kehitas õlgu. Minu arvates liigagi ükskõikselt.
„Sellepärast, et esimest korda ehitame me endale! Ainult endale, kellegagi pole meil vaja seda jagada,” ütlesin.
„Nojah, eks vist sellepärast siis… Aga kellega me oma linnakorterit jagame, et seal teistmoodi on?”
Tõepoolest, selle ütlemisega tabas ta naelapea pihta. Põhjus pidi olema kuskil mujal, palju sügavamal.
„Linnakorter pole ikkagi nii oma…” püüdsin abitult vastu vaielda, kuid tundsin, et see pole õige põhjus. „Siin on kõik teistmoodi, nagu omaette riik! Pelgupaik, saad aru.”
„Ei.” Asta vangutas pead. „Minu arvates pole asi selles… Siin on sul tegevust, sellepärast. Sulle meeldib tegutseda.”
„Sinule ju ka!”
„Eks jah… Kas sa pole nüüd aru saanud, et meil sinuga on ainult kaks asja, mida tehes me ei tülitse?”
„Kaks asja? Ei tea, mida sa silmas pead?” Asta oli nähtavasti jälle midagi imelikku välja mõelnud.
„Just, kaks asja! Need on reisimine ja ehitamine.”
Reisimine ja ehitamine… Pagana pihta, tal oli tõesti õigus. Püüdsin juurelda, miks see niimoodi on, ja arvasin siis põhjuse leidvat. Muidugi!
„See on sellepärast, et nendes asjades oled sa abitu ja täielikult minust sõltuv. Siis on juhtimine minu käes ja sa ei hakka vastu,” panin äkkileitud tõe maha ja tundsin samas, et tegin seda liiga jäigalt ja ühepoolselt. Saab see nüüd tüliõunaks?
„Ahah,” ütles Asta osavõtmatult. „Kas tõstan lauda kõrgemale?”
„Ei, hoia nii! Aga kui sa tõesti arvad, et siin meid vaid ehitustöö ühendab – mis siis saab, kui Kaldaliiva valmis on? Kas siis hakkame ka siin samamoodi pahandama kui linnas?”
Mul jäi vastus saamata. Asta tegi, nagu poleks küsimust kuulnudki. Ootas, kuni olin esimesed naelad sisse löönud, ja marssis siis sõna lausumata tuppa. Hoolimata kahekümne kuue aastasest kooselust ei olnud ma seni suutnud õppida tema hingesügavustes toimuvasse pilku heitma, ja kui mõnikord tunduski, et oleme oma mõtetelt lähedased, siis juba järgmine silmapilk võis selle arvamuse armutult ümber lükata. Abielu algusaastatel olin püüdnud tema selliseid ootamatuid meelemuutusi analüüsida, hiljem aga loobusin, sest minu arvates ei allunud need mitte mingile loogikale. Miks pagana pärast on naiste mõttemaailm nii segaselt siiruviiruline? Miks ei võiks naised olla samasugused kui mehed, otsekohesed ja sirgjoonelised?
Küllap ma tegin niiviisi mõeldes naissoole omajagu ülekohut, sest laiendasin Asta kaudu kogetut ka kõigile teistele õrnema (kas ikka tõesti õrnema?) soo esindajatele. Hiljem loobusin taolisi vastukäimisi analüüsimast ja üritasin asju võtta sellistena, nagu need välja paistsid. Solvamisele vastasin omapoolse solvamisega, tige sõna või pahur näoilme kutsus minus esile samasuguse kui mitte veelgi provotseerivama reaktsiooni. Üha enam hakkas avalduma meie iseloomude eripära – alati pärast pahandust oleksin mina kohemaid soovinud leppida ja pahanduse käigus öeldud halbu sõnu isegi ühepoolselt andeks paluma; Asta aga võis päevadeks vaikimise vaheseina taha tõmbuda ja minuga käituda nagu võõras. Ka seekord Kaldaliival, kui ta oli sõnalausumata tuppa läinud, oli ta mulle nii tuttava kooriku selga tõmmanud.
„Me peame ju koos edasi elama, milleks siis viha pidada?” küsisin, ja oma arust üldsegi mitte provotseerivalt.
„Oled sa kindel, et ikka peame? Võibolla oleks meil õigem hoopis omaette elama hakata, eraldi?” vastas naine küsimusega, tema toonis ilmnes solvumine ja varjamatu tahe tüli pikendada. Niisugune ettepanek oli meie abielu ammustest aegadest saatnud, Asta teadis, et ma püüan meie elu mis tahes hinnaga koos hoida, ja kasutas seda ütlemist nagu trumpi. Aga selline provokatsioon oli temale iseloomulik, ta oleks nagu enda poolt rajatud kindlusesse tõmbunud ega kahelnud selle kaitsevõimes sugugi.
