eest, mida ta oli Mathos Mallawaranile, Wendello Qar Deethile ja Egon Emeros Võrratule andnud, oleks ta saanud osta ühe laeva või palgata mitukümmend rändsõdurit. „Äkki saadaksin ma ser Jorahi minu kinke tagasi nõudma?” küsis ta.
„Äkki tuleb ühel ööl minu paleesse mõni Kahjatsev Mees ja tapab su une pealt,” sõnas Xaro. Kahjatsevad Mehed oli iidne ja pühitsetud palgamõrtsukate ühing, keda nimetati nõnda seepärast, et nad sosistasid oma ohvritele enne nende tapmist: „Mul on väga kahju.” Qartlased olid kahtlemata väga viisakad. „Öeldakse targasti, et kergem on Farose Kivist Lehma lüpsta kui Puhtasooliste käest kulda välja pigistada.”
Dany ei teadnud, kus Faros asub, kuid talle tundus, et Qarth kubises kivist lehmadest. Suurkaupmehed, kes olid meredevahelise kaubandusega määratult rikkaks saanud, jagunesid kolme vaenutsevasse rühmitusse: Vürtsikaupmeeste Muistne Gild, Turmaliinvennaskond ja Kolmteist, kelle hulka Xaro kuulus. Kõik nad võistlesid omavahel mõjuvõimu pärast ja kõik kolm võitlesid lõputult Puhtasoolistega. Ja lisaks neile kõigile olid veel sortsid, kellel olid aukartustäratavad võimed ja sinised huuled, keda nähti harva, kuid peljati väga.
Ilma Xarota oleks Dany hädas olnud. Kuld, mille ta oli raisanud, et Tuhande Trooni Saali uksed tema ees avaneksid, oli suuresti kaupmehe helduse ja kärme taibu vili. Kui kuuldus elusatest lohedest üle kogu ida levis, tuli järjest rohkem huvilisi vaatama, kas see jutt vastab tõele – ja Xaro Xhoan Daxos kandis hoolt selle eest, et nii vägevad kui väetid tõid Lohede Emale midagi annetuseks.
Nire, millele ta alguse pani, paisus peagi uputuseks. Kaubalaevade kaptenid tõid Myrist pitsi, Yi Tist safranikirste, Asshaist merevaiku ja loheklaasi. Kaupmehed annetasid mündikotte, hõbesepad sõrmuseid ja kette. Vilepuhujad mängisid Danyle, akrobaadid viskasid hundiratast ja viguritegijad tegid oma vigureid, värvalid aga tõid talle sellist värvi kangaid, mille olemasolust tal seni aimugi polnud. Kaks Jogos Nhaid kinkisid talle mustavalgetriibulise metsiku loomuga hebra. Üks lesknaine tõi talle oma mehe kuivatatud korjuse, mis oli kaetud hõbetatud lehtedest koorikuga; sellistel säilmetel usuti olevat suur vägi, eriti kui kadunuke oli olnud sorts nagu antud juhul. Ja Turmaliinvennaskond sundis teda vastu võtma krooni, mis oli sepistatud kolmepäise lohe kujuliselt; selle keerud olid kollasest kullast, tiivad hõbedast, pead nikerdatud nefriidist, vandlist ja oonüksist.
Kroon oli ainuke and, mille Dany endale jättis. Kõik ülejäänu müüs ta maha, et koguda raha, mille oli nüüd raisanud Puhtasooliste peale. Xaro oleks ka krooni maha müünud – Kolmteist kannab hoolt, et Dany saab endale palju uhkema, tõotas ta – kuid Dany keelas selle ära. „Viserys müüs maha mu ema krooni ja inimesed hüüdsid teda kerjuseks. Ma jätan selle krooni endale, et inimesed nimetaksid mind kuningannaks.” Ja nii ta ka tegi, ehkki see oli nii raske, et pani tal kaela valutama.
Kuid ka kroonitult olen ma endiselt kerjus, mõtles Dany. Minust on saanud kõige uhkem kerjus maailmas, kuid ikkagi kerjus. Ta ei talunud seda, nii nagu tema vendki polnud seda talunud. Kõik need aastad linnast linna pagemist, sammu võrra ees Anastaja nugadest, arhonitelt ja vürstidelt ja magistritelt abi anudes, meelitustega endale elatist hankides. Ta pidi kindlasti mõistma, kuidas nad teda pilkasid. Mõni ime siis, et ta muutus nii tigedaks ja kibestunuks. Lõpuks ajas see ta hulluks. Minuga läheb samamoodi, kui ma sel juhtuda lasen. Osalt tundis Dany suurt kiusatust oma rahvas tagasi Vaes Tolorrosse viia ja see surnud linn õitsema panna. Ei, see tähendab kaotust. Mul on midagi, mida Viserysel ei olnud. Mul on lohed. Lohed muudavad kõik teiseks.
