style="font-size:15px;"> Habetunud ja pesemata näod põrnitsesid ratsanikke odaderivi tagant tuima põlgusega. See ei meeldi mulle mitte üks põrm, mõtles Tyrion. Bronn oli hajutanud rahva sekka paarkümmend sõjasulast, kellel oli käsk summutada mis tahes rahutused juba enne nende puhkemist. Võib-olla oli Cersei oma Kettleblackidele sama käsu andnud. Miskipärast oli Tyrionil tunne, et sellest poleks suurt abi. Kui tuli on liiga äge, kõrbeb puding põhja ka siis, kui sa potti peotäie rosinaid viskad.
Nad ületasid Kalakaupmeeste platsi ja ratsutasid mööda Poriteed ja pöörasid siis kitsale käänulisele Konksule, alustades tõusu Aegoni Suurkünkale. Üksikud hääled hakkasid hõiskama: „Joffrey! Ta elagu! Ta elagu!”, kui noor kuningas mööda ratsutas, kuid iga hõiskaja kohta tuli sada vaikijat. Lannisterlased liikusid läbi räbalais meeste ja näljaste naiste mere, rühkisid läbi mornide silmade laine. Otse Tyrioni ees naeris Cersei millegi peale, mida Lancel oli öelnud, kuigi kääbusele tundus, et tema lõbusus on teeseldud. Õele ei saanud neid ümbritsev pinevus märkamatuks jääda, kuid ta püsis arvamusel, et sellest saab üle muretut nägu tehes.
Poole tee peal trügis üks halav naine kahe valvuri vahelt läbi ja jooksis tänavale, kuninga ja tema kaaslaste ette, lapse surnukeha pea kohale tõstetud. See oli sinine ja üles tursunud ja kole, kuid kõige jubedamad olid ema silmad. Hetkeks tundus, nagu kavatseks Joffrey ta kapjade alla ajada, kuid Sansa Stark kummardus kuningale lähemale ja ütles talle midagi. Kuningas sobras oma kukrus ja viskas naisele hõbemündi. See põrkas vastu last ja veeres eemale, linnavahtide jalgade vahelt rahvamurru sekka, kus kümmekond meest selle üle kisklema läksid. Lapse ema ei pilgutanud silmagi. Tema luidrad käsivarred vabisesid poja surnukeha raskuse all.
„Las ta olla, Majesteet,” hõikas Cersei kuningale, „me ei saa selle vaesekese heaks midagi teha.”
Ema kuulis teda. Mingil moel jõudis kuninganna hääl tema sassis mõistuseni. Tema lõtv nägu moondus vihkamisest. „Hoor!” kriiskas ta. „Kuningatapja hoor! Vennanussija!” Surnud laps kukkus ta kätelt maha nagu jahukott, kui ta Cersei poole osutas. „Vennanussija vennanussija vennanussija.”
Tyrion ei näinud, kes sõnnikut viskas. Ta kuulis vaid Sansa ahhetust ja Joffrey vanderöögatust ja kui ta pead pööras, pühkis kuningas oma põselt pruuni rooja. Seda oli pritsinud ka tema kuldkollastesse juustesse ja Sansa jalgadele.
„Kes selle viskas?” kisendas Joffrey. Ta ajas sõrmed juustesse, tegi hirmsa näo ja virutas eemale veel ühe peotäie sõnnikut. „Võtke loopija kinni!” karjus ta. „Sada kuldmünti mehele, kes ta üles annab.”
„Ta oli seal üleval!” hõikas keegi rahva seast. Kuningas keerutas oma hobust ringiratast, silmitsedes katuseharju ja lahtiseid rõdusid nende kohal. Inimesed rahvamurrus näitasid käega, tõuklesid, kirusid üksteist ja kuningat.
„Palun, Majesteet, las ta olla,” anus Sansa.
Kuningas ei teinud temast väljagi. „Tooge see sõnnikuloopija siia!” käskis Joffrey. „Ta lakub mu sellest puhtaks või ma raiun tal pea maha. Peni, kas tood ta siia?”
Kuulekalt hüppas Sandor Clegane sadulast maha, kuid ta ei pääsenud kuidagi läbi inimmüüri, rääkimata katusele jõudmisest. Need, kes seisid talle kõige lähemal, hakkasid nihelema ja rüselema, et eest ära saada, teised aga trügisid ettepoole, et näha. Tyrion haistis õnnetust. „Las olla, Clegane, see mees on ammu sääred teinud.”