„Võibolla tõesti! Kas kohe või natuke hiljem?” andsin vastu, ise kaalutledes, kas ma üle ei pinguta. See oli Kaldaliival vist meie esimene tõsisem kokkupõrge, kuigi mõlemalt poolt talitsetud.
„Nii, kuidas sina tahad. Minupärast kas või kohe.”
„Parem siis natuke hiljem, mul on vaja maja vooder ära lõpetada,” üritasin kogu juttu naljaks keerata. „Tuled sa appi?”
Asta ei vastanud midagi ja ma läksin oma tööjärjele tagasi. Lõppude lõpuks saan ka üksinda hakkama, ainult paar lihtsat lisarakist tuleb teha, mis järjekordset lauda paigal hoiaksid ja seega Astat asendada suudaksid. Aga suhu jäi äsjasest jutuajamisest mõru mekk. Tundus, et püüdlustest hoolimata oleme jälle tagasi libisenud; minu lootus oli järjekordse valusa hoobi saanud.
Päris alguses, meie abielu algaastatel oli armastus Asta kui kõigist ihaldusväärseima naise vastu olnud minu tunneteskaalal kahtlemata esikohal ja varjutas kõik muud soovid. See oli periood, mil tundsime mõlemad (jälle ma püüan ka tema eest rääkida, sest arvan tõesti, et ka tema tundis sedasama) suurt vajadust teineteise järele. Aga siis, aastaaastalt, pikkamisi, hakkasid meid siduva tunnetelindi värvid pleekima, muutusid luitunuks ja igapäevaseks, ning minu hinnangul sai see muutus alguse just temapoolsest küljest. Niisugust ühtesulamistahet nagu minul ei olnud ma tema juures algusest peale märganud, kuid pidasin seda siis vaid tema vanematekodust pärineva kombeka kasvatuse viljaks; kui aga meie suhted üha enam jahenema hakkasid ning senine alistuv talumine tema poolt varjamatuks tõrjumiseks muutus, tähendas see paratamatut kaugenemist. Intiimelu on selline sfäär, millest ei taheta teistele rääkida, see peab jääma oma magamistoa seinte vahele. Selle puudujääkide üle kurtmine käiks justkui mingite kirjutamata eetikanormide vastu, oleks nagu oma elukaaslase selja tagant löömine, võibolla hullemgi kui otsene abielurikkumine, kui tegemist on vaid anonüümse füüsilise aktiga. Ometi peaks meditsiin ka siin appi tulema ja selgitama, mis…
„Minul pole viga midagi! Mina olen normaalne!” raius Asta minu ettevaatlikult tehtud ettepaneku peale arsti poole pöörduda.
„Sa arvad siis, et mina… et viga on minus? Et mina ei oska või ei suuda…” Raske on enese abitust tunnistada, kuradima raske.
„Mina ei tea! Minule pole ühist voodit vaja, minupärast võid selle pooleks saagida!” deklareeris tema.
„Kas risti või pikuti?” püüdsin veel huumoriga midagi päästa, kuid Asta tõmbus juba tuttavaks saanud vaikimise vaheseina taha ja jutt jäigi sinnapaika.
Sellest pahandusest peale magasime kumbki oma teki all ja lähenesime nagu mees ja naine teineteisele vaid haruharva. Ja ometi ei jätnud ma lootust, et kõik veel muutub – siis, kui meil õnnestub igapäevaelu painetest vabaneda. Kaldaliiva pidi lõpuks saama selleks kohaks, mis meie abielu jälle elamisväärseks muudab. Kõigest hoolimata.
3
Koorekülas oli tollal säilinud viis talu, mille korstnast suits nii suvel kui talvel välja käis. Peale Kaldaliiva oli veel neli maja tühjaks jäänud, omanikud surnud või linna oma järeltulijate juurde kolinud, ning need elustusid ainult suvel, puhkuste ajal. Kohalikke elanikke, kes aasta ringi Koorekülas elasid, oli vaid seitse hinge, nendest kaks käisid mujal tööl – Västriku Elmar väntas jalgrattal hommikuti kuskile kalavastuvõtupunkti ja Vahtra Aadu põristas mopeediga aleviku serval asuvasse kolhoosi remonditöökotta. Teised olid pensionärid.
Selles neemel või õigemini poolsaarel asuvas külakeses polnud kunagi jõukust maitsta saadud; liiva- ja kiviklibune põllumaa oli selleks