Ta silitas Rhaegalit. Roheline lohe surus hambad tema käepäka sisse ja näksas kõvasti. Väljas kohises ja sumises ja kobrutas suur linn, nii et selle musttuhat häält sulasid üheks madalaks heliks nagu merelainete müha. „Andke teed, Piimanäod, andke teed Lohede Emale!” hõikas Jhogo ja qartlased astusid kõrvale, seda küll tänu ehk pigem härgadele kui Jhogo häälele. Kiikuvate kardinate tagant nägi Dany vilksamisi oma ratsavenda halli täku seljas. Aeg-ajalt nähvas ta ühele härgadest hõbevarrelise piitsaga, mille Dany oli talle andnud. Aggo valvas teist külge, Rakharo aga ratsutas rongkäigu taga ja piidles nägusid rahvahulgas, püüdes vähimaidki ohumärke. Ser Jorahi oli Dany seekord maha, teist kahte lohet valvama jätnud; pagulasrüütel oli algusest peale olnud selle tobeda ettevõtmise vastu. Ta ei usalda kedagi, mõtiskles Dany, ja võib-olla põhjusega.
Kui Dany oma karika huultele tõstis, nuhutas Rhaegal veini ja tõmbas sisistades pea tagasi. „Sinu lohel on hea nina.” Xaro pühkis huuli. „See on lihtlabane vein. Räägitakse, et teisel pool Nefriitmerd tehakse kuldset veini, mis on nii magus, et ühe sõõmu järel tundub, nagu maitseksid kõik muud veinid nagu äädikas. Läheme minu lõbusõidulaevale ja sõidame kahekesi koos seda otsima.”
„Lehissaarel tehakse maailma parimat veini,” nentis Dany. Isand Redwyne oli võidelnud tema isa poolel Anastaja vastu, meenus talle, üks vähestest, kes kuni viimase hetkeni ustavaks jäid. Kas ta võitleb ka minu poolel? Pärast nii paljusid aastaid polnud see kaugeltki kindel. „Tule koos minuga Lehissaarele, Xaro, ja sa saad veine, millest paremaid sa pole elu sees maitsnud. Kuid me peame sinna sõitma sõjalaeval, mitte lõbusõidujahil.”
„Mul pole sõjalaevu. Sõda on ärile kahjuks. Ma olen sulle mitu korda öelnud, et Xaro Xhoan Daxos on mees, kes armastab rahu.”
Xaro Xhoan Daxos on mees, kes armastab kulda, mõtles Dany, ja kulla eest saan ma kõik need laevad ja mõõgamehed, keda ma vajan. „Ma ei ole palunud, et sa mõõga kätte võtaksid, ainult sinu laevu laenuks.”
Mees naeratas malbelt. „Kaubalaevu on mul tõepoolest üksjagu. Kui palju täpselt – kes teab? Üks neist võib just praegu uppuda mõnes Suvemere tormises sopis. Teine langeb homme mereröövlite saagiks. Ülehomme võib juhtuda, et üks mu kaptenitest vaatab rikkusi oma trümmis ja mõtleb: See kõik võiks kuuluda mulle. Sellised ohud varitsevad kaupmehi. Nii et mida kauem me vestleme, seda vähem laevu mul tõenäoliselt on. Ma jään iga hetkega vaesemaks.”
„Anna mulle laevad ja ma teen su jälle rikkaks.”
„Naitu minuga, hele valgus, ja purjeta minu südame laeval. Ma ei saa öösiti und, sest mõtlen sinu ilu peale.”
Dany naeratas. Xaro ülevoolavad kirepuhangud lõbustasid teda, kuid mehe käitumine ja sõnad käisid üksteisele vastu. Kui ser Jorah suutis Danyt kandetooli aidates vaevu pilku Dany paljalt rinnalt ära pöörata, siis ei pannud Xaro seda õieti tähelegi, isegi mitte nii ahtas ruumis. Ja Dany oli näinud suurkaupmehe läheduses ilusaid poisse, kes siidihilpudes läbi tema lossi saalide silkasid. „Sa räägid kaunilt, Xaro, kuid sinu sõnade taga kõlab järjekordne ei.”
„See Raudtroon, millest sa räägid, tundub olevat kohutavalt külm ja kõva. Ma ei suuda mõeldagi, kuidas sakilised kidad su rõõska nahka kriimustavad.” Kalliskivid Xaro ninas andsid talle sarnasuse mingi pentsiku sädeleva linnuga. „Saagu sellest siin sinu kuningriik, oo oivalisim kuninganna, ja las mina olen sinu kuningas. Ma kingin sulle kullast trooni, kui soovid. Kui Qarth hääbuma hakkab, võime reisida ümber Yi Ti ja otsida poeetide uinuvat linna, et rüübata seal teadmiseveini surnud mehe kolbast.”
„Mina kavatsen purjetada Westerosele ja juua kättemaksuveini Anastaja kolbast.” Dany sügas Rhaegalit ühe silma alt ja lohe lõi oma nefriitrohelised tiivad korraks laiali, nii et seisev õhk kandetoolis liikuma hakkas.
Üksik täiuslik pisar voolas üle Xaro Xhoan Daxose põse alla. „Kas mitte miski ei pane sind sellest pöörasest mõttest loobuma?”
„Mitte miski,” vastas Dany, ise soovides, et tema süda oleks sama kindel kui ta hääl. „Kui igaüks Kolmeteistkümnest laenaks mulle kümme laeva–”
„Siis oleks sul sada kolmkümmend laeva ilma meeskondadeta. Qarthi lihtrahval pole sinu õiglasest eesmärgist
