küsis Tyrion mõrult. Talle kangastus mitu ahvatlevat valikut.
DAVOS
Ser Cortnay Penrose ei kandnud soomusrüüd. Ta istus kõrvil täkul, tema lipukandja hallitähnilisel. Nende kohal lehvis Baratheonide kroonitud hirv ja Penrose’ide valged ristatud suled ruskel põhjal. Ka ser Cortnay labidakujuline habe oli ruske, kuid ta oli peaaegu täiesti kiilaks läinud. Kui kuninga kaaskonna suurus ja hiilgus talle ka muljet avaldasid, ei paistnud see sellelt parkunud näolt igatahes välja.
Nad traavisid kohale valju soomusetilina ja turvisetärina saatel. Ka Davos kandis soomust, ehkki ta ei teadnud isegi, miks; tema õlad ja nimmed valutasid harjumatust raskusest. Soomusrüü ahistas teda, ta tundis ennast narrina ja küsis endalt taas, miks ta siin on. Pole minu asi kuninga käske kahtluse alla seada, ent ikkagi…
Kõik mehed salgas olid kõrgemast soost ja seisusest kui Davos Seaworth, kõik need vägevad isandad sätendasid hommikupäikese käes. Hõbetatud teras ja kuldsed kaunistused panid nende turvised särama ja nende sõjakiivrite harjadel ilutsesid siidtutid, suled ja meisterlikult sepistatud vapiloomad, kalliskivid silmadeks. Stannis tundus selles toredas ja kuninglikus seltskonnas võõrkehana. Nagu Davos, kandis ka kuningas lihtsaid villast ja parknahast rõivaid, kuigi punasest kullast peavõru tema laubal lisas talle teatud suursugusust. Päikesevalgus veikles krooni leegikujulistel harudel iga kord, kui ta pead liigutas.
Nende kaheksa päeva jooksul pärast seda, kui „Must Betha” oli Tormiotsa juures ülejäänud laevastikuga liitunud, polnud Davos Tema Majesteedile veel nii lähedale sattunud. Ta palus kuninga jutule tund aega pärast seda, kui oli kohale jõudnud, kuid talle öeldi, et kuningas on hõivatud. Kuningas oli tihti hõivatud, kuulis Davos oma pojalt Devanilt, ühelt kuninga kilbikandjatest. Nüüd, kui Stannis Baratheon oli tõelise võimu saavutanud, sumisesid ülikud tema ümber nagu kärbsed koolnu ümber. Ta näebki välja pooleldi nagu koolnu, hulga vanem kui siis, kui ma Lohekivilt lahkusin. Devan rääkis, et kuningas magab viimasel ajal väga vähe. „Isand Renly surmast peale on teda vaevanud kohutavad luupainajad,” oli poiss oma isale pihtinud. „Meistri ravijoogid ei avalda neile mõju. Ainult emand Melisandre suudab ta magama uinutada.”
Kas selle pärast elabki see naine nüüd kuninga paviljonis? mõtles Davos. Et koos temaga palvetada? Või suigutab ta Stannise magama mingil muul moel? See oli vääritu küsimus, mida ta ei söandanud esitada, ka oma pojale mitte. Devan oli tubli poiss, kuid ta kandis uhkelt oma vammusel leegitsevat südant ja tema isa oli teda näinud videviku ajal öölõkete juures, kus ta Valguse Isandalt koidikut palus. Ta on kuninga kilbikandja, ütles Davos endale, see on täiesti loomulik, et ta ka kuninga jumala omaks võtab.
Ta oli peaaegu unustanud, kui kõrged ja paksud olid läheduses kerkivad Tormiotsa müürid. Kuningas Stannis peatus müüride all, ser Cortnayst ja tema lipukandjast mõne jala kaugusel. „Ser,” sõnas ta jäise viisakusega. Ta ei teinud liigutustki, et sadulast maha tulla.
„Mu isand.” See ei kõlanud sama viisakalt, kuid seda oligi oodata.
„Kuningat on kombeks kõnetada tiitliga Teie Majesteet,” teatas isand Florent. Tema rinnakilbil küünitas punasest kullast rebane oma läikivat koonu läbi lasuurkividest lillede sõõri. Väga pikk, väga õukondlik ja väga rikas Helevee kantsi valitseja oli esimene Renly vasallide seast, kes Stannisele truudust vandus, ja esimene, kes hülgas oma vanad jumalad ja hakkas kummardama Valguse Isandat. Stannis oli jätnud oma kuninganna koos tema onu Axelliga Lohekivile, kuid kuningannal oli arvukamalt toetajaid, nad olid võimsamad kui kunagi varem ja Alester Florent oli neist tähtsaim.