„Tooge ta siia!” Joffrey näitas käega katuse poole. „Ta oli seal üleval! Peni, raiu nendest läbi ja too–”
Tema viimased sõnad uppusid lärmi, lainetavasse raevu- ja hirmu- ja vihkamiskõminasse, mis igast küljest nende peale hoovas. „Värdjas!” kisendas keegi Joffreyle, „ilge värdjas!” Teised hääled karjusid kuningannale „Hoor” ja „Vennanussija”, Tyrioni aga kostitati hõigetega „Väärakas” ja „Poolmees”. Nende solvangute taustal kuulis ta üksikuid hüüdeid „Õigust” ja „Robb, kuningas Robb, Noor Hunt” või „Stannis!” ja isegi „Renly!” Mõlemal tänavapoolel surus rahvas odavarte vastu ja linnavahid nägid vaeva, et rivis püsida. Pea kohal vihisesid kivid ja sõnnik ja midagi veel hullemat. „Andke meile süüa!” kriiskas üks naine. „Leiba!” müristas mees tema taga. „Anna meile leiba, värdjas!” Silmapilgu jooksul ühines selle hüüdega tuhat häält. Kuningas Joffrey ja kuningas Robb ja kuningas Stannis olid unustatud ja nüüd valitses ainult kuningas Leib. „Leiba,” lärmasid nad. „Leiba, leiba!”
Tyrion ajas oma ratsu õe kõrvale ja röökis: „Tagasi lossi. Kohe!” Cersei noogutas napilt ja ser Lancel tõmbas mõõga tupest. Rivi eesotsas karjus Jacelyn Bywater käsklusi. Tema ratsanikud langetasid piigid ja tungisid kiiluna edasi. Ärevil kuningas pööras oma hobust järsult sinna-tänna, kui käed linnavahtide rivist mööda sirutusid ja teda krabada püüdsid. Ühel õnnestus Joffrey jalast kinni haarata, kuid seda vaid hetkeks. Ser Mandoni mõõk vihises alla ja raius käe randme küljest. „Mine!” hüüdis Tyrion oma õepojale ja andis tema hobuse laudjale terava laksu. Loom ajas end hirnudes tagajalgadele ja tormas siis edasi, nii et rahvamurd tema ees kahte lehte tõmbus.
Tyrion kappas otse kuninga kannul avanenud tühimikku. Bronn ratsutas tema kõrval, mõõk käes. Tyrioni peast lendas mööda sakiline kivi ja roiskunud kapsapea purunes vastu ser Mandoni kilpi. Neist vasakul ei pidanud kolm linnavahti survele vastu ja rahvamurd rüsis edasi, sõtkudes kukkunud mehed jalgade alla. Hagijas oli kuhugi tahapoole jäänud, kuigi tema ratsanikuta hobune kappas nende kõrval. Tyrion nägi, kuidas Aron Santagar sadulast kisti ja kollane-must Baratheonide hirvega lipp tal käest rebiti. Ser Balon Swann pillas Lannisteride lõvi käest ja tõmbas mõõga. Ta jagas hoope paremale ja vasakule, sellal kui mahakukkunud lipp tükkideks kisti, nii et tuhat narmendavat räbalat eemale lendasid nagu punased lehed tormituules. Hetke pärast olid need kadunud. Keegi tuigerdas Joffrey ratsu ette ja röögatas, kui kuningas ta kapjade alla ajas. Tyrionil polnud aimugi, kas see oli mõni mees, naine või laps. Näost jahukarva Joffrey kappas tema kõrval ja ser Mandon Moore valge varjuna temast vasakul.
Ja korraga jäi möll seljataha ja nad kihutasid üle munakividega sillutatud platsi, mis asus kindluse väravatorni ees. Väravat kaitses odameeste rivi. Ser Jacelyn pööras oma piigimehed ümber, et valmistuda uueks rünnakuks. Odaderivi tõmbus lahku ja lasi kuninga salga langevõre alt läbi. Nende ümber kõrgusid helepunased müürid, julgustavalt kõrged ja ambureid tihedalt täis.
Tyrion ei mäletanud, kuidas ta sadulast maha tuli. Ser Mandon aitas parajasti vapustatud kuningat sadulast maha, kui väravast ratsutasid sisse Cersei, Tommen ja Lancel, ser Meryn ja ser Boros kohe nende kannul. Borose mõõk oli verega koos ja Meryni valge mantel seljalt lõhki rebitud. Ser Balon Swann ratsutas sisse, kiiver peast kadunud, hobune vahus ja suu verd jooksmas. Horas Redwyne tõi kohale hirmust poolsegase emand Tanda, kelle tütar Lollys oli sadulast alla tõugatud ja teistest maha jäänud. Isand Gyles, näost veel hallim kui muidu, rääkis kogeledes, et ta oli näinud, kuidas ülemseitsmik oma kandetoolist välja kallutati ja kuidas ta palveid kisendas, kui rahvahulk ta enda alla mattis. Jalabhar Xho ütles, et talle oleks nagu silma hakanud, kuidas Valvkonna rüütel ser Preston Greenfield ülemseitsmiku kummulipööratud kandetooli poole tagasi ratsutas, kuid ta polnud selles kindel.
Tyrion kuulis nagu läbi hägu, kuidas üks meister temalt küsis, kas ta on vigastatud. Ta rühkis üle hoovi sinna, kus seisis tema õepoeg, sõnnikune kroon viltu peas. „Reeturid,” lällutas Joffrey erutatult, „ma lasen neil kõigil pead maha võtta, ma–”
Kääbus andis tema õhetavale näole sellise lopsu, et Joffreyl lendas kroon peast. Siis raputas ta poissi kahe käega ja tõukas ta siruli. „Sa kuradi sõge lollakas!”
„Nad
