Davos ei olnud sellist pimedust oodanud. Eelmisel korral olid kogu tunneli ulatuses põlenud tõrvikud ja laes olevatest laskepiludest olid alla piilunud nälginud meeste silmad. Ta teadis, et langevõre on kusagil eespool. Ta pidurdas aerude abil ja vool kandis nad peaaegu hellalt vastu võret.
„Kaugemale me ei pääse, kui sul pole just sees kedagi, kes meile värava üles tõstaks.” Davose sosin silkas üle loksuva vee nagu rodu hiiri pehmetel roosadel jalgadel.
„Kas me oleme juba seespool müüre?”
„Jah. Nende all. Aga kaugemale me ei pääse. See langevõre ulatub põhjani välja. Ja trellid asetsevad nii ligistikku, et isegi laps ei mahuks nende vahelt läbi.”
Vastuseks kõlas vaid nõrk kahin. Ja siis süttis keset pimedust valgus.
Davos tõstis silmade varjuks käe ja tal jäi hing kurku kinni. Melisandre oli oma kapuutsi taha lükanud ja puges teda ahistavast kleidist välja. Ta oli selle all alasti ja rase. Paisunud rinnad rippusid raskelt alla ja tema kõht kumerdus esile, nagu hakkaks see lõhkema. „Jumalad heitku meile armu,” sosistas Davos ja kuulis vastuseks naise naeru, mis oli madal ja kähe. Tema silmad olid hõõguvad söed ja higitilgad tema nahal tundusid otsekui iseenese valgust kiirgavat. Melisandre hiilgas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