Temast väljagi tegemata pöördus ser Cortnay Penrose Stannise poole. „See on tähelepanuväärne seltskond. Vägevad isandad Estermont, Errol ja Varner. Ser Jon roheõuna-Fossowayde soost ja ser Bryan punaõuna omast. Isand Caron ja ser Guyard kuningas Renly Vikerkonnast… ja vägev isand Alester Florent Heleveelt, muidugi mõista. Kas ma näen kõige taga Sibularüütlit? Rõõm kohtuda, ser Davos. Seda emandat ma vist ei tunne.”
„Minu nimi on Melisandre, ser.” Naine ei kandnud ainsana turvist, vaid oma voogavat punast rüüd. Tema kurgu all neelas päikesevalgust suur rubiin. „Ma teenin teie kuningat ja Valguse Isandat.”
„Mingu neil hästi, mu emand,” vastas ser Cortnay, „kuid mina kummardan teisi jumalaid ja teist kuningat.”
„On vaid üks tõeline kuningas ja üks tõeline jumal,” kuulutas isand Florent.
„Kas me tulime siia usuasjade üle vaidlema, mu isand? Kui ma oleksin seda teadnud, siis oleksin seitsmiku kaasa võtnud.”
„Te teate väga hästi, miks me siin oleme,” ütles Stannis. „Teil oli kaks nädalat aega mu ettepaneku üle mõelda. Te saatsite kaarnad teele. Abi pole tulnud. Ega tulegi. Tormiotsa on üksinda jäänud ja minu kannatus hakkab katkema. Ma käsin teil veel viimast korda väravad lahti teha, ser, ja anda mulle see, mis õiguse järgi mulle kuulub.”
„Ja tingimused?” küsis ser Cortnay.
„Jäävad endisteks,” vastas Stannis. „Ma andestan teile teie reetmise, nii nagu ma olen andestanud neile isandatele, keda te mu selja taga näete. Teie kindluse mehed võivad astuda minu teenistusse või puutumatult oma kodudesse naasta. Oma relvad ja nii palju vara, kui iga mees kanda jõuab, võite endale jätta. Kuid teie hobused ja koormakandjad nõuan ma endale.”
„Ja kuidas jääb Edric Stormiga?”
„Mu venna sohipoeg tuleb minu kätte anda.”
„Siis on mu vastus ikka ei, mu isand.”
Kuningas surus hambad kokku. Ta vaikis.
Tema asemel võttis sõna Melisandre. „Kaitsku Valguse Isand teid teie pimeduses, ser Cortnay.”
„Keppigu ebalased teie Valguse Isandat,” kähvas Penrose vastu, „ja pühkigu tema perset selle nartsuga, mis teil seljas on.”
Isand Alseter Florent klaaris kurku. „Talitsege oma keelt, ser Cortnay. Tema Majesteedil ei ole poisiga mingit kurja nõu. See laps on temaga ühte verd ja minuga samuti. Tema ema oli minu nõbu Delena, seda teavad kõik. Kui te kuningat ei usalda, siis usaldage mind. Te teate, et ma olen aumees–”
„Ma tean, et te olete auahne mees,” segas ser Cortnay vahele. „Mees, kes vahetab kuningaid ja jumalaid nii, nagu mina vahetan saapaid. Ja nagu teevad need teised ülejooksikud, keda ma enda ees näen.”
Kuninga saatjate seas puhkes meelepahatorm. Ta ei eksigi väga, mõtles Davos. Alles hiljuti olid Fossowayd, Guyard Morrigen ja isandad Caron, Varner, Errol ja Estermont kõik olnud Renly leeris. Nad olid istunud tema suurtelgis, aidanud tal lahinguplaane teha, sepitsenud nõu, kuidas Stannist alandada. Ja isand Florent oli olnud nende mestis – ehkki ta oli kuninganna Selyse lihane onu, ei olnud see Helevee isandat takistanud Renlyt kummardamast, kui tolle täht oli veel kõrgel taevas.
Bryce Caron ajas oma hobuse paar sammu edasi, pikk vikerkaarevärviline mantel lahelt puhuvas tuules looklemas. „Siin pole ühtegi ülejooksikut, ser. Mina olen truudust vandunud Tormiotsale ja kuningas Stannis on selle seaduslik valitseja… ja meie seaduslik kuningas. Tema on viimane Baratheonide sugukonnast, Roberti ja Renly troonipärija.”
„Kui see nii on, siis miks ei ole teie hulgas Lillede Rüütlit? Ja kus on Mathis Rowan? Randyll Tarly? Emand Oakheart? Miks ei ole nemad teie seltsis – nemad, kes Renlyt kõige rohkem armastasid? Kus on Tarthi Brienne, küsin ma teilt?”
„Tema või?” Ser Guyard Morrigen naeris rämedalt.
