tuli jõululaule. Neid igituttavaid meloodiaid kuulates haaras hinge ammuolematu hardus. Kaldaliiva tagasihoidlik sisustus tuletas meelde sõjaaegset lapsepõlve, mil jõulupuu ääres sai südamevärinal Jõuluvana oodatud, aga koos sellega tekkis nostalgiline tunnetus, et see ammune muredeta aeg on jäädavalt möödas. See tegi nukraks, tahtsin kas või korrakski lapsepõlvetunnet tagasi kutsuda.
„Kui laulaks ühe jõululaulu, mis?” panin ette.
„Sa tead ju, et mina viisi ei pea. Laula üksi, kui tahad.”
„Ei-ei, üksi ma ei laula.”
Sõime vaikides oma jõuluvorstid ja kauaoodatud jõuluhõng meie ümber oli olematusse hajunud. Jõululummus oli lõppenud nagu petlik virvatuli, see tegi mõtlikuks ja sundis pärast pikka kaalutlemist küsima:
„Asta… Mis sa arvad, kas meie kunagised tunded võiksid veel uuesti tekkida? Või on kõik juba lootusetult kadunud?”
Naine ei kiirustanud vastamisega. Istus liikumatuna nagu vahakuju, ja mul tekkis isegi tunne, et ta ei ole küsimust kuulnud või pole sellest aru saanud. Aga siis ütles ta minu poole vaatamata, kuivalt ja kiretult:
„Ei! Ainult külmatunne on jäänud.”
Minule oli see sel hetkel nagu piitsahoop. Järjekordne kalk käeliigutus inimese poolt, kes on harjunud piitsutama.
„Nii… Kuidas sinul, seda ma ei tea. Minul igatahes on veel mingi lootus, et võiks. Mina ei ole lootusetu! Aga sina…” Jäin vait. Praegu, pühal jõuluõhtul hakata järjekordset pahandust üles kütma, see oli kohatu. Jälle tajusin, kui erinevad me siiski oleme – ja ometi teadsin, et alati ei ole see nii olnud. See, mis meie nooruses oli, ei saanud olla tema poolt vaid teesklus, see polnud lihtsalt võimalik… Miks ja kuhu oli tema armastus minu vastu kadunud? Milline osa selles kadumises oli minul, või oligi kõik ainult minu süü? Ometi teadsin kindlalt, et ma ei ole temale kunagi karvavõrdki halba soovinud, hoopis vastupidi… Aga jah, ma pole suutnud alati ka jäägitult ennastohverdav olla, nii nagu armastus seda nõudma peaks. Vähemalt sellest ajast, kui Asta minu vastu aina tõrjuvamaks on muutunud, olen ka mina palju kinnisem ega tiku oma tundeid paljastama. Sellepärast, et see oleks alandav, see võiks almusepalumisena tunduda. Aga salgamine ei ole mulle omane; kui ma ei saa oma emotsioone kellegagi jagada, jääb mingi torkiv rahuldamatusetunne pikalt vaevama. On see meie elus nüüd lõplikult paratamatuseks saanud?
Need polnud sugugi jõulumõtted, mida ma sel pühal ööl und saamata Kaldaliiva palavaks köetud magamistoas heietasin. Ning siis, juba hommiku poole ööd, loobusin selle sasipuntra kerimisest, nentides paratamatust, et inimesed on loomult sakilised nagu sneppervõtmed, mille hulgast kahte täiesti sarnast on võimatu leida.
Koju sõites suhtlesime nagu ühte kitsasse ruumi surutud reisikaaslased on alati suhelnud, olenemata sellest, kas nad on tuttavad või mitte. Enamasti vaikisime ja silmitsesime möödalibisevat talvemaastikku, tundes rahuldust sellestki, et me parajasti ei tülitse. Kivilasse jõudes astus Asta maja ukse ees autost välja ja mina läksin sõidukit garaaži viima. Tuppa jõudes märkasin imestusega, et naine oli kiirustades kraamima hakanud ja vahetas meie abieluvoodis linu. Mind märgates hakkas ta nagu vabandavalt seletama:
„Näe, mul jäi enne pühi voodipesu vahetamata…”
„Mis sa siis nii äkki, oleksid enne puhanud,” arvasin, aga ei osanud tema toimekusele erilist tähelepanu pöörata. Perenaiseasjades oli ta alati omapead talitanud, ja minu arvates pidigi nii olema. Aga seekord äratas imestust, et ta tegutses kiiruga ja hoidus seejuures lausa kramplikult minule pilku heitmast.
