloomujoon. Ja ikkagi ei suuda ma Kaldaliivale tagasi mõeldes jätta hindamata seda tunnet, mis mind tolle mahajäetud maja ümberehitamisel valdas. Ma tundsin niisugust töörõõmu, mis võitis nii väsimuse kui ka Astaga alatasa tekkivad vastuolud. Ärkasin hommikuti rõõmustades, et ees on pikk ja töölusti täis päev, ja lõpetasin õhtuhämarikus, mõtted juba järgmise päeva tööde-tegemiste juures. Suvise ametipuhkuse ajal sai Kaldaliiva alati midagi uut ja püsivat, oli selleks siis piirdeaed ümber poolehektarilise krundi, korralik klaasidega kasvuhoone või sauna laiendus, et selle ihuharimisasutuse juurde ka korralik puhkeruum ehitada.
Tõsi, tol ajal olin noorem kui praegu ja pidingi rohkem jõudma. Kui Kaldaliiva ostsime, olin nelikümmend kuus. Paras meheiga, et teada ja osata – mida ning mismoodi teha. Niiviisi omapead töötades leidsin ja arendasin endas selliseid oskusi, mille olemasolust ma seni isegi teadlik ei olnud, ja tänasin õnne, et ei ole kobakäpaks sündinud. Viie aasta möödudes, kui Kaldaliiva oli juba kaugelt nähtava uue ilme saanud, võisin mitte ilma sisemise uhkuseta tõdeda, et ainus töö, kus olin võõrast abi vajanud, oli naabrimehe Västriku Elmari tehtud katusehari.
Öeldakse, et süües kasvab isu, ja see kaheldava väärtusega vanasõna pidas Kaldaliival tõesti paika. Algul oli minu ettekujutus suvekodust piirdunud vaid kohaga, kus oleksid suviseks äraelamiseks minimaalsed võimalused, ja sedasama arvas ka Asta. Mõnevõrra primitiivne eluviis ja mugavuste puudumine tundus meile kui põlistele linnainimestele algul isegi romantilisena, kuid kas kahjuks või õnneks ei jätkunud sellist suhtumist kauaks. Töö käigus sai Kaldaliivast meile Astaga tõeline kodu, ja paratamatult hakkasime seal tundma vajadust ka põhiliste mugavuste järele, millega olime linnas harjunud. Lisaks sellele tekkis juba esimesel suvel uusi ja linnainimesele seni tundmatuid probleeme, näiteks õuel kasvava rohu niitmine. Asta ei saanud
