ise kirjutaksite, siis ehk…”
„Ma panen paar sõna paberile, kui te just soovite.” Catelyn mõistatas, kes oli olnud see Lysa „nurjatu nolk”. Küllap mõni noor kilbikandja või rändrüütel… kuigi isand Hosteri ägeda tundepurske järgi otsustades võis see olla ka mõni kaupmehevõsu või vallassündinud õpipoiss, ehk koguni mõni laulja. Lauljad olid Lysale alati meeldinud, ülearugi. Seda ei saa talle ette heita. Jon Arryn oli meie isast kakskümmend aastat vanem, olgugi kõrgest soost.
Torn, mille Catelyni vend oli tema käsutusse andnud, oli seesama, kus ta koos Lysaga tüdrukupõlves elas. Kindlasti on tore jälle sulgvoodis magada, kui koldes põleb soe tuli, mõtles Catelyn; kui ma olen end välja puhanud, ei tundu maailm kindlasti enam nii kõle.
Kuid tema ruumide ees ootas teda Utherydes Wayn koos kahe hallides rõivastes naisterahvaga, kelle nägu varjavad kapuutsid jätsid nähtavale ainult silmad. Catelyn mõistis otsekohe, miks nad siin on. „Ned?”
Õed langetasid pilgu. „Ser Cleos tõi ta Kuningalinnast siia, mu emand,” sõnas Utherydes.
„Viige mind tema juurde,” käskis Catelyn.
Nad olid asetanud ta pukklauale ja lipuga kinni katnud – Starkide suguvõsa valge lipuga, millel oli nende vapimärk, hall ürghunt. „Ma tahan teda vaadata,” ütles Catelyn.
„Alles on ainult luud, mu emand.”
„Ma tahan teda vaadata,” kordas Catelyn.
Üks vaikivatest õdedest pööras lipu kõrvale.
Luud, mõtles Catelyn. See ei ole Ned, see ei ole see mees, keda ma armastasin, minu laste isa. Koolnu käed olid rinnale kokku pandud, kontsõrmed mingi mõõga pideme ümber põimunud, kuid need ei olnud Nedi käed, nii tugevad ja tulvil elu. Nad olid riietanud luud Nedi uhkest valgest sametist ülekuube, südame kohal ürghundiga vapp, kuid soojast ihust, millel Catelyni pea oli lugematutel öödel puhanud, ja teda emmanud käsivartest polnud midagi alles. Pea oli peenikese hõbetraadiga tagasi keha külge kinnitatud, kuid kõik kolbad näevad üsna ühtemoodi välja ja Catelyn ei leidnud nendes tühjades silmakoobastes jälgegi oma abikaasa tumehallidest silmadest – mille pilk võis olla pehme nagu udu või kalk nagu kivi. Nad söötsid tema silmad varestele, meenus talle.
Ta pöördus kõrvale. „See ei ole tema mõõk.”
„Nad ei andnud Jääd meile tagasi, mu emand,” vastas Utherydes. „Ainult isand Eddardi luud.”
„Ma pean vist kuningannat sellegi eest tänama.”
„Tänage Paharetti, mu emand. Tema korraldas selle.”
Ühel päeval tänan ma neid kõiki. „Ma tänan teid teenistuse eest, õed,” ütles Catelyn, „kuid ma pean teile andma uue ülesande. Isand Eddard oli Starkide soost ja tema luud peavad puhkama Talitundru all.” Temast tehakse raidkuju, kivist skulptuur, mis hakkab istuma pimeduses, ürghunt jalgade ees ja mõõk rüpes. „Kandke hoolt, et õed saaksid värsked hobused ja kõike muud, mida neil teel vaja võib minna,” pöördus ta Utherydes Wayni poole. „Hal Mollen saadab nad tagasi Talitundrusse, see on tema kui ihukaitsjate pealiku kohustus.” Ta jäi üksisilmi vaatama luid, mis olid ainsana tema abikaasast ja armastatust alles jäänud. „Nüüd jätke mind üksinda, teie kõik. Ma soovin täna öösel Nediga kahekesi olla.”
Hallis rüüs naised langetasid pea. Vaikivad õed ei kõnele elavatega, meenus Catelynile ähmaselt, kuid mõned ütlevad, et nad oskavad kõneleda surnutega. Ja ta kadestas neid väga…
DAENERYS
Kardinad ei lasknud küll ligi tänavate tolmu ja palavust, kuid pettumust ei suutnud need tõrjuda. Dany ronis roidunult kandetooli, rõõmustades, et pääseb qartlaste pilkudemere eest. „Andke teed,” hõikas Jhogo hobuse seljast rahvahulgale, „andke teed, andke teed Lohede Emale.”