„Kas on midagi pahasti?”
„Ei-ei, mine sina vaata televiisorit! Ma lõpetan kohe!”
„Eks sa ise tead…” Taandusin elutuppa, televiisoris algas tõesti parajasti uudistesaade.
5
Ühel varakevadisel õhtupoolikul tuli Lea töölt, riputas jope sõnatult varna, vahetas talvesaapad toatuhvlite vastu ja nentis meie poole vaatamata tusaselt:
„Ei see minu töö pole töö ega midagi!”
„Ahah? Hakkad aru saama, et töölkäimine polegi meelakkumine?” ütlesin võimalikult neutraalselt, kuid Lea tabas selles etteheite.
„Sinul on nüüd muidugi hea tänitada. Et kas ma ei ütelnud, kas ma ei ütelnud… Et oleks ikka edasi õppinud, ja kõik need sõnad. Tead, see on mulle juba pealuu sisse kulunud!”
„Lõpuks näed ise ka, et see jutt vale ei olnud.” Paratamatult lipsas minu tooni nüüd tõesti tilluke annus kahjurõõmu. Need elu vitsad, mida ma olin ette kuulutanud, hakkasid nähtavasti Lea kallal tegutsema. Aga Asta vaatas tütart hoopis isemoodi pilguga ja kutsus ta siis magamistuppa. Mida seal räägiti, jäi mulle kuulmata, kuid jutu lõppu kuulsin selle eest isegi läbi ukse päris hästi.
„Ei ole! Saad aru, ei ole, ära räägi lollusi!” Seda ütles Lea, ja nähtavasti ta ei kavatsenudki oma häält taltsutada. Seda kuuldes kratsis kuskil minu hingesopis üks väike rahulolev kuradike ennast ja nentis – näe, need kaks polegi alati ühel meelel!
„Mis te seal rääkisite?” küsisin Astalt, kui Lea õhtul oli järjekordselt sõbrannat külastama läinud.
„Ah, ei midagi, naiste asjad!” tõrjus tema. „Mis sina neist tead.”
„Küll ma ikka üht-teist tean! Võiksid mulle ka nimetada, ega me võõrad ole,” arvasin, kuid minu ettepanek jäi vastuseta. Asta tegi oma kodutoimetusi, aga mulle tundus, et miski oli teda vaevama jäänud. Midagi oli tema olekus teistmoodi, korts kulmude vahel näitas, et ta on rahulolematu, isegi närviline. Ja siis, kui me õhtu lõpetuseks mõlemad teleri ees istusime, hakkas tema esimesena rääkima.
„Vast ongi parem, kui sina ka tead. Leal on… suhe!”
„Sooh! See meil veel puudus! Kas hakkame pulmi pidama või?”
„Mis seal imelikku, teine on juba üheksateist. Noor naine!” Asta võttis sedamaid kaitsva tooni nagu emakana, kelle tibule tahetakse liiga teha. Aga see ei takistanud teda jätkamast. „Kõik oleks ju normaalne, aga…”
„Noh? Mis – aga?” sundisin takka, kui ta jutu pooleli jättis.
„See et…” Jälle tõrge. Astaga juhtus haruharva, et sõnaosavus ta maha jättis. „Ah, mis ma ikka… See on abielumees, selles on asi!”
„Püha müristus! Abielumees! Ja Lea on temasse armunud! Kus ta aru on?” See oli sõnum, mis mul judinad valla päästis. Minu tütar ja… Ei-ei, midagi on ikka lootusetult valesti. Muidugi, ma saan aru, et elu nõuab oma, aga armastus inimeste vahel peaks algama ikkagi teisiti. Puhta südamega, pikkamisi, samm-sammult… Aga abielumees, kellel kõik on selge ja ilmselt vaid üks eesmärk silme ees, see on midagi muud. „Kust sa tead? Kust sa selle teada said?”
„Eks ma… Mäletad, kui me jõuluajal koju tulime ja ma hakkasin voodiriideid vahetama? Sina võtsid seda kui loomulikku asja, ei küsinudki, miks. Aga need olid määritud, sellepärast!”
Nii… Mingi ähmane lootus, et mu tütar oma pujäänlusest hoolimata on seni vähemalt süütuse säilitanud, sai surmahoobi. Mida ma pean ütlema? Kuidas käituma, et iseendaks jääda?
„Ja sina ei ütelnud minule midagi!” See oli etteheide.
„Mida