Jahedatele siidpatjadele nõjatuv Xaro Xhoan Daxos valas kahte sarnasesse nefriidist ja kullast peekrisse rubiinpunast veini, käed osavad ja kindlad, hoolimata kandetooli õõtsumisest. „Ma näen, et su palgel peegeldub sügav kurbus, mu armuhelk.” Ta ulatas ühe peekri Danyle. „On see ehk kurbus luhtunud unelma pärast?”
„See unelm lükkub vaid edasi.” Pingul hõbevõru hõõrus Dany kõri. Ta tegi selle lahti ja viskas kõrvale. Võru ehtis võluametüst, mis Xaro kinnituse kohaselt pidi kaitsma Danyt mis tahes mürgi eest. Puhtasoolised olid kurikuulsad selle poolest, et pakkusid mürgitatud veini nendele, keda nad ohtlikuks pidasid, kuid nad ei olnud Danyle isegi kruusitäit vett andnud. Nad ei võtnud mind üldse kui kuningannat, mõtles ta kibedalt. Ma olin vaid pärastlõunane ajaviide, hobupiiga, kellel on kentsakas koduloom.
Rhaegal sisistas ja surus teravad mustad küüned Dany palja õla sisse, kui ta käe veini järele sirutas. Nägu krimpsutades tõstis Dany lohe teisele õlale, et loom tema ihu asemel kleiti küünistaks. Ta oli end qartlaste moe järgi riidesse pannud. Xaro oli teda hoiatanud, et Aujärglased ei hakka ühte dothrakit üldse kuulamagi, ja seepärast oli Dany nende ette astunud lainetavas rohelises brokaatkleidis, mis ühe rinna paljaks jättis, jalas hõbetatud sandaalid, piha ümber mustade ja valgete pärlitega kaetud vöö. Selle abi eest, mis ma neilt sain, oleksin võinud ka alasti minna. Ehk oleksin pidanud minemagi. Ta rüüpas pika sõõmu.
Puhtasoolised – Qarthi muistsete kuningate ja kuningannade järeltulijad – käsutasid Kaitseväge ja uhkelt ehitud galeeride laevastikku, mis valitses väinade üle merede vahel. Daenerys Targaryen oli neilt palunud seda laevastikku või osa sellest ja lisaks ka nende sõjamehi. Ta tõi kombekohase ohvri Mälu Templis, andis kombekohast meelehead Pika Nimestiku Pidajale, saatis Ukseavajale kombekohase persimoni ja sai lõpuks kombekohased sinised siidtuhvlid, mis tähendas kutset Tuhande Trooni Saali.
Puhtasoolised kuulasid tema palveid oma esiisade kõrgetelt puust aujärgedelt, mis tõusid kumerate astangutena marmorpõrandalt kõrge kuppellaeni, mida katsid maalitud stseenid Qarthi kustunud hiilgusest. Istmed olid hiigelsuured, fantastiliselt nikerdatud, hiilgasid kuldsepistest ja olid üle külvatud merevaigu, oonüksite, lasuurkivide ja nefriidiga; igaüks oli teistest erinev ja üritas olla kõige muinasjutulisem. Kuid mehed, kes nendel istusid, tundusid nii osavõtmatud ja elust tüdinud, et jäi mulje, nagu oleksid nad maganud. Nad kuulasid, kuid ei kuulnud ega hoolinud, mõtles Dany. Nad on tõepoolest Piimanäod. Neil polnud mõtteski mind aidata. Nad tulid uudishimu pärast. Nad tulid, sest nad on tülpinud, ja lohe minu õlal pakkus neile rohkem huvi kui mina.
„Räägi mulle Puhtasooliste sõnadest,” kehutas Xaro Xhoan Daxos. „Räägi mulle, mida nad ütlesid, et see mu südame kuninganna kurvaks tegi.”
„Nad ütlesid ei.” Veinil oli granaatõunte ja palavate suvepäevade maitse. „Nad ütlesid seda küll väga viisakalt, kuid kõigi lahkete sõnade taga kõlas ikkagi ei.”
„Kas sa meelitasid neid?”
„Häbitult.”
„Kas sa nutsid?”
„See, kes on lohede verd, ei nuta,” vastas Dany turtsakalt.
Xaro ohkas. „Sa oleksid pidanud nutma.” Qartlased nutsid sageli ja kergesti; seda peeti tsiviliseeritud inimese tunnuseks. „Mida ütlesid mehed, kelle me ära ostsime?”
„Mathos ei öelnud midagi. Wendello kiitis minu kõneoskust. Võrratu ütles mulle koos teistega ära, kuid hakkas pärast nutma.”
„Oh
